Oskar Luts „Kevade“

Oskar Luts „Kevade I ja II: pildikesi koolipõlvest“
Ilmamaa, 2012 (epub)
Kättesaadav ELLUs

Tutvustus: Lutsu „Kevade“ ja Lutsu „Kapsapää“— vähemalt neid kahte raamatut tuntakse lapsest saati ja mäletatakse elu otsani. „Kevade“ kangelased Toots ja Kiir, Arno ja Lible, Teele ja Tõnisson on ammu raamatu raamidest väljunud, neid võetakse tegelasteks uutesse lugudesse ja juttudesse, nad ei kulu ega kao, nad ei muutu ega vanane, neid nähakse elus eneseski. Nad on nii inimlikud ja nii üleinimlikud ühelisi. Niisuguseid igaveseks ajaks elama jäänud kangelasi on kõigi rahvaste kirjandustes. Näiteks Huckleberry Finn ja Tom Sawyer, vahva sõdur Švejk ja prints Hamlet, õilis rüütel don Quijote ja kannupoiss Sancho Panza, Vargamäe Andres ja Pearu, doktor Faust ja Jukola vennaksed. Need kujud on kasvanud üle oma kirjandusteose lehekülgede, nad on ise muutunud uute kirjutatud ja kirjutamata legendide allikaiks. Neid nimetatakse müüdilisteks kangelasteks. Müüditegelaste kõige üldisem omadus on, et nad ei vanane, ei sure ega hävi päriselt kunagi, nad tulevad ikka ja taas noortena, uutena, igavestena. Kirjanduslik tõsiasi saab müüdiliste kangelaste läbi rahva mälus laialdasemaks hingeeluliseks tõsiasjaks. Hando Runnel, 1987

 

 

 

Tõeline häbilugu küll, aga siiani polnud ma Kevadet lugenud.  Hiljuti lugesin ajakirja Looming Oskar Lutsule pühendatud numbrit, mis tuletas seda taaskord meelde. Lugedes muidugi jooksid silme ees ikka filmist tuttavad pildid ja sinna ilmselt polegi midagi teha. Kõige suurem lahkheli tekkis ilmselt Lible tegelase puhul, keda raamatus kirjeldatakse „36-aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane“.

 

Anna Gavalda ”Näpatud tunnid”

Anna Gavalda ”Näpatud tunnid”
Pegasus, 2010
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Simon, Garance ja Lola – kolm täiskasvanud õde-venda – põgenevad sugulase igavast pulmast ja lähevad külla oma noorimale vennale Vincentile, kes on end sisse seadnud suursuguses lossis. Mõneks tunniks unustavad nad lapsed, abikaasad, lahutused, õpingud ja naudivad täiskasvanuina ühte viimast, lapsepõlvest näpatud päeva.
Kerge, südamlik ja naljakas „Näpatud tunnid“ on Anna Gavalda viies raamat.

Kerge lugemine, õhuke raamat. Päris romaanimõõtu vist pole, novell? Samas, mis tähtsust sel on?;) Täitsa meeldis, natuke kahju hakkas, et mul õdesid-vendi pole, kes oleks nii lähedased…

Katkeid

”Ometi olime üsna erinevad. Tema kardab oma varju, mina istun enda oma peal. Tema kirjutab sonette ümber, mina laen muusikat alla. Tema imetleb maalikunstnikke, mina eelistan fotograafe. Tema ei räägi kunagi sellest, mis südant vaevab, mina ütlen välja kõik, mida mõtlen. Talle ei meeldi tülid, mulle meeldib, kui sotid on selged. Talle meeldib ”svipsis olla” , mina eelistan juua. Talle ei meeldi väljas käia, mulle ei meeldi koju tulla. Ta ei oska lõbutseda, mina ei oska magama minna. Talle ei meeldi mängida, mulle ei meeldi kaotada. Tal on suur süda, mina olen jahedam. Ta ei lähe kunagi närvi, mina võin end siniseks vihastada.
Tema ütleb, et maailm kuulub neile, kes tõusevad vara, mina anun, et ta vaiksemalt räägiks. Tema on romantiline, mina olen pragmaatline. Tema abiellus, mina flirdin niisama. Tema ei saa mehega magada, kui ta armunud pole, mina ei saa mehega magada, kui meil kondoomi pole. Tema… tema vajab mind ja mina vajan teda. (lk 46-47)

”Pangem see väsimuse arvele, kuid äkitselt avastasin end rõngaslilledes sumpamas. Mu kolme kaaslast pani see heldima ja me kõik aimasime, et naudime oma lapsepõlve viimaseid pudemeid.
Nad olid juba peaaegu kolmkümmend aastat mu elu kaunistanud. Mis minust ilma nendeta saab? Ja millal elu meid ükskord lahutab? Sest teisiti ju ei saa. Aeg lahutab alati need, kes üksteist armastavad, ja miski ei kesta igavesti.
Tundsime kõik neljakesi, et see, mida me kogeme, on justkui kingitus. Ajapikendus, vahepala, napid halastushetked. Teistelt näpatud tunnid…
Kui kaua leiame veel jõudu kiskuda end aeg-ajalt lahti igapäevaelust, et tõmbuda meie oma maailma? Mitu luba elu meile selleks veel annab? Mitu pikka nina meil õnnestub elule veel teha? Mitu hetke kokku kraapida? Millal me ükskord üksteist kaotame ja kuidas sidemed meie vahel lõdvenevad?
Mitu aastat on veel jäänud, enne kui me vanaks jääme?” (lk 107)

