RSS

Joel Haahtela „Liblikakoguja“

29 mai

liblikakogujaJoel Haahtela „Liblikakoguja“
Hea Lugu OÜ, 2012
Areeni bestseller

Tutvustus: Romaani „Liblikakoguja” peategelane on mees, kes saab ühel päeval teada, et on pärinud maja täiesti võõralt sakslaselt nimega Henri Ruzicka. Selles veidras seigas selguse saamiseks võtab raamatu kangelane ette reisi, mis viib teda nii Saksamaale kui Lõuna-Euroopasse. Selgub, et salapärasel sakslasel oli kirg liblikate vastu ja et omal moel on ka päranduse saaja osa Ruzicka märkimisväärsest liblikakollektsioonist.
Haahtela viiendas romaanis ei ole iseäranis palju tegelasi, ent autoril on ebatavaline oskus luua nappide vahenditega nii pingeolukordi kui poeetilist atmosfääri, mis muudab romaani lugemise tõeliselt nauditavaks.
Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid Liblikakoguja ja Elena) on tõlgitud ka saksa keelde.

Vahel on ikka huvitav, kuidas sarnased teemad või detailid järjest erinevatest raamatutest läbi käivad või siis pigem see, et kuidas nad järjest mulle lugemiseks on kätte sattunud 😉

Näiteks järgmise tsitaadi mõte on ikka hämmastavalt sarnane Minevike müüjas olnuga:

„Vaevalt et keegi selle vastu midagi saab, et mälestused hakkavad üksteise peale kihistuma, segunema, kuni oma elu kohta on võimatu kindlaks teha, mis on teiste jutustatud, teistega juhtunud, millest on kuskilt loetud, mis fotodelt nähtud ja mis tõepoolest oma.“ (Liblikakoguja, lk 73)

Vrd, eelmine postitus: „Meie mälu toitub suures osas sellest, mida teised meist mäletavad. Me kipume enda omadena meenutama võõraid mälestusi – sealhulgas väljamõelduid.“ (Minevike müüja, lk86)

Ja siit veel üks katke:
„Mõtlesin inimarhiivide peale, mis hakkasid meisse ajapikku settima: inimesed, keda olime näinud ainult ühe korra, pärast seda enam mitte kunagi. Armsamad. Lapsepõlvesõbrad. Inimesed, keda me tahtsime veel näha. Inimesed, kelle juurde olime lubanud minna, aga ealeski ei läinud. Inimesed, kellega kohtusime alati juhuslikult. Inimesed, kes ilmusid välja aastate tagant, kellest said parimad sõbrad ja kes kadusid taas. Ajalehepiltide inimesed. Inimesed eskalaatoritel, liinibussi akna taga. Kirjasõbrad. Õpingukaaslased. Kauged sugulased, keda me ei tundnud. Sõbralikud ettekandjad välismaareisidel. Nimetud näod. Inimesed, keda soovisime unustada. Inimesed, kes olid unustanud meid.“ (Liblikakoguja ,lk 46)

Teised arvavad:9785751610340perhoskerääjäperhoskerääjä2

Klassikaraadio. Uus raamat
Õhtuleht
Ekspress (intervjuu autoriga+arvustus)
EPL intervjuu autoriga
EPL
Järje hoidja
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/05/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: