RSS

Amelie Nothomb „Armastuse sõda“

29 apr.

armastuse sodaAmelie Nothomb „Armastuse sõda“
Moodne aeg
Varrak, 2009

Kirjastaja kirjutab: Amélie Nothomb (s 1967) on üks tänapäeva loetumaid Belgia kirjanikke. Ta on pärit diplomaatide perest ja seetõttu juba varasest noorusest peale elanud väga erinevais maailma paigus: Jaapanis,  Hiinas, Laoses, Bangladešis, Birmas ja Ameerika Ühendriikides.
“Armastuse sõda”, mis ilmus 1993. aastal, jätkab tema autobiograafiliste romaanide sarja. Teose tegevus toimub Hiinas, diplomaatide geto müüride vahel. Seal peavad kõikvõimalike riikide diplomaatide lapsed omavahel halastamatut sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu nimel kurja vaeva näevad.
Varem on Nothombilt eesti keeles ilmunud “Jumala lapsepõlv” (2004) ning “Jahmatus ja värinad” (2006).

Täitsa tore lugemine, kuid Jumala lapsepõlv meeldis mulle rohkem.
Millegipärast oli siin kohati raske meeles pidada, et minategelane on tüdruk, pigem kerkis silme ette pilt ikka poisist. Ja minategelase armumine kaunisse tüdrukusse oli veidi võõrastav. Ise küll ei mäleta, et mina oleks väikse tüdrukuna arvanud, et kõik meessoo esindajad oleks naeruväärsed ja tüdrukud tõstetuna ülimasse seisusesse.

Katkeid

„Käin ringi. Värvilisi ja gaseeritud jooke, nagu Jaapanis, ei ole osta kuskilt. Müüakse ainult teed. „Hiina on maa, kus juuakse teed,“ taipan ma. Mis siis ikka. Astun väikse vanamehe juurde, kes seda müüb. Ta ulatab mulle kausi tulikuuma teega.
Istun sellega põrandale. Tee on kange ja jumalik. Ma ei ole ealeski niisugust joonud. Mõne sekundiga tõuseb see mulle pähe. Tunnen esimest korda elus joobumust. See meeldib mulle. Ma hakkan sellel maal veel suuri tegusid tegema. Kalpsan mööda lennujaama ringi, pöörlen kui vurrkann.
Ja järsku kukun ninapidi vastu kommunismi.“ (lk 9)

„Sõda algas aastal 1972. Just siis avastasin ma tohutu tõe: mitte keegi pole siin maamunal ilmtingimata vajalik, välja arvatud vaenlane. Ilma vaenlaseta pole inimolend mitte keegi. Teda valdab hirmus masendus, tühjus ja tüdimus. Vaenlane on Messias.
Paljalt tema olemasolust piisab, et panna inimolend tegutsema.
Tänu vaenlasele muutub see kurbloolus, milleks on elu, eeposeks.
Niisiis oli Kristusel õigus ütelda: Armastage oma vaenlasi.“ Sellele aga pookis ta juurde tõsiseid eksiarvamusi: vaenlasega on vaja ära leppida, keerata talle ette vasak põsk jne.
Kuid see on ju tobe! Kui lepitakse ära oma vaenlasega, pole ta enam sinu vaenlane.
Ja kui ei ole enam vaenlast, tuleb see uuesti leida: kõik algab otsast peale.
Nii ei jõua mitte kuskile.
Järelikult tuleb armastada oma vaenlast, aga ei tohi talle seda ütelda. Mitte mingil juhul ei tohi välja näidata leppimise soovi.
Armuandmine on luksus, mida üks inimolend endale lubada ei saa.
Selle tõestuseks on, et igasugused rahuajad viivad alati välja uute sõdadeni.
Samal ajal kui sõjad lõpevad enamasti rahuga.“ (lk12-13)

„“Vesi keeb saja kraadi juures.“ Selle lause elementaarne ilu annab endast kõik ära. Ent tõeline ilu ei tohi kõike kätte anda: ta peab jätma hingele mõne ihalusekillu.
Ja minu lause oli ilus.
Vaat selline: „Kommunistlik maa on niisugune maa, kus on ventilaatorid.“
See lause on struktuurilt nii selge, et seda võiks tuua näiteks Viini loogikute kursusel. Kuid peale stilistiliste võlude on see väide just seepärast põrutav, et ta ongi tõene.
Pekingi lennujaamas, kui ma sattusin ninapidi vastu trobikonda ventilaatoreid, paiskus see tõsiasi mulle näkku ilmutuse enesestmõistetava selgusega.“ (lk 20)

„Ventilaator on kommunismile nagu epiteet Homerosele: Homeros ei ole ainuke kirjanik maailmas, kes kasutas epiteete. Kuid just tema sule all said nad oma tõelise tähenduse.“ (lk 21)

„Teooriad on selleks, et ärritada vaimupimedaid, et võluda esteete ja teisi naerma panna.“ (lk 21)

„Mul polnud kunagi olnud sõpru. Ma polnud neist kunagi ka mõelnud. Ja milleks olekski mul neid vaja olnud? Minu enda seltskond rahuldas mind täiesti.
Mul oli vaja vanemaid, vaenlasi ja sõjakaaslasi. Mõningal määral oli mul vaja ka orje ja pealtvaatajaid – seisuse küsimus.
Need, kes ei kuulunud ühtegi neist viiest kategooriast, oleksid võinud ka olemata olla.
Seda enam siis mingid juhuslikud sõbrad.
Minu vanematel olid sõbrad. Nendega käidi koos joomas igat värvi alkoholi. Nagu nad ei oleks võinud seda teha ilma nendeta!
Sõpru oli siiski vaja, et rääkida ja kuulata. Omavahel räägiti igasuguseid tühiseid lugusid, naerdi valjusti ja räägiti uusi. Siis söödi.
Mõnikord sõbrad tantsisid. See oli masendav vaatepilt.
Lühidalt öeldes olid sõbrad seda liiki inimesed, kellega kohtuti, et teha nende seltskonnas täiesti mõttetuid või koguni naeruväärseid asju, ja vahel ka normaalseid asju, aga neid oleks saanud ka ilma nendeta teha.
Sõprade omamine oli allakäigu märk.“ (lk 33)

„Lillede puhul ei maksa hoiatused nagunii midagi: ikka langetakse lõksu. Mis asi on õieti lill? Tohutu suguelund, mis püüab olla võimalikult hurmav.“ (lk 99)

„Eksitus on nagu alkohol: taibatakse üsna kiiresti, et on liiale mindud, aga selle asemel, et olla arukas ja edasiste hädade vältimiseks järele jätta, sunnib mingi seletamatu, joobumusele võõras raev jätkama. Seda raevu, nii naljakas kui see ka ei tundu, võib nimetada uhkuseks: uhkuseks teatada, et kõigi kiuste on mul õigus juua ja õigus eksida. Oma eksimusele või joomisele kindlaks jäämine saab loogikat kinnitavaks argumendiks: kui ma jään kindlaks, siis tähendab see seda, et mul on õigus, ükskõik, mida sellest ka ei arvata. Ja ma jäängi kindlaks, kuni ma saan oma õiguse – ma muutun alkohoolikuks, kirjutan oma eksimusele alla. Seni kuni ma veel ei lama laua all või kui mind rahule jäetakse, on mul siiski ähmase agressiivne lootus, et olen küll praegu kogu rahva naerualune, samas veendunud, et kümne aasta, kümne sajandi pärast annab aeg, ajalugu või legend mulle lõpuks õiguse, millel pole siis küll enam vähimatki tähtsust, sest aeg käendab kõike, sest igal eksimusel ja igal pahel on oma kuldaeg, sest eksimine on alati ajastu küsimus.
Inimesed, kes jäävad oma eksimusele kindlaks, on tegelikult müstikud: sest nad teavad oma sisimas hästi, et nad investeerivad pika aja peale, et nad on surnud ammu enne, kui ajalugu neid käendada võtab, ent nad projitseerivad end tulevikku messianistlikust tundest, olles kindlad, et neid meenutatakse – et alkohoolikute kuldajal öeldakse: „See napsivend, ringikakerdaja oli tegelikult teerajaja,“ et idiotismi kuldajal tehakse neist kultusobjekt.“ (lk 113)

Teised arvavad:

EPL

401244399782210754218e33161120180159483ed502fbbd81f03imagesimages1n136563SabotageAmoureux1

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/04/2013 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: