RSS

Monthly Archives: august 2013

Knut Hamsun ”Nälg. Müsteeriumid. Paan. Victoria”

hamsun_eestiKnut Hamsun ”Nälg. Müsteeriumid. Paan. Victoria”
Eesti Raamat, 1986

Tutvustus: Nimeka norra kirjaniku Knut Hamsuni (1859-1952), Nobeli laureaadi (1920) neli noorpõlveromaani Henrik Sepamaa uues tõlkes. Autobiograafiliste sugemetega “Näljas” kujutatakse omaaegset Oslo boheemlaselu, kuna “Müsteeriumid”, “Paan” ja “Victoria” on vohava fantaasiaga kirjutatud lüürilis-romantilised armastusromaanid.

Väga minu maitse ei olnud.

Katked: hamsun_sult1hamsun_pan1Mysterier_productimagehamsun_victoria

”Intelligentne vaene on kaugelt terasem vaatleja kui intelligentne rikas. Vaene vaatab ringi igal sammul, mille ta astub, suhtub umbusklikult igasse sõnasse, mis ta nende inimeste suust kuuleb, keda ta kohtab; iga samm, mille ta astub, annab tema mõtetele ja tunnetele seega mingi ülesande, mingi töö. Ta on terava kuulmisega ja tundlik, ta on kogenud mees, tema hingel on põletushaavu…” (lk 128, Nälg)

hamsun_hungerhamsun_hunger1hamsun_hunger2Hamsun_hunger_bly1967hamsun_sulthungerhunger1hunger2Hunger3hunger4hunger-knut-hamsun

”Jah, mis on armastus? Roosides sahisev tuul, ei, kollane virvatuli veres. Armastus on põrgulikult kuum muusika, mis isegi raukade südame tantsima paneb. Ta on nagu karikakar, mis öö tulekul pärani avaneb, ja ta on nagu ülane, mis sulgub tuuleõhu ees ja sureb puudutusel.hamsun_victoria1hamsun_victoria2
Selline on armastus.
Ta võib selle hävitada, kes tema võimuses on, ta jälle jalule aidata ja uuesti häbimärgistada; ta võib täna rmastada mind, homme sind ja homme öösel teda, nii muutlik on ta. Aga ta võib olla ka kindel kui murdumatu pitser ja ühtviisi kustumatult leegitseda surmatunnini, sest nii igavene on ta. Milline on siis armastus?
Oo, armastus on tähistaeva ja mullalõhnaga suveöö. Aga miks paneb ta noormehe varjatud teid käima ja miks paneb ta rauaga tema üksildases kambris piina tundma? Ah, armastusnmuudab inimese südame seeneaiaks, vohavaks ning häbituks aiaks, kus kasvavad salapärased ja mürgised seened.hamsun_victoria3hamsun_victoria4
Kas ta ei pane munka suletud aedadesse hiilima ja öösel magajate akendest sisse vahtima? Ja kas ta ei tee nunna hulluks ja ei tumesta printsessi mõistust? Ta surub kuninga pea tee peale maha, nii et tema juuksed pühivad teelt tolmu ära, kusjuures ta sündsuseta sõnu endale habemesse pomiseb ja naerab ja keele suust välja ajab.
Niisugune on armastus.
Ei, ei, ta on taas hoopis teistsugune ja ta on nagu ei miski muu kogu maailmas. Ta tuli ühel kevadisel ööl maa peale, kui üks noormees nägi kahte silma, kahte silma. Noormees aina vahtis ja nägi. Ta suudles ühte suud, ja siis oli, nagu kohtuksid tema südames kaks tuld, päike, mis säras tähele vastu. Ta vajus kellegi embusesse, siis ei kuulnud ega näinud ta kogu maailmas enam midagi.hamsun_victoria5hamsun_victoria6hamsun_victoria7hamsun_victoria8
Armastus on jumala esimene sõna, esimene mõte, mis tal peast läbi lendas. Kui ta ütles: ”Saagu valgus!”, siis sündis armastus. Ja kõik, mis ta oli loonud , oli väga hea, ja ta ei tahtnud, et miski sellest tegemata oleks jäänud. Ja armastusest sai maailma algus ning maailma valitseja; ent kõik tema teed on täis lilli ja verd, lilli ja verd.” (lk 573-574, Victoria)

hamsun_victoria9hamsun_victoria10hamsun_victoria11hamsun-knut-victoria-1980-r-Victoria_hamsun

 

 

 

 

msyteries3mysteriesmysteries1mysteries2mysteries3MysteriesHamsun

hamsun_panhamsun_pan2hamsun_pan3hamsun_pan4hamsun_pan5hamsun_pan6hamsun_pan7hamsun_pan8

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/08/2013 in knut hamsun, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”

rikkadtydrukud1Silke Scheuermann “Rikkad tüdrukud”
Pegasus 2007
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Noore saksa autori Silke Scheuermanni novellikogu “Rikkad tüdrukud” ilmus 2005. aastal ning saavutas kiiresti tunnustuse nii lugejate kui kriitikute poolt. Iga lugu selles raamatus on ühe inimese illusioonidest, ootustest, armastusest, pettumistest. Nõelterava pilguga tungib autor tegelaste hingeellu, paljastades kahtlusi, võitlusi ja traagikat, inimeste püüdu olla õnnelik ja teha oma elust midagi rohkemat, kui see seni oli. Tegelaste illusioonid satuvad tihti konflikti tegelikkusega, millele järgneb kas enesepettus või reaalsuse, inimeste, ka enda ebatäielikkuse, valulik aktsepteerimine.
See raamat on täis üllatusi. Mitte ainult pööretega, mille lood võtavad, vaid ka sügavusega, millega autor tegelasi lahkab. Silke Scheuermann ei imetle oma lugude kangelasi, vaid vaatleb neid distantsilt, irooniaga, tema pilk on range ja reaalne, tuues välja üksikasju ja vigu ning selle, mis nende taga peitub. Ta oskab suurepäraselt püüda kinni tänapäeva ühiskonna meeleolusid ja need ka teistele nähtavaks ja arudaadavaks teha. Scheuermanni stiil on lüüriline, amüsantne, irooniline, lihtne. Väheste sõnade ja väljenditega ning tabavate olukordadega jutustab ta oma lugusid mõjuvalt ja tõepäraselt.

7 lugu: Sõda või rahu. Lisa ja taevalik keha. Välkudest ümbritsetud.Siksak ehl seitse surmapattu. Nukumaailm.Vampiirid.Üleandmine.

Kiire, lihtne lugemine, aga täitsa mõnus selline. Scheuermann_ReicheMädchen_FTV_RZ02.indd
Mulle jäi kõige enam meelde esimene lugu neist.

Katkeid:

“Mida sa õigupoolest viimastel päevadel teinud oled, see tähendab nädalatel, küsin, enne kui ta jõuab jälle oma jooginaljadega alustada, lõppude lõpuks tahan ma ju kõigest teada, mis sai olla nii tähtis, et takistas teda mulle helistamast. Aga ta ütleb vaid, ah, ma pole midagi erilist teinud, see tähedab, eelmisel nädalavahetusel olin ma Prahas, seal oli ilus.

Prahas, küsisin ma erutunult, kas sul oli seal mõni ettekanne?

Kongress, see oleks ju hea põhjus, kongressi jaoks peab end ette valmistama. Aga ta röövib mult selle lootuse kohe, vastates, ei, see oli pigem isiklik asi.

Kas sul on seal sõpru?uurin ma, ja minu silme eest kõnnib uhkeldavalt mööda paraad idaeuroopa fotomodelle, aga ka nüüd jääb ta salalikuks, öeldes, jah, sõpru üldisemas tähenduses.

Ma kuulan tähelepanelikult, aga see oligi nähtavasti kõik, rohkem ei taha ta midagi öelda, ja ma vihastan, et küsisin, mis see minu asi on, ei olegi. Ikkagi, nii selgelt poleks ta pidanud seda mulle välja näitama. Ma ei ole peale ühe linna nime, mis mind edasistele fantaasiatele õhutab, mitte midagi teada saanud, ja nagu sellest veel ei piisaks, tuleb nüüd ka vastuküsimus, sellega oleks muidugi pidanud arvestama. Mnjah, mida mina teinud olen, Prahale oleks ma saanud ehk Firenze või Viiniga vastulöögi anda, aga mis sellest kasu oleks, talle on see niikuinii ükskõik.

Ah,ei midagi erilist, ütlen kurvalt, ma kasutan tema sõnu nagu laenatud täutesulepea, mis aga minu käes nii hästi ei kirjuta ega jäta seetõttu ka nii ilusat kirjapilti, nii head muljet, vähemalt konstateeriks iga grafoloog selle põhjal ebakõla ja kindlusetust, ning õudusega teadvustane endale, tal  oleks õigus. Ma peaksin tundma häbi päevade pärast, mille olin ootamisele raisanud, nagu minu elu polekski midagi väärt, see tundub mulle patuna, ja ports süümepiina läbistab mind külma pahvakuna, nagu oleks mu minevik külmutuskapp, mille sisse ma just vaatasin.

Aga kas see oli olnud mitte millegi tegemine? Õigupoolest olid mul kogu aeg käed tööd täis. Kuna Simon oli siinkandis olles mind lühikese aja jooksul juba kahel korral ootamatult külastanud, kord ennelõunal, kord varasel õhtutunnil, ja me jõime mõlemad vastavalt ühe kohvi ja ühe õlle, olin ma hakanud tema ootamatute külaskäikudega arvestama, mis tähendas, et mul ei olnud mitte ainult korter alati tipp-topp korras, vaid ma mõtlesin ka väikestele lisanditele. Ma ostsin lehttaignaküpsetisi ja kõikvõimalikke suupisteid, mida minu arvates sobib pakkuda nii pärastlõunal kui õhtul, hilisõhtul või öösel, …” (lk 10-12, sõda või rahu)

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/08/2013 in loetud teosed, silke scheuermann

 

Sildid: , , , , ,

Jan Kaus “Koju”

koju_kausJan Kaus “Koju”
Tuum, 2012

Kirjastaja kirjutab: Jan Kaus on laiahaardeline ja andekas autor, kes on kujunenud noorema kirjanikepõlvkonna üheks juhtkujuks. Tema uus romaan „Koju“ kõneleb tänapäeva Eesti tegelikkusest, nagu varasemadki romaanid “Tema” (2006) ja „Hetk“ (2009). Kaus uurib inimest tema vigade, hirmude, ebaõnnestumiste ja igatsustega. Üheks oluliseks tegelaseks kujuneb romaanis ka Tallinna linn, mille minevik oma lõhnade ja värvidega tekstis ellu ärkab. Kausi romaan on tõsine, süüviv, tänapäeva ja tänapäeva inimest tundlikult kujutav. Keskseks motiiviks on romaanis aga igatsus jõuda koju – kohta, kus on rahu ja turvalisus, ja kuhu äng ei pääse.

Põhimõtteliselt on siin 3 täiesti eraldi lugu. Kõik peategelased on mehed, filmikriitik-saatejuht, näitleja ja suhtekorraldaja. Kolme loo kokkupuutepunktid tegelaste osas on üsna olematud, st jah, igas loos käib nö taustalt läbi korra ka mõne teise loo tegelane, nagu möödaminnes… aga eks me siin väikses Eestis olemegi kõik kuidagi omavahel seotud, keegi arvustas kellegi tööd, keegi magas kellegi eksnaisega… Ühine on ka koht ja aeg… Võib vist öelda, et tegelikult on kõikides lugudes üks ühine tegelane, vb siis see päris peategelane – Tallinn. Mulle see raamat meeldis, äratundmishetki oli ka palju…

Katked:

“Asko vaatas Mikku. Igavene punkar. Arvutigeenius. Keskealine kuivetunud tursk, keda võis öötundidel kohata KuKu klubis või Levist Väljas, kus ta jõi, kakerdas laudade vahel, jauras, sõimles või mõne naise ette põlvili langes – kõik rääkisid sellest, kuidas ta oli suudelnud ühel peol täpselt tuhat korda ühe vanema näitlejanna kätt. Kui siseruumides tohtis veel suitsetada, oskas Mikk suitsu seest ilmuda, justkui oleks ta sellest sündinud. Skandaalne pidutseja, Eesti tuntuim ühemehebänd. Kõik sai alguse sellest, et Mikk ronis Tallinn Music Week’il ühe kohaliku punkbändi live’i ajal lavale ja karjus otse mikrofoni, et see pole punk, vaid marmelaad ja tema näitab, kuidas peab punki tegema. Sest punk pole kolm tuuri, vaid suhtumine. Seejärel imiteeris ta suuga kitarri ja trumme ning karjus selle vahele ühe oma luuleteksti “Savilaar”, millest sai ta ühemehebändi Punker esimene hitt. Luuletamise ideele oli Mikk sattunud ühel õhtul KuKu klubis, kui seal oli peetud mingit luulevõistlust, ja kuna Mikule olid paistnud need luuletajad “täiesti väljakannatamatud marmelaadist ahvid”, siis oli ta haaranud KuKu menüü, roninud omaalgatuslikult lavale ja karjunud mikrofoni: “Luuletus “Tallina kohvikud”! Kohv – 15 krooni, tee – 10 krooni, mahl (apelsini, tomati, ploomi, õuna, jõhvika) – 15 krooni” Aitäh, Tallinn!” Sedasi sai Mikust luulevõistluse üllatusesineja ja punktiarvestuse esimene.” (lk 104-105)

“Imelik, kuidas ma siit linnast olen ära igatsenud. See pimedus ja jahedus. Need tühjad tänavad. See hall niiskus, mis määrib püsivalt ka värskelt renoveeritud majad, need pudenevad karniisid. Need loppis näod reede õhtuti Viru keskuse juures ringi luusimas ja ootamas, et saaks mõnelt soome turistilt rahakoti pihta panna. Need tombud Viru värvate juures, hüäänide kombel häälitsevad teismelised Hesburgeri ees. Need räämas kangialused. Trammide kolin ja trollide kaebed. Jalakäijatest üle sõitvad masinad. Suursugusust otsi nagu tikutulega.” (lk 116)

“Talle meeldis üks väike, isiklik mäng, mida sai mängida just vahetult enne ja pärast jõule. /–/ Mäng käis nii: kui ühe autosõidu ajal õnnestub lugeda kokku vähemalt sada jõulukolmnurka, siis läheb järgmisel aastal hästi.” (lk 118)

“Ma olen mõelnud,” katkestas Siiri vaikuse, “et ühes ja samas linnas elamine on omamoodi ängistav. Lõpuks koguneb nii palju tähenduslikke kohti. Jäljed, varjud, kõik on näha. Ma olen sellest mõnikord surmani väsinud. Sellest koolist, mis lõhnab ikka samamoodi nagu kunagi kakskümmend aastat tagasi, kuigi vetsupotid on nüüd korralikud, nii et kui vett tõmbad, lähevad junnid ikka alla ka. Aga noh, potid pottideks. Tead, mu sammud oleksid siin nagu mingil moel alles, parketis ja treppidel. Mäletad, treppidest sai sussidega ennast alla libistada. Ja ma olen väsinud sellest kuradi Õnnepaleest, kujutad ette, mis nimi, eks, inimesed käivad seal omaste surmatunnistuste järel. Mõelda vaid.” Siiri turtsatas. “Aga siis ma saan aru, et ma ei oskakski kusagil mujal olla. Ikka siin, ega ikka igale põrssale oma põhk.” (lk 207-208)

Teised arvavad:

Looming
Klassikaraadio ”Uus raamat”
EPL (Kaur Riismaa)
Intervjuu autoriga
Mihkel Kunnus
Raamatukoi lugemislood
Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/08/2013 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Milan Kundera ”Aeglus”

aeglusMilan Kundera ”Aeglus”
Monokkel, 1998

Kundera mulle meeldib, kunagi sai üsna suur osa temalt eesti keeles ilmunud teostest läbi loetud. Seda polnud varem lugenud, polnud ka kõige säravam tema raamatutest. Ühtlasi mõtlesin, et peaks varem loetud teosed kah ikkagi uuesti ette võtma 🙂

Katkeid:

”Miks küll on kaduma läinud aeglusenauding? Kuhu on jäänud need möödunud aegade uitajad? Kus on need rahvalaulude loodrid, need vagabundid, kes kõndisid ühe veski juurest teise juurde ja magasid tähise taeva all? On nad lõplikult kadunud koos metsaradade, rohumaade ja lagendikega, kogu loodusega? Ühe tšehhi vanasõna kõnekujund selgitab inimeste magusa jõudeoleku mõtet: nad vaatlevad vanajumala aknaid. Inimene, kes vanajumala akendesse vaatab, ei igavle, ta on õnnelik. Meie praeguses maailmas on jõudeolek muutunud tööpuuduseks, mis on hoopis teine asi. Töötu inimene on raskemeelne, tal on igav, ta otsib lakkamatult liikumist, mis tal puudub.” (lk 5-6)

”Väljavalitu on teoloogiline mõiste, mis tähendab, et keegi, kelle pole vähimatki teenet, valitakse välja üleloomuliku otsuse, Jumala vaba tahte, kui mitte kapriisi alusel, tegemaks midagi harukordset ja erilist. Sellest veendumusest leidsid pühakud jõudu, et taluda kõige kohutavamaid piinu. Teoloogilised mõisted peegelduvad, paroodiana, inimelu labasuses. Igaüht meist rõhub (rohkem või vähem) elu liiga tavaline madalus ja me soovime sellest põgeneda, kõrgemale tõusta. Igaüks meist on kokku põrganud illusiooniga (suurema või väiksemaga), et just tema väärib ülendust, on selleks määratud ja valitud.
Väljavalituna tuntakse end näiteks igasuguse armusuhte korral, sest armastus on juba oma olemuselt teenimatu kingitus. Olla teenimatult armastatud on tõelise armastuse tunnus. Kui üks naine ütleb mulle: ma armastan sind sellepärast, et sa oled tark ja aus, teed mulle kingitusi, ei vahi võõraid naisi ning pesed nõusid, siis olem ma pettunud. Seda sorti armastus tundub kuidagi kasuahne. Hoopis kaunimalt kõlab: ma olen sinu järele hull, hoolimata sellest, et sa pole ei tark ega aus, hoolimata sellest, et sa oled valetaja, egoist ja kaabakas.” (lk 61-62)

”…. meie ajastu ihkab unustada ja selle iha vaigistamiseks andub ta kiirusekuradile. Meie ajastu lisab sammu, sest ta tahab, et me teda ei meenutaks, sest ta on iseenesest väsinud, tülgastunud, sest ta tahab ära puhuda selle väikese väreleva leegikese, mida nimetatakse mälestuseks.” (lk 164)

Teised arvavad:aeglus1aeglus2aeglus3aeglus4aeglus_SLOWNESS

Postimees

N loeb

EPL

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/08/2013 in milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Ian McEwan ”Chesili rannal”

chesili rannalIan McEwan ”Chesili rannal”
Punane raamat
Tänapäev, 2010

Kirjastaja kirjutab: FLORENCE, eduka ärimehe ja Oxfordi ülikooli õppejõu tütar, on andekas viiuldaja. Ta unistab karjäärist kontserdilaval ning täiuslikust elust mehe kõrval, kellega on just abiellunud.
EDWARD on üles kasvanud Oxfordi lähedal maal, õppinud Londoni ülikoolis ajalugu ning pöördunud pärast lõpetamist koju tagasi. Tema isa oli kohaliku kooli direktor ja ema peatraumast pisut veidraks läinud koduperenaine.
NAD abielluvad 1962. aastal ning sõidavad mesinädalaid veetma Dorsetisse, mereäärsesse hotelli, muretsedes küll mõlemad eesseisva pulmaöö pärast, kuid teadmata, et seal, Chesili rannal, muutub nende elu mõne hetkega väga põhjalikult.

Raamat üsna õhuke ja puhkuse ajal sai päevaga loetud. Esimene emotsioon ei olnud väga positiivne. Tagant järgi saan küll aru, et see tuli pigem sellest, et tegelased oma käitumisega ajasid mind lihtsalt närvi 😀  mis vist tähendab, et tekst toimis. Lõppkokkuvõttes on mul lihtsalt hea meel et mina sellisel ajastul, sellises ajas ja ruumis, ei ela, kuigi siiski kahtlen veidi, et kõikidel ka siis see suhtlus nii vaevaliselt käis…

Katkeid:

”Oli siiski veel ajastu – see lõppes pisut hiljem tol kuulsal aastakümnel -, mil noorus oli sotsiaalne taak, märk tähtsusetusest, väheke piinlik seisund, mille ravi alguseks oli abielu.” (lk 11)

”Edwardi ja Florence’i vahel ei toimunud midagi ruttu. Olulised lähenemised, sõnatult antud load rohkema nägemiseks või hellitamiseks said toimuda ainult järk-järgult. Ühel oktoobripäeval nägi Edward esimest korda naise paljaid rindu, oluliselt enne seda, kui tohtis neid puudutada – 19.detsembril. Ta suudles neid veebruaris, ehkki mitte nibudele, mida riivas huultega korra mais. Florence lubas endale edenemist mööda mehe keha veelgi suurema ettevaatlikkusega. Äkilised liigutused või radikaalsed ettepanekud mehe poolt võinuks nurjata mitme kuu jooksul tehtud töö. Õhtu kinos, ”Mee maigu” seansil, kui Edward võttis naise käe ja surus selle oma jalgade vahele, tõmbas protsessi mitme nädala võrra tagasi. Florence ei muutunud jäiseks, isegi mitte jahedaks – see polnud kunagi tema viis -, vaid läbistamatult kaugeks, võib-olla pettunuks või isegi pisut reedetuks. Ta eemaldus Edwardist kuidagi, laskmata mehel ometi hetkekski kahelda oma armastuses. Siis said nad lõpuks jälle õigele rajale tagasi: ühel märtsilõpu laupäeval, kui nad olid omaette ning Edwardi vanemate Chiltern Hillsi väikese maja korratu elutoa akna taga rängalt vihma kallas, lasi naine oma käel põgusalt peatuda mehe peenisel või selle lähedal. Vähem kui viieteistkümne sekundi jooksul, kerkivas lootuses ja ekstaasis, tundis Edward naist läbi kahe riidekihi. Niipea kui Florence käe tagasi tõmbas, teadis mees, et ei suuda enam. Ta palus teda endale naiseks.” (lk 22)

“… äkitselt mõistis ta nende viga: nad olid olnud liiga viisakad, liiga vaoshoitud, liiga allasurutud, kõndinud ümber teineteise kikivarvul, kõnelenud vaikselt, sosinal, kõrvale põigates, nõustudes. Nad vaevu tundsid teineteist, ega saanudki paremini tunda selle kaaslasliku peaaegu-vaikuse teki tõttu, mis lämmatas nende lahkarvamused ning pimestas ja samavõrra sidus. Nad olid kartnud iial eri meelt olla, ja nüüd vabastas mehe viha ka tema. Ta tahtis mehele haiget teha, karistada, et end temast eristada. See oli talle nii võõras impulss, tung hävitamise joovastuse poole, et ta ei osanud sellele vastu panna.” (lk 111)

”Kui ta temast mõtles, hämmastas teda, et oli lasknud sel viiuliga tüdrukul minna. Nüüd loomulikult mõistis ta, et Florence’i ennastsalgav ettepanek oli üsna tähtsusetu. Kõik, mida naine vajas, oli kindlus tema armastuse osas ja tema kinnitus, et kiiret pole kuhugi, kui ees on terve elu. Armastus ja kannatlikkus – oleks ta vaid jagunud mõlemat korraga – oleks kindlasti neid mõlemaid läbi elu aidanud. Ja millised sündimata lapsed oleks ehk saanud oma võimaluse, milline peavõruga tütarlaps võinuks saada ta armastatud pereliikmeks! Niimoodi võib tervet elukäiku muuta – mitte midagi tehes.” (lk 123)

Teised arvavad:9780385522403_custom-032364f301cd0fdaf986cf4a1f285ad4c67fefe4-s6-c30chesilchesil_beach_Canada_300hChesil_US_195n217864on_chesil_beach-ian_mcewan

Epp Petrone
EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/08/2013 in ian mcewan, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

John Burnside ”Uppumiste suvi”

uppumisteJohn Burnside ”Uppumiste suvi”
Varrak, 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Äsja keskkooli lõpetanud Liv elab koos oma ema, tunnustatud kunstniku Angelika Rossdaliga Norras põhjapolaarjoone lähedal. Üksiklasest tüdruk saadab päevi õhtusse pildiraamatuid vaadates ja suvitajate järele nuhkides. Livi ainus sõber on vanamees, kes lummab teda lugudega trollidest, näkkidest ja salapärasest huldra’st, imekauni neiu kuju võtvast vaimust, kes ahvatleb noori mehi surma minema. Siis aga upub kaks venda vaid mõnenädalase vahega mõistatuslikel asjaoludel. Olid need õnnetusjuhtumid – või meelitas noormehed hukatusse kuritahtlik vaim?
Šoti kirjanik John Burnside (s 1955) avaldas oma esimese luulekogu 1988. aastal. Lisaks arvukatele auhindadele luulekogude eest on Burnside võitnud tunnustust oma mälestusteraamatuga „Vale mu isa kohta“ (2006), mis kõneleb ängistavast poisipõlvest türanliku alkohoolikust isa meelevallas. Autobiograafia järg „Ärgates Lelulinnas“, kus Burnside kirjeldab eredalt oma heitlust alkoholi ja uimastitega, ilmus 2010. aastal.

Täitsa hea lugemine oli!

