RSS

Jan Kaus “Koju”

12 aug.

koju_kausJan Kaus “Koju”
Tuum, 2012

Kirjastaja kirjutab: Jan Kaus on laiahaardeline ja andekas autor, kes on kujunenud noorema kirjanikepõlvkonna üheks juhtkujuks. Tema uus romaan „Koju“ kõneleb tänapäeva Eesti tegelikkusest, nagu varasemadki romaanid “Tema” (2006) ja „Hetk“ (2009). Kaus uurib inimest tema vigade, hirmude, ebaõnnestumiste ja igatsustega. Üheks oluliseks tegelaseks kujuneb romaanis ka Tallinna linn, mille minevik oma lõhnade ja värvidega tekstis ellu ärkab. Kausi romaan on tõsine, süüviv, tänapäeva ja tänapäeva inimest tundlikult kujutav. Keskseks motiiviks on romaanis aga igatsus jõuda koju – kohta, kus on rahu ja turvalisus, ja kuhu äng ei pääse.

Põhimõtteliselt on siin 3 täiesti eraldi lugu. Kõik peategelased on mehed, filmikriitik-saatejuht, näitleja ja suhtekorraldaja. Kolme loo kokkupuutepunktid tegelaste osas on üsna olematud, st jah, igas loos käib nö taustalt läbi korra ka mõne teise loo tegelane, nagu möödaminnes… aga eks me siin väikses Eestis olemegi kõik kuidagi omavahel seotud, keegi arvustas kellegi tööd, keegi magas kellegi eksnaisega… Ühine on ka koht ja aeg… Võib vist öelda, et tegelikult on kõikides lugudes üks ühine tegelane, vb siis see päris peategelane – Tallinn. Mulle see raamat meeldis, äratundmishetki oli ka palju…

Katked:

“Asko vaatas Mikku. Igavene punkar. Arvutigeenius. Keskealine kuivetunud tursk, keda võis öötundidel kohata KuKu klubis või Levist Väljas, kus ta jõi, kakerdas laudade vahel, jauras, sõimles või mõne naise ette põlvili langes – kõik rääkisid sellest, kuidas ta oli suudelnud ühel peol täpselt tuhat korda ühe vanema näitlejanna kätt. Kui siseruumides tohtis veel suitsetada, oskas Mikk suitsu seest ilmuda, justkui oleks ta sellest sündinud. Skandaalne pidutseja, Eesti tuntuim ühemehebänd. Kõik sai alguse sellest, et Mikk ronis Tallinn Music Week’il ühe kohaliku punkbändi live’i ajal lavale ja karjus otse mikrofoni, et see pole punk, vaid marmelaad ja tema näitab, kuidas peab punki tegema. Sest punk pole kolm tuuri, vaid suhtumine. Seejärel imiteeris ta suuga kitarri ja trumme ning karjus selle vahele ühe oma luuleteksti “Savilaar”, millest sai ta ühemehebändi Punker esimene hitt. Luuletamise ideele oli Mikk sattunud ühel õhtul KuKu klubis, kui seal oli peetud mingit luulevõistlust, ja kuna Mikule olid paistnud need luuletajad “täiesti väljakannatamatud marmelaadist ahvid”, siis oli ta haaranud KuKu menüü, roninud omaalgatuslikult lavale ja karjunud mikrofoni: “Luuletus “Tallina kohvikud”! Kohv – 15 krooni, tee – 10 krooni, mahl (apelsini, tomati, ploomi, õuna, jõhvika) – 15 krooni” Aitäh, Tallinn!” Sedasi sai Mikust luulevõistluse üllatusesineja ja punktiarvestuse esimene.” (lk 104-105)

“Imelik, kuidas ma siit linnast olen ära igatsenud. See pimedus ja jahedus. Need tühjad tänavad. See hall niiskus, mis määrib püsivalt ka värskelt renoveeritud majad, need pudenevad karniisid. Need loppis näod reede õhtuti Viru keskuse juures ringi luusimas ja ootamas, et saaks mõnelt soome turistilt rahakoti pihta panna. Need tombud Viru värvate juures, hüäänide kombel häälitsevad teismelised Hesburgeri ees. Need räämas kangialused. Trammide kolin ja trollide kaebed. Jalakäijatest üle sõitvad masinad. Suursugusust otsi nagu tikutulega.” (lk 116)

“Talle meeldis üks väike, isiklik mäng, mida sai mängida just vahetult enne ja pärast jõule. /–/ Mäng käis nii: kui ühe autosõidu ajal õnnestub lugeda kokku vähemalt sada jõulukolmnurka, siis läheb järgmisel aastal hästi.” (lk 118)

“Ma olen mõelnud,” katkestas Siiri vaikuse, “et ühes ja samas linnas elamine on omamoodi ängistav. Lõpuks koguneb nii palju tähenduslikke kohti. Jäljed, varjud, kõik on näha. Ma olen sellest mõnikord surmani väsinud. Sellest koolist, mis lõhnab ikka samamoodi nagu kunagi kakskümmend aastat tagasi, kuigi vetsupotid on nüüd korralikud, nii et kui vett tõmbad, lähevad junnid ikka alla ka. Aga noh, potid pottideks. Tead, mu sammud oleksid siin nagu mingil moel alles, parketis ja treppidel. Mäletad, treppidest sai sussidega ennast alla libistada. Ja ma olen väsinud sellest kuradi Õnnepaleest, kujutad ette, mis nimi, eks, inimesed käivad seal omaste surmatunnistuste järel. Mõelda vaid.” Siiri turtsatas. “Aga siis ma saan aru, et ma ei oskakski kusagil mujal olla. Ikka siin, ega ikka igale põrssale oma põhk.” (lk 207-208)

Teised arvavad:

Looming
Klassikaraadio ”Uus raamat”
EPL (Kaur Riismaa)
Intervjuu autoriga
Mihkel Kunnus
Raamatukoi lugemislood
Loterii

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 12/08/2013 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: