RSS

Monthly Archives: juuni 2013

Tõnu Õnnepalu „Paradiis“

paradiisTõnu Õnnepalu „Paradiis“
Varrak, 2012 (esmatrükk 2009)

Kirjastaja kirjutab: Paradiis on üks koht ja üks aeg. Koht – väike küla Hiiumaa läänerannikul metsa ja mere vahel, aeg – põhiliselt 1980. aastate lõpp. See aeg ja see koht jõuavad meieni kirjadena autorilt. Realistlikus, aga samas piibellik-müütilises laadis jutustavad need pihtimuslikud kirjad korraga autori enda, ühe küla ja seal elanud inimeste lugu.
Tõnu Õnnepalu maalib oma uues raamatus värvikaid pilte selle kauge ja üksildase paiga loodusest ja aastaaegadest, Paradiisi põliselanike veel tükati väga arhailisest elust, ning samas ka sellest lõbusast ajast 20 aastat tagasi, kui Eestisse tuli vabadus.
Raamatut ilmestavad omaaegsed mustvalged fotod ja Paradiisi kaart.

Lugesin seda raamatut ilmselgelt ainuõiges kohas – minu enda Paradiisis – lapsepõlvekodus, rannakülas, vanas vaikselt lagunevas majas… küla ise küll mitte nii hääbumas ja muust maailmast eraldatud kui Õnnepalu Paradiis. Samas on siiski kadunud paljugi, mis oli kunagi… Igal juhul oli äratundmishetki küllaga ja raamat väga armas.

Katked:

„Ma polnud veel käinud üheski teises riigis ja unistasin suurtest linnadest ja teistest maadest ja kõigist neist inimestest, keda sa pead seal kohtama. Paradiisis sa ikka unistad ära.” (lk 18)

„Üksindusega harjumine võtab aega pool elu, aga sellest lahti harjumine käib vist mõne kuuga.“ (lk 64)

„Aga mis ma öelda tahtsin, on see, et kuigi Paradiisi päevad olid mõnikord nii pikad, sest elu harilikkuse ja pikaldasuse käest pole pääsu mitte kuskil, siis ühtekokku, mida kaugemale nad jäävad, seda lühemad tunduvad kõik need aastad. Varsti on neist möödas juba sama palju, kui nad kestsid. Kuigi, jah, on nad lõppenud? Sest nii nagu Paradiisi ei saa tulla, sind pannakse sinna, nii ei saa sealt võib-olla ka minna, sest ma läksin siit ju mitu korda ja ükski kord see ei lugenud midagi. Võibolla on selle minemisega lihtsalt nii, et kui aeg täis saab, siis sind viiakse. Võetakse jälle ära sellest paigast.“ (lk 64-65)

„Kui mul ongi kahju ja natuke südames valus, siis selle ühe asja pärast: et kõik see maailm on nii muutlik, aga meie igatseme püsivat ja otsime seda muutlikust maailmast, kus seda ei ole, ja kurvastame, kui me seda ei leia.“ (lk 83)

„Ma vahel mõtlen, et võibolla on heagi, et vanad kohad jäävad mõnikord maha ja lagunevad ja nende asjad tassitakse laiali või põletavad uued inimesed nad ära, sest nad ei tea, mis need on, või mädanevad nad ära, sest katused lähevad läbi ja keegi ei jõua neid kõiki parandada. Sest muidu on inimese mälus liiga palju asju.“ (lk 91)

„Aga isegi kui mereääre kraam ei olnud seda väärt, et teda koju tassida, oli ta huvitav./—/

Nad tulid merelt ja nad tulid täiesti tundmatutest maadest, millest me teadsime ainult nime ja mille ilusa elu kohta me teadsime ainult legende. Need olid pakendid. Ja need olid nii ilusad. Me olime kindlad, et sisu peab olema veel parem.

Nüüd on nad lihtsalt prügi, mida aeg-ajalt hoogtöö korras, looduskaitse eestvõttel rannast koristatakse. Aga neid asju tuleb ka palju vähem, sest prügi merreheitmise keeldu järgitakse laevadel vist päris rangelt. Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See on kõik üks harilik maailm. Ja neid asju saab poest lihtsalt raha eest ja nendesse maadesse saab samuti sõita lihtsalt raha eest. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks.“ (lk 110-111)

„Inimeselt me õpime lõppude lõpuks seda, kuidas armastada. Sest mida siis veel. Ja kas Sa tead. Ma arvan, et ühelt paigalt niisamuti. Inimese armastamine ja ühe paiga armastamine on milleski nii sarnased. Ja kumbki pole kunagi niisama lihtne. Sest kas see pole siis nii: kui sa oskad õieti armastada, kui sa oled selles oskuses vaba ega karda enam midagi, siis mida veel? Kas see polegi siis kogu maailma tarkus?“ (lk 118)

„Naljakas, eks ole, me elaksime nagu selleks, ja elame kõik need talved, et pärast oleks kellelegi midagi jutustada. Et kui tuleb ometi keegi, siis oleks.“ (lk 142)

„Ma ei tea, mida tema minus otsis ega tea sedagi, mida mina temas. Tal oli sel ajal küll oma tüdruk ja sõpru, aga noorena me oleme ikkagi nii üksikud, et seda suurt ja teadmatut üksindust ei jõua täita ühedki tüdrukud ega poisid ega sõbrad. Sest ka nemad on üksikud. Imelik, eks ole. See tunne. See on vist see, et otsitakse. Ennast. Teises. Sest kus siis veel.“ (lk 142-143)

„Aga kas kohtadega pole nagu inimestega? Et neid on ju palju, kes on ilusad ja kenad ja toredad, ja sa vaatad neid ja nad ongi ilusad ja kenad ja toredad ja kõiki neid võiks ühteviisi armastada, nagu muidugi võiks armastada ka vähem ilusaid, kenasid ja toredaid. Ja vahel armastadki. Aga siis on ometi üks inimene. Ja see on hoopis teine lugu. Tema on nagu eluvesi ja nagu juur, mis seob sind sügava maailmaga, ja nagu su peegel ja nagu õhtutuul, millest sa kunagi ei tüdi.
Kohtadega on just nii. Vähemalt minul Paradiisiga oli küll. Ja on. Et ta oligi rohkem nagu üks inimene kui üks koht. Kuigi ta oli nii vähe inimeselik. Aga kas tõeline inimeselikkus, mida me võibolla otsime ka armastuses, polegi hoopis nii karm ja raske, et me iga kord, kui oleme sellele peeglile liiga lähedale kummardanud, sealt eemale kohkume? Ja katsume põgeneda.“ (lk 175)

„Sest ma vaatan, et iga inimene on siin maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme.“ (lk 188)

Teised arvavad:
Sirp
EPL intervjuu autoriga
Postimees intervjuu autoriga
Klassikaraadio saade raamatust
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Tõnise lugemispäevik
Sehkendamine
Danzumees
RaamatutubaKirjandusblogi
Bukahoolik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2013 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , ,

Andres Ehin „Teadvus on ussinahk“

ussinahkAndres Ehin „Teadvus on ussinahk“
UusMeedia, 1995

xxx

valgel ööl

tõukan väikse sõrmega

viirastusliku ja kaalutu linna

eest ära

jääb maa ja mere lagedus

jääb öö varjudeta valgus

(lk 32)

xxx

Teised:

Postimees

keskealise sürrealisti õnnestunud poeetiline taasärkamine. Värske kujundlikkusega klassikaline sürriraamat selle voolu harrastajaile.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/06/2013 in andres ehin, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kalju Kruusa „pilvedgi mindgi liigutavadgi“

pilvedgiKalju Kruusa „pilvedgi mindgi liigutavadgi“
Koma, 2008

xxx

KUI HEA

mul on hea olla
kui sa mu juures oled
ja kui sul on hea olla
kui sa mu juures oled

aga kui mul oleks
parem olla kui sul
siis tegelikult
ei oleks mul nii hea olla

ja sul tegelikult
ei oleks niigi hea olla
ja mul ei oleks
sedagi head olla

ja nii edasi
ei teaks kuidas olla
kuidagi liiga keeruline
ja paha oleks olla
(lk 13)

xxx

saates „Luuleruum“

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/06/2013 in kalju kruusa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Aare Pilv „Näoline“

naolineAare Pilv „Näoline“
Tuum 2007

Tutvustus: Luulekogu „Näoline“ sisaldab nägelikke luuletusi ja samalaadseid mõtisklevaid proosapalu.

xxx

küsides mitte kas elu on oma vaeva väärt,
vaid kas elu vaevub küsima sellelt,
kes on seda küsimist väärt –
sest küsida saab vaid kelleltki, kes on „sina“,
mitte endalt, mitte nendelt või temalt;
küsides aina „kas sa oled valmis olema minu „sina“?“,
paludes õigust olla seda küsimust väärt.

paludes õigust olla sinu vaeva väärt.

elu läheb tulles.
ta läheb sulle vastu,
vastu sind.
(lk 109, katkend luuletusest)

xxx

Sven Vabar

Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/06/2013 in aare pilv, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Aare Pilv „Nägemist“

nagemistAare Pilv „Nägemist“ (luuletused ja proosa)
Tuum, 2002

xxx

Pungad ja urvad

kas raamat elustub,
kui ta võtta riiulist
ja sõrmed talle lehtede
vahele panna. kas sõrmed
hakkavad juuri ajama,
kui nad mulla vahele pista
nagu hõlm hõlma vahele.
kas muld hakkab hingama,
kui temasse nisuiva
matta. kas kirjutavaid
sõrmi saab lehitseda. kas
mulda saab mängida nagu pilli,
nagu simbleid ja naableid.
(lk 57)

xxx

Sirp

ERR, Litter

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/06/2013 in aare pilv, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,