Katked:

”Sain juba selsamal hetkel, kui üles ärkasin, aru, et midagi on lahti. Mind tabas tunne, mis mõnikord ärkamisega kaasneb, hirmutunne, mis saab alguse unenäost ja siis, kui öine loogika enam paika ei pea, tahkestub hetkeks mingiks tumedaks ähvardavaks kujundiks, enne kui variseb kokku ei millekski muuks kui päevavalguseks ja muinasjutuklišeeks. Fantoomseisund, virvatuluke, tüüpiline vimka, mida teadvus iseendale viskab, kui on liiga palju lugusid kuulnud. Üksik ebausulõng, ehtsam kui miski muu, ehtsam ja veenvam, kuni oled lõpuks ärkvel ja see muutub jaburaks.” (lk 17)

”Tegelikult jätab kogu romantilise armastuse idee mind lihtsalt külmaks. Ma pole rõhutud ega üksildane ega frigiidne, mind lihtsalt ei huvita. Tookord ei saanud ma peast heidetud mõtet, et see kõik on mingi trikk – et armastus on üks neist asjust, mida ma peaksin tahtma nagu puhtaid kohevile aetud juukseid või uut makki. Tõmme tundus lihtsalt järjekordse tootena, mida mulle müüa üritati – ja tundub endiselt. Ma pole teda veel kohanud, ütlen ma alati, kui inimesed küsivad, kas mul on kedagi erilist või kas ma käin kellegagi, ehkki tegelikult on mul kiusatus vastata, et muidugi mõista pole see nende asi. Säärastel puhkudel tekib mul küsimus: kuidas küll juhtus, et inimesed tunnevad endal olevat luba pärida teise inimese elu sügavaimate saladuste järele? On sul mõni eriline sõber? On sul praegu oma poissi? Mida ma peaksin ütlema? Mida keegi üldse ütleb? Jah, aga ma pole kindel, kas ma teda armastan, või kui armastaksingi, olen üsna kindel, et see ei jää kestma. Või: Ei, see on puhtalt seksisuhe, me saame kaks korda nädalas kokku, et teineteise keha kallal igasuguseid asju toime panna sel kummalisel viisil, mis inimestel kombeks on, kui nad ei suuda teineteist rahule jätta.” (lk 34-35)

”Öeldakse, et kui sa põhja kolid, hakkad kaasinimesi rohkem hindama, sest nii kaugel põhjas ei tea sa, millal võid mõnest naabrist või isegi möödujast sõltuda – ning ma arvan, et see on tõsi, aga tõsi on ka see, et üks paremaid mooduseid teiste inimeste hindamiseks on nendega vaid aeg-ajalt kohtuda. Enamik meist, vähemalt siin saarel, naudib iseenda seltsi. Üksiolemine on meil käpas ning me hindame teistes teatavat taktitunnet, mida, ütleme, järgivad kaks üksildast jalutajat, kui nad juhtumisi kohtuvad ning peavad olukorra lahendama ilma teist solvamata ja samal ajal takerdumata tundesse, et neil on kohustus teineteisele seltsi pakkuda. Kui näen kauguses teist uitajat. Leian tihtipeale mooduse kurssi muuta, ilma et paistaksin temast eemale hoidvat, ja päris sageli järgib võõras neidsamu strateegiaid, nii et me hiilime ümber teineteise kõige loomulikumas ja samal ajal kõige hoolikamalt kaalutletud mängus.” (lk 132)

”Kergem oli teda mõnda aega ebameeldivaks pidada kui vaadata pealt, kuidas temast saab see teelt eksinud tüdruk, kes võib selle fassaadi varjus redutada. Kui lased inimestel teeselda, võid nad iseenda hooleks jätta, aga kui torgid liiga palju ja teesklus mureneb, on alati risk lasta end selle segaduse sisse mässida – ning ma ei tahtnud end lasta mitte millegi sisse mässida.” (lk 262-263)

Teised arvavad:8803040624670summer-of-drowning

Sehkendamine
Loen ja kirjutan

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/08/2013 in john burnside, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Andrus Kasemaa ”Leskede kadunud maailm”

leskedeAndrus Kasemaa ”Leskede kadunud maailm”
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Andrus Kasemaa (snd 1984) on Eesti uue põlve andemakaid luuletajaid, tänaseks kolme luulekogu autor. „Leskede kadunud maailm” on tema esimene proosateos, mis jätkab luulekogudest tuttavat Peipsi-äärset omakandimütoloogiat, ent sedapuhku märksa laiahaardelisemalt. Vanade fotodega illustreeritud „Leskede kadunud maailm” on kütkestavalt kirjutatud proosapoeem „Poeedirahu” (2008) leskedest, nende elu siirdefaasidest, kiindumustest ja unenägudest, haarav kirjanduslik etnograafia maailmast, mille me oleme kaotanud, ent mis seda enam meid kummitab.

Jätkab sama teemat, mis tuttav juba tema luulekogudest. Üsna selline kahetisi tundeid tekitav raamat…. Üheltpoolt nagu veidi nukker – külaelu hääbumine, vanadus, noor poiss, kellel pole ühtegi omaealist mängukaaslast… teiselt poolt – seda poissi ennast see asjaolu vist küll ei häirinud ning samas on selles raamatus ka helget ja humoorikat. Kujunduslikult samuti kaunis raamat.

Katked:

”Oli kuiv ja soe sügis, aastaid mahajäetud maja lõhnas mõnusalt, toad olid lagedad ja avarad, valged. Mõnikord värviti lage ja pandi tapeeti, siis oli kõik maja mõnusat värvi ja pliidisoojuse lõhna täis. See tulekolde kuma, see oli küll too esimene talv midagi väga armsat ja kodust seal vanas majas. Vist sealtsaadik meeldib mulle elu maamajas, tühjad toad vähese mööbliga, voodiks vaid põrandamadrats, see kolimise, rändamise tunne. Uue paiga võlu.” (lk 27-28)

”Igatsesin küll noori, aga noortega oli igav, teiste külade lapsed olid ära hellitatud ja tujukad, paar tundi viitsisid mängida või parvetada, siis oli isu otsas ja just kõige põnevama koha peal oli neil vaja koju minna, seepärast ei mäleta ka erilisi koosviibimisi teiste külade lastega. Ainult kord aastas toimuval suurel laadal sain ma omaealisi näha ja see oligi kogu mu suhtlus võõraste lastega.” (lk 63)

”Nagu oli vana mööbel, nii oli seda ka leskede keelekasutus. Emased koerad olid nende jaoks ikka veel litad, nende jaoks puudus sel sõnal halb kõla.” (lk 71)
”…mõni lesk kasutas kommi asemel sõna ponks või ponponks (siit tuleb arvatavasti ka ütelus poiss nagu ponks), nölkima (midagi lohakalt, oskamatult tegema), tuterdama, mis sa tuterdad siin ees, on lause, mida olen kuulnud oma lapsepõlve leskede käest, /—/ Hea perse tähendas nende jaoks lahket, avatud käega inimest, pagan istub persega peal oli väljend mingi kadunud asja kohta, mida otsid ja otsid, aga ei suuda leida, vaatamata sellele, et ta oli seal samas, kuid lihtsalt ei näe, vanapagan istub persega peal. /—/nüssik (lüpsik, nõu, mida kasutati veel hiljaaegu käsitsilüpsi juures). /–/ … taaderant (trall, möll), …/—/ türnühvel (riiakas inimene), /–/ junnjääger (lühike mees). (lk 71-72)

”Küsisin kord, kuidas nende ajal seda vanainimese asja tehti, eriti kui talud olid täis rahvast: tädisid-onusid, sugulasi, sulaseid, lapsi, vanavanemaid, kuidas seda siis tehti, et teised ei näeks? Eks see nii oli, et mindi korraks pissile ja oligi valmis või mees ronis lihtsalt sängis peale. Aga see on seljaüdi, mis sealt volkamist välja tuleb. Naised väsitavad mehed öösel jõmpjahti tehes ära. Sellepärast ei maksa seda liiga palju teha, võib haigeks jääda. Kohad, kus vanasti veel lapsi tehti, olid ait, laut, heinalakk, ja muud kõikvõimalikud salajased paigad talus. Olevat sedagi ette tulnud, et naine ajas, taguots upakil, leibasid ahju, kui mees kohe juhust kasutas, naisel seeliku üle pea tõmbas ja oma tulevast leske nusmeldama hakkas.” (lk 73)

”Üks lesk ütles kord, ja seda olen hiljem kuulnud ka teistelt leskedelt, kes kord olid olnud noored tüdrukud, et mitte vanadus ei ole see kõige hullem, mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see.” (lk 160)

”Jah, see igavus, igavus, ootamine, surnud laste koju ootamine, minu ootamine, teiste ootamine, sotsiaaltöötaja ootamine. Sekundid, aastad, päevad. Aina see tuulemüha, pilved, iga päev uued. Nende pool käies sain sügavamalt aru leskede traagikast, kuidas kõik on lagunenud ja kuidas lapsed on kõik mujal, ka juba vanad. Nemad aga lagunevad koos oma eluhoonetega. Ainult kohad on erinevad. Üks elab keset metsa ja selle salapäraseid hääli, teine keset väljasid ja nende valgust, vaikust, koerahaukumisi. ” (lk 160)

Teised arvavad:
Postimees
Ekspress
Sirp
Wunderkammer
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/08/2013 in andrus kasemaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,