RSS

Arhiiv kuude lõikes: mai 2013

Joel Haahtela „Liblikakoguja“

liblikakogujaJoel Haahtela „Liblikakoguja“
Hea Lugu OÜ, 2012
Areeni bestseller

Tutvustus: Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.
Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.
Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.

Vahel on ikka huvitav, kuidas sarnased teemad või detailid järjest erinevatest raamatutest läbi käivad või siis pigem see, et kuidas nad järjest mulle lugemiseks on kätte sattunud 😉

Näiteks järgmise tsitaadi mõte on ikka hämmastavalt sarnane Minevike müüjas olnuga:

„Vaevalt et keegi selle vastu midagi saab, et mälestused hakkavad üksteise peale kihistuma, segunema, kuni oma elu kohta on võimatu kindlaks teha, mis on teiste jutustatud, teistega juhtunud, millest on kuskilt loetud, mis fotodelt nähtud ja mis tõepoolest oma.“ (Liblikakoguja, lk 73)

Vrd, eelmine postitus: „Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.“ (Minevike müüja, lk86)

Ja siit veel üks katke:
„Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid meisse ajapikku settima: inimesed, keda olime näinud ainult ühe korra, pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda me tahtsime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada. Inimesed, kes olid unustanud meid.“ (Liblikakoguja ,lk 46)

Teised arvavad:9785751610340perhoskerääjäperhoskerääjä2

Klassikaraadio. Uus raamat
Õhtuleht
Ekspress (intervjuu autoriga+arvustus)
EPL intervjuu autoriga
EPL
Järje hoidja
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 29/05/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Jose Eduardo Agualusa „Minevike müüja“

minevike muujaJose Eduardo Agualusa „Minevike müüja“
Varrak 2011
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Félix Ventura peab veidrat ametit – ta müüb võltsitud minevikke. Tema kliente – edukaid ettevõtjaid, poliitikuid, kindraleid, ühesõnaga Angola tärkavat kodanlust – ootab ees kindel tulevik. Kuid neil ei ole ilusat minevikku. Félix mõtleb neile välja rikkaliku sugupuu, hangib värvikate esivanemate portreed ja õnnelikud mälestused. Tema jaoks läheb elu hästi. Ühel õhtul ilmub Félixi majja aga kummaline võõras, kes tahab endale angolalase identiteeti. Ja ühtäkki hakkab minevik peadpööritaval kiirusel olevikku mõjutama ning võimatu osutub võimalikuks. 
„Minevike müüja“ on lõikav, kuid samas lustakas ja südamlik satiir tänapäeva Angola ühiskonnast ning lisaks (või vahest ehk eelkõige) mõtisklus mälust ja selle vääratustest.
Jose Eduardo Agualusa on Portugali keeles kirjutav Angoola kirjanik ja ajakirjanik (s. 1960). Tema haare ulatub ilukirjandusest reportaažide ja raadiosaadeteni. Agualusa rikkalikust ja 20 keelde tõlgitud loomingust rahvusvaheliselt ehk tuntuim on romaan “Minevikkude müüja” (“O Vendedor de Passados”, 2006), mis võitis esimese aafrika raamatuna Independent Foreign Fiction Prize’i. Kui mõjuv osa kaasaegsest rahvusvaheliselt levivast aafrika kirjandusest kujutab endast kriitilist ja realistlikku vastukaja kontinendi sotsiaalsetele oludele, otsib Agualusa rasketele teemadele pisut mängulisemaid lahendusi: tasub vaid mainida, et “Kameeleonide raamatu” jutustaja on soovijatele uusi minevikke müüva peategelase seinal elav sõbralik sisalik.

Lühike ja ühelt poolt nagu kerge lugemine, kuigi tegelikult kohati suurt midagi aru ei saa 😀 chameleons2
Oma segasuses siiski väga tore raamat, nii huvitavat minajutustajat pole ammu kohanud.

