RSS

Andrus Kasemaa ”Leskede kadunud maailm”

08 aug.

leskedeAndrus Kasemaa ”Leskede kadunud maailm”
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Andrus Kasemaa (snd 1984) on Eesti uue põlve andemakaid luuletajaid, tänaseks kolme luulekogu autor. „Leskede kadunud maailm” on tema esimene proosateos, mis jätkab luulekogudest tuttavat Peipsi-äärset omakandimütoloogiat, ent sedapuhku märksa laiahaardelisemalt. Vanade fotodega illustreeritud „Leskede kadunud maailm” on kütkestavalt kirjutatud proosapoeem „Poeedirahu” (2008) leskedest, nende elu siirdefaasidest, kiindumustest ja unenägudest, haarav kirjanduslik etnograafia maailmast, mille me oleme kaotanud, ent mis seda enam meid kummitab.

Jätkab sama teemat, mis tuttav juba tema luulekogudest. Üsna selline kahetisi tundeid tekitav raamat…. Üheltpoolt nagu veidi nukker – külaelu hääbumine, vanadus, noor poiss, kellel pole ühtegi omaealist mängukaaslast… teiselt poolt – seda poissi ennast see asjaolu vist küll ei häirinud ning samas on selles raamatus ka helget ja humoorikat. Kujunduslikult samuti kaunis raamat.

Katked:

”Oli kuiv ja soe sügis, aastaid mahajäetud maja lõhnas mõnusalt, toad olid lagedad ja avarad, valged. Mõnikord värviti lage ja pandi tapeeti, siis oli kõik maja mõnusat värvi ja pliidisoojuse lõhna täis. See tulekolde kuma, see oli küll too esimene talv midagi väga armsat ja kodust seal vanas majas. Vist sealtsaadik meeldib mulle elu maamajas, tühjad toad vähese mööbliga, voodiks vaid põrandamadrats, see kolimise, rändamise tunne. Uue paiga võlu.” (lk 27-28)

”Igatsesin küll noori, aga noortega oli igav, teiste külade lapsed olid ära hellitatud ja tujukad, paar tundi viitsisid mängida või parvetada, siis oli isu otsas ja just kõige põnevama koha peal oli neil vaja koju minna, seepärast ei mäleta ka erilisi koosviibimisi teiste külade lastega. Ainult kord aastas toimuval suurel laadal sain ma omaealisi näha ja see oligi kogu mu suhtlus võõraste lastega.” (lk 63)

”Nagu oli vana mööbel, nii oli seda ka leskede keelekasutus. Emased koerad olid nende jaoks ikka veel litad, nende jaoks puudus sel sõnal halb kõla.” (lk 71)
”…mõni lesk kasutas kommi asemel sõna ponks või ponponks (siit tuleb arvatavasti ka ütelus poiss nagu ponks), nölkima (midagi lohakalt, oskamatult tegema), tuterdama, mis sa tuterdad siin ees, on lause, mida olen kuulnud oma lapsepõlve leskede käest, /—/ Hea perse tähendas nende jaoks lahket, avatud käega inimest, pagan istub persega peal oli väljend mingi kadunud asja kohta, mida otsid ja otsid, aga ei suuda leida, vaatamata sellele, et ta oli seal samas, kuid lihtsalt ei näe, vanapagan istub persega peal. /—/nüssik (lüpsik, nõu, mida kasutati veel hiljaaegu käsitsilüpsi juures). /–/ … taaderant (trall, möll), …/—/ türnühvel (riiakas inimene), /–/ junnjääger (lühike mees). (lk 71-72)

”Küsisin kord, kuidas nende ajal seda vanainimese asja tehti, eriti kui talud olid täis rahvast: tädisid-onusid, sugulasi, sulaseid, lapsi, vanavanemaid, kuidas seda siis tehti, et teised ei näeks? Eks see nii oli, et mindi korraks pissile ja oligi valmis või mees ronis lihtsalt sängis peale. Aga see on seljaüdi, mis sealt volkamist välja tuleb. Naised väsitavad mehed öösel jõmpjahti tehes ära. Sellepärast ei maksa seda liiga palju teha, võib haigeks jääda. Kohad, kus vanasti veel lapsi tehti, olid ait, laut, heinalakk, ja muud kõikvõimalikud salajased paigad talus. Olevat sedagi ette tulnud, et naine ajas, taguots upakil, leibasid ahju, kui mees kohe juhust kasutas, naisel seeliku üle pea tõmbas ja oma tulevast leske nusmeldama hakkas.” (lk 73)

”Üks lesk ütles kord, ja seda olen hiljem kuulnud ka teistelt leskedelt, kes kord olid olnud noored tüdrukud, et mitte vanadus ei ole see kõige hullem, mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see.” (lk 160)

”Jah, see igavus, igavus, ootamine, surnud laste koju ootamine, minu ootamine, teiste ootamine, sotsiaaltöötaja ootamine. Sekundid, aastad, päevad. Aina see tuulemüha, pilved, iga päev uued. Nende pool käies sain sügavamalt aru leskede traagikast, kuidas kõik on lagunenud ja kuidas lapsed on kõik mujal, ka juba vanad. Nemad aga lagunevad koos oma eluhoonetega. Ainult kohad on erinevad. Üks elab keset metsa ja selle salapäraseid hääli, teine keset väljasid ja nende valgust, vaikust, koerahaukumisi. ” (lk 160)

Teised arvavad:
Postimees
Ekspress
Sirp
Wunderkammer
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/08/2013 in andrus kasemaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: