RSS

Monthly Archives: juuli 2013

Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“

9789985793947_aabitsa-kukk_151Andrus Kivirähk „Aabitsa kukk“
Eesti Keele Sihtasutus, 2006 (e-raamat 2010)

Näidendid: Kalevipoeg. Aabitsa kukk. Uus jõuluvana. Adolf Rühka lühikene elu. Teatri juubel (Teatriparadiis?)

Katkeid:

„Sepp: No ühesõnaga, üle-üle-üle-üle-eile me hakkasime pojaga väikest viisi viina võtma, ja teate, kuradid on ju viina peale nagu herilased moosile, kohe poevad tuppa ja tikuvad lausa lauale. No pühid teisi muidugi jälle maha ja virutad kahvliga, aga neid sindreid tuleb aina juurde. Kohe häda on, hiilivad pudelite vahel ja ronivad isegi klaasi, solgivad viina ära. Aga meie jõime ikka edasi ja, jumal tänatud, varsti olid päkapikud ka platsis. Ja need hakkasid kohe vahvasti kuraditega võitlema. Nüüd juba kolm päeva madistavad siin laua peal, vahepeal suruvad kuradid päkapikke, siis jälle päkapikud kuradeid. Praegu ma vaatan, vist hakkab ikka päkapikkude ramm peale jääma. Või mis? Poisid? Kuidas olukord on?“ (Kalevipoeg)

„Mauno: /…/ Sõitsime ja tema küsis: mis uut on, Mauno? Tema ikka armastab minu käest seda küsida, tema ütleb, et sina oled üks aus ja lihtne inimene, mulle sinusugused väga meeldivad. Et mis uut on? Mina siis ütlesin, et uut on niipalju, et keegi on lifti seinale noku joonistanud.“ (Aabitsa kukk)

Aabitsa kukk, kuuldemäng

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 16/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Siri Hustvedt “meesteta suvi”

meestetasuviSiri Hustvedt “meesteta suvi”
Varrak, 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Kui luuletaja Mia Fredrickseni abikaasa palub pärast 30 aastat kestnud abielu pausi, kuna tal on suhe kauni prantslannast kolleegiga, murdub Mia vaim. Hullumeelsus annab maad raevule, mida naine sõidab maandama oma lapsepõlvekoju. Järk-järgult laseb Mia end tõmmata teiste eludesse: eaka ema hakkajad sõbrannad, nooruke kahe lapse ema naabermajast, salalikud teismelised tüdrukud tema luulekursuselt. Meesteta suve lõpuks teab Mia, mille nimel tasub võidelda – ja kelle määratud tingimustel. „Meesteta suvi“ on provokatiivne ja intelligentne tragikomöödia naistest ja tüdrukutest, armastusest ja abielust ning igipõlisest sugudevahelisest võitlusest.
Norra juurtega USA kirjaniku ja esseisti Siri Hustvedti (s 1955) viiest romaanist on eesti keeles seni ilmunud „Pimesi“ (2001). Hustvedt elab koos kirjanikust abikaasa Paul Austeriga New Yorgis. Tema teoseid on tõlgitud 29 keelde.

Väga ei saa aru, milles siin see provokatiivsus peaks seisnema… väga ei haaranud see raamat ka

Katkeid:

“on võimatu mingis loos selgusele jõuda, kui ise selle sees elad; see on vormitu; sõnade ja asjade vast alanud voorimine, ja olgem ausad: olnut ei taasta me iialgi. Suurem osa sellest haihtub.” (lk 36)

“Kordus. Kordus, mitte identiteet. Midagi ei korrata täpselt, isegi sõnu mitte, sest miski on kõnelejas ja kuulajas muutunud, sest kord juba öelduna ja siis üha uuesti öelduna muudab kordus ise sõnu.” (lk 45)

“Raamatud on seksuaalunistuste vabrikud. Seda kutsub esile roidumus. Keha peab asendit kohendama – jalg pannakse risti, nõjatutakse peopesale, sirutatakse selga – , aga keha ei lähe kuhugi. Seda kutsub esile lugemine ja pilgu tõstmine loetavalt; mõte lahkub raamatult ja uitab mõnele reiele või küünarnukile, reaalsele või kujutletavale. Seda kutsub esile raamatuvirnade süngus, mis vihjab millelegi varjatule. Seda kutsuvad esile paberi ja köidete kuiv hõng ning väga võimalik, et vana liimi lõhn.” (lk 52-53)

teised arvavad:

Postimees
EPL
Klassikaraadio
Ekspress
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood

Sir Hustvedt - The Summer Without MenSiriCover12Siri-Husvedt-Un-été-sans-les-hommes2Summer-without-men-001tumblr_lqdyqrbJWL1qaouh8o1_4009782846666664FS

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/07/2013 in loetud teosed, siri hustvedt

 

Sildid: , , , ,

Andrus Kivirähk „Jutud“

jutudkivirahkAndrus Kivirähk „Jutud“
Eesti Keele Sihtasutus, 2010 (e-raamat, trükisena 2005, 2007)

Raamatus on 13 lühijuttu.

Ei olnud need lühijutud minu maitsele. Mõni koht oli küll jah päris humoorikas, aga enamus lugusid kuidagi ei köitnud väga.

 

Katkeid:

„Esimene mõte, mis Otile harjumuslikult pähe kargas, oli muidugi see, et kõik, mida ta praegu näeb ja kogeb, on vaid uni, aga säärane lähenemine tundus liiga labane ja traditsiooniline. Mingit muud varianti ka nagu ei paistnud. Kondenspiima purk helendas ja pidi olema Püha Graal, üllatusmuna seest välja pudenenud kann nimetas end Merliniks ja ajas suurelist juttu. Kuidas reageerida?“ (Püha Graal)

„Vaikus on keel, mida kõnelevad kõige targemad“ (Vaene üliõpilane)

Teised arvavad:

Danzumees

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Amelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“

jahmatusjavarinadAmelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“
Varrak, 2006

Kirjastaja kirjutab: 1999. aastal ilmunud ja maineka Prantsuse Akadeemia romaaniauhinnaga pärjatud “Jahmatus ja värinad” on äratuntavalt autobiograafiline teos, kus minajutustaja räägib oma üleelamistest ühes Jaapani suurfirmas töötades. Alustades tõlgina kulgeb peategelase karjäär vääramatult allamäge, lõppedes tema määramisega koristajaks neljakümne neljanda korruse tualettides. Vaimukalt kirjutatud raamatu järgi, mis annab ühtlasi suurepärase sissevaate jaapanlaste mõttelaadi, on valminud samanimeline menukas film (režissöör Alain Corneau, 2003).

Sama autori varasemalt loetud raamatud on mulle rohkem meeldinud (eelkõige „Jumala lapsepõlv“, aga ka „Armastuse sõda“).

Sisu saab kokku võtta põhimõtteliselt ühe tsitaadiga: „Vaatame asja üle. Väiksena tahtsin saada Jumalaks. Väga kiiresti sain aru, et seda on liiga palju nõuda, ja mõtlesin: parem pudel veiniks muudetud vett taskus kui igavene hiilgus katusel. Minust pidi saama Jeesus. Kiiresti sain oma ülemäärastest ambitsioonidest teadlikuks ning soostusin täiskasvanuna märtrit „mängima“.
Täiskasvanuna otsustasin oma suurushullust kärpida ja ühes jaapani firmas tõlgina tööle hakata. Paraku oli see minu jaoks liiga hea amet ja mul tuli amm allapoole astuda ning raamatupidajaks hakata. Aga miski ei saanud pidurdada minu ülikiiret sotsiaalset langust. Niisiis, mulle määrati tühisemast tühisem ametikoht. Õnnetuseks – ja ma oleksin pidanud seda ette nägema – tühisemast tühisem oli minu jaoks veel ikka liiga hea. Ja täpselt samal hetkel määrati mind mu viimasele ametikohale: peldikukoristajaks.
Selle vankumatu teekonna peale, mis viis jumaluse käimlasse, olete lahkesti palutud ekstaasi langema. Lauljanna kohta, kes suudab liikuda sopranist kontraaldini, öeldakse, et tal on suur hääleulatus: kui lubate, rõhutaksin, et mul on erakordne andeulatus, võime laulda kõikides registrites, seega sama hästi Jumala kui proua Pissi omas“ (lk 88)

„Ta kõndis minu poole, paremas silmas Hiroshima, vasakus Nagasaki. Ma olen kindel: kui tal oleks olnud õigus mind tappa, siis poleks ta kõhelnud.“ (lk 84)

Teised arvavad:jahmatus

Lugemissoovituse blog

Tavaliselt loen ja loen tavaliselt

Loterii

jahmatus1stupeur-et-tremblementtumblr_md0jmjVWbQ1rk1xhbo1_500

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Andrus Kivirähk „Maailma otsas“

maailmaotsasAndrus Kivirähk „Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust”
Eesti Keele Sihtasutus 2013

Väga mõnus raamat. Sobis ideaalselt suvepuhkuse ajal maal lugemiseks (kuigi sobib lugemiseks ka muul ajal;)) raamatu alapealkiri ütleb kõik: pildikesi heade inimeste elust. Taustaks võib kuulata Sõpruse pst „Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head“ 🙂
Eks, me kõik tahame vahel „kuhugi kaugele ära, maailma otsa“, mõni lähebki, iseasi, kas ta sealt leiab seda, mida otsima läks;) Aga enamasti siiski jääb see vaid mõtteks, hetke-emotsiooniks, kui tuju kehv ja kõigest kõrini. Selleks, et tuju paraneks piisab ju tihti väga vähesest ja järsku tundub „maailma ots“ tülikalt kaugel ja et tegelikult on ju siingi hea:) Nii lihtne see ongi. Lihtne, ilus ja armas raamat.

Katked:

„Ilm oli hall ja elu igav. Tuli jälle tööle minna ja tegeleda tobedate asjadega. See tegi kurvaks. Sellistel päevadel oleks tahtnud lahkumisavalduse laksudes lauale lüüa ja otsejoones uksest välja kõndida, minna näiteks kuhugi parki, istuda pingile ja jääda sinna kauaks, väga kauaks, lihtsalt istuda, vaadata möödujaid, vaadata taevast ning mitte millelegi mõelda. Või minna ümbermaailmareisile, nagu oli kõnelenud Rein? See nõuaks ehk liiga palju sekeldamist, pigem oleks tore, kui maailm ise sinust mööda rändab, aga sina istud pingil ja lihtsalt vaatad ja imestad.“ (lk 36-37)

„Küll on hea, kui ilmas on lahkeid inimesi.“ „Oh neid ikka on!“ „Teate, on tõesti!“ nõustus Malle. „Mina olen pika elu ära elanud ja mina võin küll öelda, et enamik inimesi, keda mina kohanud olen, on head.“ (lk 47)

„Raamat on parem seltsiline kui koer. Koerale anna süüa ja vii jalutama, aga raamat ei kipu kuhugi.“ (lk 79)

„Kolmas kirjandusklubi liige Ülo lesis samal ajal aga oma kodus diivanil ja luges Victor Hugo „Hüljatuid“. Talle polnud mõte organiseeritud lugemisest algusest peale meeldinud ja seepärast oli temagi otsustanud edaspidi pargist eemale hoida. Lugeda tuli ikkagi üksi ja omaette, ta ei tundnud mingit vajadust oma muljeid teistega jagada. Mõnu peitus just vastupidises – aimduses, et seda, mida loed sina, ei loe enam mitte keegi teine ja seega võid sa end tunda erandliku ning väljavalitud isikuna: vana ja targa arheoloogina, kes avastab sügavalt koopast iidsed kaljujoonised ja otsustab saladuse enda teada jätta, kuna uudishimuliku pööbli hordid võiks õrnu muistiseid kahjustada.“ (lk 122)

„Ta tundis end Victor Hugo kirjasõbrana, kes loeb ridu, mis polegi teistele määratud. Oli nii mõnus olemine, et löö või nurru.“ (lk 123)

„Maailma otsas?“ kordas Rein. „Kas me oleme maailma otsas?“ „Miks mitte? See sõltub muidugi sellest, kust sa tulema hakkad. Mina hakkasin väga kaugelt. Ja jõudsin siia. Mulle meeldis siin. Ma ei kavatse siit lahkuda. Ja ma soovin, et siin ei sünniks asju, mida siin sugugi sündima ei pea. Et kõik kulgeks loomulikult, oma õiget rada mööda. Et kõik jääks nii, nagu on.“ (lk 345)

Teised arvavad:

Intervjuu autoriga (video, arvustus.com)
Ekspress
EPL
Ringvaade
Klassikaraadio
Postimees
Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood
Südamelähedaselt
Madlike
Yugo arvab

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in andrus kivirähk, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Sarah Winman „Kui jumal oli jänes“

kui jumal oli janesSarah Winman „Kui jumal oli jänes“
Varrak, 2012
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Inglise näitleja ja kirjaniku Sarah Winmani (snd 1964) romaani minajutustajaks on tüdruk nimega Elly, keda ümbritseb kirev galerii kummalisi sugulasi ja tuttavaid: vend, kes kuidagi ei suuda maailmas oma kohta leida; vanemad, kes teinekord otsustavad teha õige äkilisi kannapöördeid; võluv filmistaarist tädi; hakkaja, ajuti lausa üleloomulike võimetega sõbratar; öömajalised, kellest aastatega saavad peresõbrad. Kõik nad on kenad inimesed, kelle elu pole aga sugugi kerge – ei lapsepõlves ega täiskasvanueas, ei  1970. ega 1990. aastatel, ei Londonis, Cornwallis ega New Yorgis. Napis, humoorikas laadis kirjeldab Winman, kuidas sellise seltskonna suhterägastikes ellu jääda ja võib-olla koguni õnnelikuks saada.
Romaan jutustab vennast ja õest, lapsepõlvest ja suureks saamisest, sõpradest ja perekonnast, võidurõõmust ja kaotuskurbusest ning kõigest, mis sinna vahele jääb. Ennekõike aga jutustab see raamat armastusest igal võimalikul kujul.

Katkeid:

„Me jätsime sageli televiisori elutuppa mängima, kui ise kööki sööma läksime. Ma arvan, et see oli seltskonna mõttes, nagu oleks meie pere õieti pidanud suurem olema ja see katkendlik heli oleks meis tekitanud terviklikuma tunde.“ (lk 63)

„…ning jänes hopsas metsa poole ja kadus sama kähku nagu unenägu, mida on häiritud.“ (lk122)

„Teistele meeldimine, mu kullake, on sama ületähtsustatud nagu suur riist,“ (lk 129)

 

Teised arvavad:WGWARwhengodwaswinmansarah

Sehkendamine
Raamatukoi lugemislood
Loen ja kirjutan
trakyllmaprokrastineerinj2lle
Loetu kaja
Madiken

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in sarah winman

 

Sildid: , , , ,

Joel Haahtela „Elena“

elenaJoel Haahtela „Elena“
Hea Lugu OÜ, 2013

Tutvustus: „Elena” on igatsusest kantud imekaunis lugu üksildasest mehest, kes kohtab ühel päeval pargis mõistatuslikku naist. Mehele tundub, et ta on naist tundnud juba kaua, kogu elu.
Vähehaaval saab too naine mehe kinnisideeks. Suveks lahkub naine linnast, mees järgneb talle, kuid kaotab ta pikaks ajaks silmist. Kui saabub sügis, taipab mees, mis teda selles naises nii jäägitult lummanud on. Ja siis nad kohtuvad. Kohtuvad vaid korra.
Eesti keeles on Joel Haahtela sulest varem ilmunud „Liblikakoguja”. Psühhiaatriadoktor Joel Haahtela (s. 1972) kuulub kaasaegse soome kirjanduse parimate autorite hulka ning on Olvi kirjanduspreemia laureaat ja Finlandia kirjandusauhinna nominent. Kaks tema teost (romaanid „Liblikakoguja” ja „Elena” on tõlgitud ka saksa keelde.

Katkeid:

„Sadu teeb inimestest lähedased, üksildasest üksildasema. Tuleb toas püsida. Talvel on külm. Ükskord sadas nii palju, et tänav lainetas ja seal triivis leivakorve ja potitäis kapsahautist.“ (lk 67-68)

„Kui tihti kõnnivad inimesed üksteisest mööda, jätavad endast maha unistuse sellest, kuidas kõik oleks võinud olla, need juhuslikud kohtumised, möödakihutavad hetked, mis silmapilguks jäädvustuvad meeltesse ja kaovad argisesse maailma, autode mürasse, jutusuminasse, karjumisse ja kolinasse, mida kostab üle tee ehitusplatsilt, kuhu ehitatakse vana kaubapalee asemele uut kaubapaleed. Aga sellest ei ole veel valmis muud kui sügav auk, vesi põhjas ja servadel tihedas rivis roostevärvi metalltalad.
Ent aeg-ajalt juhtub midagi arusaamatut, seletamatut, midagi, mis muudab meie elu kulgu ja paneb mõtlema, mida kõik tähendab.“ (lk 143)

„Õhtupoolikul hakkas lund sadama ja nüüd pöörlevad lumekeerised valguse käes ja varsti on kogu aed lumme mattunud, puuoksad maa poole kooldunud. Kui lund sajab, siis sajab vaikust, ütles ema mulle, kui ma laps olin.“ (lk 148, raamatu lõpp)

Teised arvavad:

Lugemissoovituse blog

elena1elena2haahtela_elena

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in joel haahtela, loetud teosed

 

Sildid: , , ,