Katkeid:

„Võiks ju väita, et kõik me oleme pidevalt muutumises. Ja, ka mina pole täna see, kes ma olin eile. Ainus asi, mis minu juures ei muutu, on minevik – mälestus mu inimminevikust. Minevik on reeglina püsikindel, alati kohal, ilus või inetu, ja ei kao mitte kunagi kuhugi.“ (lk 43)

„Vanaks saades ei jää meile mitte midagi peale veendumuse, et õige pea saame veelgi vanemaks. Minu meelest pole päris korrektne öelda, et keegi on noor. Keegi on veel noor, seda küll, sama moodi nagu klaas on veel paar hetke enne põrandale kildudeks kukkumist terve. Kuid andke mulle see kõrvalepõige andeks – just nii läheb siis, kui geko hakkab filosofeerima.“ (lk 43)chameleons

“Kirjandus on ainus viis, kuidas sündinud valetaja saab ühiskondlikku tunnustust pälvida.“ (lk 50)

„Tegelikkus on vigane ja valus,“ /–/“just selline ta on ja seetõttu eristame me seda unenägudest. Kui miski näib meile väga ilus, mõtleme me, et see saab olla ainult unenägu, ja nii me näpistame end, et kindlaks teha, ega me parajasti ei maga – kui on valus, siis järelikult ei maga. Tegelikkus teeb haiget, isegi siis, kui mõnikord näib see meile unenäona. Raamatutes on kõik, mis on olemas – sageli palju ehedamates värvides -, ja ilma selle tõelise valuta, mis kõige olevaga kaasas käib. Elu ja raamatute vahel valides, mu poeg, vali alati raamatud.“ (lk 65)

o_vendedor_de_passados„Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.“ (lk 86)

„Mälu on maastik, mida vaadeldakse liikuva rongi aknast. Me näeme, kuidas hommikuvalgus kogub akaatsiate kohal jõudu, kuidas linnud nokitsevad hommiku kallal just nagu oleks see puuvili. Näeme taamal rahumeelset jõge ja puudevõra seda kallistamas. Näeme, kuidas kari aeglaselt rohtu sööb, kuidas paarike teineteisel käest kinni hoides jookseb, kuidas poisikesed jalgpalli mängides tantsisklevad ning kuidas pall päikse käes särab (ühe teise päikse käes). Näeme peegelsiledatel järvepindadel ujuvaid parte, tüünete vetega jõgesid, mille äärde elevandid tulevad janu kustutama. Need asjad juhtuvad otse meie silme all, me teame, et need on päriselt, kuid need on kaugel, me ei saa neid puudutada. Mõned on juba nii kaugel – ja rong liigub nii kiiresti edasi – , et me ei olegi enam kindlad, kas need ikka tõepoolest aset leidsid. Võib-olla nägime neid unes. Juba veab mälu mind alt, ütleme siis ja see oli vaid hämarduv taevas.“ (lk 95)

„Hingega toimub midagi sellist nagu veega – see voolab. Täna on jõgi. Homme on meri. Vesi võtab anuma kuju. Pudelis näib see kui pudel. Kuid ometi see ei ole pudel.“ (lk 127)

Teised arvavad:500_9789722026673_vendedor_de_passados
Sirp
EPL
Sakala
Sehkendamine
Intervjuu autoriga
Varraku raamatublogi
Loterii, vol 29789722050739
Loterii
Lugemik
Õhtuleht
Hernehirmutis

books_o_vendedor_de_passados_usa_p

 
 

Sildid: , , , , ,

Sven Regener „Berliini bluus“

berliini bluusSven Regener „Berliini bluus“
Varrak 2007
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Härra Lehmann on omapärase sarmiga kolmekümnendale eluaastale lähenev lääne-berliinlane. Kaine pilguga elu tragikoomikat registreerides kulgeb ta läbi argipäeva – ja igatahes mitte liiga kiiresti, kui selleks just tõelist vajadust ei ole. Lihvitud vältimismanöövrid ja heroiline tegevusetus on võimaldanud introvertsel õllesõbral aastaid vanemate, korteriomanike, tööandjate ja naiste pretensioone tõrjuda. Aastal 1989 elab härra Lehmann jätkuvalt oma pooleteisetoalises üürikorteris ja öistes Berliini kõrtsides vastutusevaba elu. Ilusat elu, nagu härra Lehmann ise on veendunud. Vahetult enne kolmekümnendat sünnipäeva aga murrab tema väiksesse armsasse rutiini üks häire teise järel. Vähe sellest, et ta on sunnitud oma koduses Kreuzbergis vorstikujulise koeraga viskit jooma, otsustavad ka tema provintsis elavad vanemad talle külla tulla. Lisaks kohtab härra Lehmann Turuhallis naist, kel õnnestub ta nii ujulasse kui ka romantilisse püünisesse meelitada ning ta on sunnitud külastama Ida-Berliini.

film on kafilm

Mõnus lugemine ka teisel korral!

Katkeid:

„Noh, et kas see meeldibki sulle, leti taga seista ja inimeste klaase täita. See pole ju inimese elule mingi sisu!“
„Oota nüüd,“ ütles härra Lehmann. „Mis tähendab – elu sisu? Elu sisu on ju täiesti nõrgamõistuslik mõiste. Mida sa selle all mõtled – elu sisu? Mis on elu sisuks? Kas elu on klaas või pudel, mingi anum, kuhu inimene midagi kallab, isegi peab kallama, sest mingitmoodi teab kogu maailm üksmeelselt, et inimesel on seda elu sisu tingimata tarvis. Kas elu ongi selline? Üksnes mahuti millegi muu tarvis? Nagu tünn? Või oksekott?“ /—/
„Täitmist vajav anum ei saa see olla seni, kuni keegi mulle ütleb, mida sinna ikkagi täpselt sisse tuleb panna. Aga kui tingimata sellest metafoorist kinni hoida, jääb veel ainult üks võimalus: elu on sel juhul anum, mille inimene saab kätte just nimelt täidetuna ja täidetuna nimelt ajaga. Ja selle anuma põhjas on auk ja aeg jookseb tasapisi välja, hoopis nii on lugu, kui üldse mingist anumast rääkida. Ja mis on asja juures kõige kurvem, aega ei ole võimalik anumasse tagasi valada.“ (lk 43-44)

„Miks küsitakse inimeselt pidevalt, kas ta midagi muud teeb?“/—/“Suurem osa mu tuttavatest ütleb selle peale: jah, ma küll töötan kõrtsis, aga õigupoolest tegelen kunstiga, õigupoolest teen bändi, õigupoolest õpin ülikoolis, õigupoolest, õigupoolest, ja sellega vihjavad kõik, et nad ei jää seda tööd tegema, et mingil hetkel algab see Õige Asi, nii nagu Karl oma skulptuuridega. Mitte et mul oleks midagi Karli ja tema asjade vastu, aga kurb on see, kui selles, mida parasjagu tehakse, nähakse alati üksnes ajutist lahendust, mitte seda õiget.“ (lk 45)

„30-aastaseks saada on nõme, käis tal peast läbi, inimestel tekib minevik, vana-hea-aeg ja kogu see pask.“ (lk 163)

Teised arvavad:
Sirp
EPL: ühe luuseri targutused
Sehkendamine
MV
Orkaani südames on vaikus
Stekiri

13344668ne58b00fb-herr lehmannsven-regener-herr-lehmannTN6_B326342

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 27/05/2013 in loetud teosed, sven regener

 

Sildid: , , , ,

Mehis Heinsaar „Sügaval elu hämaras“

heinsaar_sugavalMehis Heinsaar „Sügaval elu hämaras“ (1992-2008)
Verb, 2009

Tutvustus: Sügaval elu hämaras varjub Mehis Heinsaare aastaid hoolikalt arendatud poeetiline geenius tubade alal, millel pole uksi. See on maagiline maailm, mis ühendab aegu ja ruume, siin- ja sealpoolsust – uus lehekülg eesti luules.

 

xxx

Vasemas silmas mul varjulik öö

noorkuuga taevas

valvas ja ärevil

paremas silmas mul sumisev päev

üha end kinkiv

malbe ja elevil –

vaid süda see suigub

neist varjena läbi

ei eales ma eneses

kokku küll saa

(lk 14, katkend luuletusest)

Teised arvavad:

Kirjanduse ja keele ajaveeb

Kirjandusblogi

Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 17/05/2013 in loetud teosed, mehis heinsaar

 

Sildid: , , ,

fs „Alasti ja elus“

alasti ja elusfs „Alasti ja elus“

Ji, 2008

xxx

koguda kokku oma elu ja esemed
kust leida selleks jõudu
kust leida selleks aega
oma elu riismed
tunded
teravad
ja sygavad
ja muud
suhted mida ei kaota
suhted mida ei taasta
asjad
teiste asjade vahele jäänud
juba aasta või enamgi
kusagil ajutises kohas
reisil kaasas olnud kotis
kortsus murdunud muljutud
asjad
kildudeks lagunenud elu
koguda kokku
et minna edasi
saada tervet pilti
kus ma olen
ja kes
kas seda pilti ka vaadata kõlbab
veel ei tea
(lk 34)

xxx

Teised arvavad:

Loterii
Kirjandusblogi
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 17/05/2013 in fs, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

fs „2004“

fs2004esikaas_1fs „2004“

Tuum, 2004

 

ma ei karda liblikaid
ega
ega… ega…
ega
lepatriinusid
isegi
teatas valjul häälel
punase mytsiga laps
hommikul lasnamäe bussis

sina kes sa koostad valemeid
ja paned meid reageerima
anna ka meile julgust
mitte karta seda
mida me ihaldame
(lk 46)

xxx

Keel ja kirjandus

Kuula (Raadioteater)

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 17/05/2013 in fs, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Peeter Sauter „Damoklese mõõk ja leivanuga“

sauterPeeter Sauter „Damoklese mõõk ja leivanuga“
Ji, 2011

Tutvustus: Sauter on luules veel parem kui proosas, täiesti geniaalne raamat.
Sauter töötab Õnnepalu isa, Liivi poja ja Alveri püha vaimuna.
Sauter on eesti kirjanduse kuldaja tüüpiline esindaja.

xxx

kui ma olen sinu juures
on päevad pühapäevad
kolm-neli pühapäeva nädalas
kui oleksime iga päev koos
poleks varsti enam ükski päev pühapäev
võibolla vaid vahel harva
kui käiksime eraldi väljas
need uued pühapäevad
ja nädalad pühapäevadeta
võiksid olla närused
vähemalt ühele meist (lk14)

xxx

sõnu tehes
tehakse halbu sõnu
aga häid sõnu tehakse tegemata
tehakse kerge käega
ja poolkogemata
ja kerge südamega
(lk74)

xxx

me oleme kinni jäänud
teineteisesse
ei, päris hea on
aga kui ma vajun põhja
mis sust saab
kumb end kummast lahti lõikab?
ja mida teha lahtilõigatuna
ah, mis muretseda
ennegi suhe perse läind
algul, kui meeldima hakkasid
me ei kleepind kinni
teineteisega harjudes kleepume kinni
hoiame magades teineteisest kinni
et une ajal teine kaduma ei läheks
„teeks suhtlemises vaheaja“
ütlesid sa ükspäev
ma ei saand aru
ütlesid: „sa ise pakkusid kunagi“
pakkusin või? miks küll?
kas klammerdumine on nõrkus?
kas peaksin olema tugevam?
aga kui ei taha olla tugev?
ja võibolla on nõrkuses mu tugevus
(lk92-93)

xxx

istusin köögis, purjus
vaatasin sind
üritasin vait olla
ja mitte öelda, et armastan sind
sain aru, et see oleks mõttetu
et nii ei räägita
purjuspäi
raske oli end tagasi hoida
ei tea siiani, kas tegin õigesti
nii jääbki kõik rääkimata
„mis sa mõtled?,“ küsisid
„ei midagi.“ valetasin, „ja sina?“
„ma ei mõtle ka midagi.“
tundus, et sa ei valetanud
sa ei mõelnudki midagi
ja see mulle meeldis
(lk 97)

Teised arvavad:
Sirp
Looming
Klassikaraadio Uus raamat
Loterii
Nuxxbooks
Ekspress

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 17/05/2013 in loetud teosed, peeter sauter

 

Sildid: , , ,

Kalev Kesküla „Vabariigi laulud“

keskylaKalev Kesküla „Vabariigi laulud“
Tuum, 1998

xxx

Moodsad ajad I

Toomas Nipernaadi on väsinud heitlustest
külaelu idiotismiga ja suvetuurid lõpetanud
investeerib nüüd Linda aktsiatesse
Igavesed eestlased Vaeste-Patuste alevist
istuvad Pärnu lahel ja hüüavad ahvenaid

Ainus helge hing Paunvere kiriku kellamees
viskab Ülesoo pubis viskit
elatanud beib Raja Teele lebab sekspesus lõbulehtedes
ja annab kokandusnõu: sööda Tootsi kuidas tahad
ikka vaatab Venemaa poole

Naine vaesest maailmast jälgib kaalu
Mäeküla piimamees riisub koore
Kihnu Jõnn peab lätlastega räimesõda
Karge meri trukib head sadamat

Vargamäel lastakse verd ja soolikaid
(lk 55)

Kuula: Raadioteater (2001), Luuleruum

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 17/05/2013 in kalev kesküla, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kai Aareleid „Vene veri“

vene veriKai Aareleid „Vene veri“
Varrak, 2011

Kirjastaja kirjutab: Omapärane fragmentaarium elust lähimineviku Peterburis ja samas 21. sajandi eesti naise kiri kolmveerand sajandit tagasi elanud venelannast vaaremale. Loo minategelane satub mitmeks aastaks maale, mis ei kuulu kaugeltki tema lemmikute hulka, ja seisab seal ootamatult silmitsi iseenda perekonnalooga, mille on seni eelistanud maha vaikida. Nõtkelt ja poeetiliselt mõtiskleb autor selle üle, mis siis tegelikult sunnib inimesi ette võtma pikki rännakuid piisakese vere pärast, mis enamasti jääbki leidmata. Kolme ja poole Peterburi-aasta järel on selle loo jutustaja oma vere küsimuses ehk sama rumal kui enne, ent tema album on täis pilte, mis teevad ta õnnelikuks. „Vene veri” on lugu kohanemisest, mäletamisest ja unustamisest, aga ennekõike sellest, et veri tõmbab lõppude lõpuks ikka vere poole – kui ainult teaks, mis või kus see veri on.
Kai Aareleid (snd 1972) on hariduselt dramaturg ning töötab tõlkija ja toimetajana. “Vene veri” on autori esimene proosaraamat.

Nõus Loomingu arvustusega, et mingid seosed tekkisid Viivi Luige Varjuteatriga, aga samas muidugi on raamatud siiski erinevad. „Vene veri“ oli väga sümpaatne teos… tsiteerides teost ennast: „mõni liiter mälestusi, poolikuid lugusid ja igatsust.“

Katked:

„Artur jääb suvel kuuks ajaks üksinda Piiterisse  ja saadab mulle ühel hommikul kirja: „Oled juba mitu nädalat ära, aga ikka veel leian vahel põrandalt sinu juukseid.“ See on esimene armastuskiri üle paljude aastate.“ (lk 111)

„Äkitselt vaatepunkt nihkub. Tajub korraga sama, mida turistina võõras linnas, kui silm ei ole harjunud, kui kõik, mida näed, meenutab midagi ja on siiski teistsugune, kui vaatad, imestad, imetled. Ning tunned end kohatuna: linn ümberringi ärkab, kaupmehed panevad lette püsti, avavad luuke, tõstavad ahjust auravaid saiakesi. Kohalikud ostavad oma tavapärasest putkast tavapärase lehe, joovad samas kohvikus samade inimeste keskel sama, mis igal hommikul, ruttavad kuskile, neil on siht. Ja sina vaatad, silmad pärani, imestuse ja kadedusega, ning isegi kui oled ammu igatsetud rännakul ja rebisid end nimme kõigest harjumuspärasest lahti, tahaks üks osa sinust kuuluda, juuri ajada, paigale jääda. Just sinna, sest kõik tundub nii ebatavaline.
Aga kui sa siis paigale jääksid, ei tunneks sa varsti enam midagi. Sa harjuksid, saaksid üheks neist, ja oleks tarvis väga vaikset hetke, sünnipäevakingitut iseendale, et esimese päeva pilku üürikeseks viivuks tagasi saada. Mitte miski pole võrreldav esimese korraga, mitte miski.
Kui aeg üksipulgi lahti harutada, mõtlen endamisi, kas oleks võimalik osutada hetkele, mil ebatavalisest saab tavaline ja imestus asendub harjumusega? Kas mina oskaksin panna sõrme ühele pügalale ajateljel ja öelda: siis. Või on sellega samuti nagu vahtraga parginurgas, mis on juba nädalaid tasapisi värvi muutnud, kuni ma täna hommikul möödudes avastasin, et see on täiesti kollane?“ (lk 131-132)

„Püüan luua nende raamatute põhjal pilti ühest tundmatust vene naisest, kelle abielu on karile jooksnud, kelle tütar on välismaalasele mehele läinud ja kes püüab võõrast linnast uut elu leida. Ütle mulle, mida sa oled lugenud, ja ma ütlen sulle, kes sa oled.
Ta on lugenud samu raamatuid, mis mina. Võibolla talle isegi meeldivad samad, mis mulle. Ta oskab prantsuse keelt. „Armastus kestab kolm aastat“ on tal prantsuskeelses originaalis. Mitu aastat tema armastus kestis?“ (lk 148-149)

„Veri voolab soontes vaikselt ja raskelt. Mõni liiter mälestusi, poolikuid lugusid ja igatsust. Kui verd kaotada, kaovad need viimasena.“ (lk 200)

Teised arvavad:
Looming
Sehkendamine
Lugemissoovituse blog
Yksainus
Loetud read
Veraprima
kiiksu lugemisarhiiv

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 03/05/2013 in kai aareleid, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Peter Stamm „Agnes“

agnesPeter Stamm „Agnes“
Varrak, 2010
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Agnes palub oma kirjanikust armsamal temast kirjutada. Nõnda hakkabki mees kirjutama kõigest, mis nendega on juhtunud, alustades lugu esimese päevaga, mil nad Chicago raamatukogus kohtusid. Peagi aga avastab paar, kui erinevalt nad kõike seni toimunut mäletavad ja tõlgendavad ning samal ajal hakkavad piirid kirjanduse ja tõsielu vahel üha ähmasemaks muutuma…
Raamatu autor Peter Stamm on sündinud 1963. aastal Šveitsis ning õppinud anglistikat, psühholoogiat ja psühhopatoloogiat. Alates 1990. aastast on ta vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik ning elanud Pariisis, New Yorgis, Berliinis ja Londonis. 1998. aastal ilmus tema debüütromaan „Agnes“, mis on tänaseks tõlgitud kahekümnesse keelde. Oma romaanide, näidendite ja kuuldemängudega (seni viimane romaan, abielu ja inimsuheterägastikku lahkav „Seitse aastat“ ilmus 2009. a), on ta end kindlalt saksa kirjanduslukku kirjutanud ning võitnud mitmeid olulisi kirjandusauhindu (Preis der Schweizerischen Schillerstiftung, Carl-Heinrich-Kunstpreis jt). Tema loomingut on võrreldud nii Tšehhovi, Camus’ kui ka Hemingwayga. Nagu nimetatud autoridki, ei selgita Stamm meile liiga palju, vaid laseb selle asemel kõneleda dialoogil ja nappidel kirjeldustel mängides vihjete, ajamõõtme ja lugejate ootustega. Praegu elab Peter Stamm koos abikaasa ja kahe lapsega Šveitsis Winterthuris.

Täitsa okei kiire lugemine, aga mingeid suuremaid emotsioone ei tekitanud

Katked

„Asümmeetriatel on alati oma põhjus,“ ütles Agnes. „Asümmeetria on see, mis elu üldse võimalikuks teebki. Sugudevaheline erinevus. Et aeg liigub vaid ühes suunas. Asümmeetriatel on alati põhjus ja tagajärg.“ (lk 34-35)

„Ma kurvastan alati, kui raamat läbi saab,“ ütles Agnes. „Tundub, nagu oleksin muutunud üheks raamatutegelastest. Ja kui lugu lõpeb, siis on ka selle tegelase elu läbi. Aga mõnikord on mul ka hea meel. Siis on lõpp nagu vabanemine halvast unenäost ning ma tunnen end hästi kerge ja vabana, otsekui uuestisündinult. Mõnikord ma küsin endalt, kas kirjanikud teavad, mida nad teevad, kuidas see meid mõjutab.“ (lk 95)

Teised arvavad:
EPL
Loen ja kirjutan
Silveri raamatublogi
Sehkendamine
Loterii

0b7ce875-cf4c-4792-8207-d69751a77266978-3-596-17912-19780747547525buch-stamm-peter-agnes-taschenstamm

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 03/05/2013 in loetud teosed, peter stamm

 

Sildid: , , , , ,