Teised arvavad:

Klassikaraadio
Ekspress
Lugemissoovituse blog
Raamatukogihoidja lugemissoovitus
Raamatuklubi

 

Laurent Gaude ”Scortade päike”

Laurent Gaude ”Scortade päike”
Pegasus, 2007
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Montepuccio suhe Scortadega oli kui lahutamatu segu põlgusest, uhkusest ja hirmust. Tavalistel aegadel küla eiras Carmelat, Domenicot ja Giuseppet. Nad olid kõigest kolm näljarotti, röövli lapsed. Aga niipea kui keegi üritas puudutada nende juuksekarvagi või rüvetada Metsiku Rocco mälestust, läbistas küla otsekui emalik värin ja neid asuti kaitsma nagu emahunt kaitseb oma pesakonda. „Scortad on pätid, aga nad on omad,” mõtles enamik montepucciolasi. Liiatigi käisid nad New Yorgis. Ja see andis neile mingi püha oreooli, mis tegi nad enamiku külaelanike silmis puutumatuks.
Laurent Gaudé, keda nimetatakse hellitavalt „raamatukaupmeeste lemmikuks”, on vaieldamatult üks viimaste aastate edukamaid prantsuse kirjanikke. Tema teine romaan „Kuningas Tsongor” võitis mitmeid auhindu ning kolmas, „Scortade päike” (Le soleil des Scorta) pälvis 2004. aastal prestiižika Goncourt’i preemia. Raamat räägib loo armastusest, valedest ja perekonna saladusest, mida põlvkonnad edasi viivad. Eepiline lugu algab 1870. aastal ning jõuab välja tänapäeva.

Kirjelduse järgi ei olekski arvanud, et see mulle väga meeldib. Meeldiv üllatus.

”… lihtlauseline, kuid samas omanäoline ja ülimalt poeetiline stiil..” (tõlkija järelsõnast, lk 250)

Katkeid

”Elu oli möödunud tühja ja mõttetuna. Ta polnud midagi soovinud ega ka millestki ilma jäänud, sest ta polnud midagi ette võtnud.” (lk 11)

”Ma sain oma naudingu. Selle naise embuses. Ma sain oma naudingu. Ja parem ongi, kui kõik sellega lõpeb, sest kõik, mis edasi tuleb, on lääge ja kurb nagu viimane lonks pudeli põhjas.” (lk 13)

”Ükskõik, kas tegemist on kaupluse, põllu või paadiga, inimese ja tema tööriista vahel on mingi kummaline side, milles leidub nii austust kui ka vihkamist. Te hoolitsete tema eest. Te suhtute temasse ülima tähelepanuga ja siunate teda unetutel öödel. Ta kulutab teid. Ta vajutab teid looka. Ta röövib teilt pühapäevad ja pereelu, aga mitte mingi hinna eest ei ole te nõus temast loobuma. Sama lugu oli tubakaäri ja Scortadega. Nad needsid ja ülistasid seda, nii nagu ülistatakse toitu andvat kätt ja neetakse seda, kelle süül te jääte enneaegselt vanaks.”  (lk 110)

”Alles oma elu viimasel päeva saab inimene öelda, kas ta oli õnnelik,” ütles ta. ”Enne tuleb lihtsalt katsuda nii hästi kui võimalik toime tulla.” (lk 168)

” Oliivid on igavesed. Üks oliiv ei ela kaua. See saab küpseks ja rikneb. Aga üks oliiv järgneb teisele, igavesti. Igaüks on erinev, aga nende pikal ahelal ei ole lõppu. Neil on ühesugune kuju, ühesugune värv, neid on küpsetanud sama päike ja neil on ühesugune maitse. Jah, oliivid on igavesed. Nagu inimesedki. Ikka sama elu ja surma lõputu ringkäik. Inimeste pikk ahel ei katke. Peagi on minu kord minna. Elu saab otsa. Aga kõik läheb edasi teiste kaudu.” (lk. 240)

Teised arvavad:

EPL

 

Jonathan Safran Foer ”Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”

Jonathan Safran Foer ”Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal”
Varrak 2013
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Ameerika kirjanik Jonathan Safran Foer (s 1977) võitis tunnustuse juba esimese romaaniga „Kõik on valgustatud“ („Everything is Illuminated“, 2002, mille põhjal valmis ka film). „Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal“ (2005) on tema teine romaan.
Loo keskmes on üheksa-aastane Oskar, kelle isa hukkus 2001. aasta 11. septembril Maailma Kaubanduskeskuses. Isa leinav Oskar leiab purunenud vaasist võtme ning asub New Yorgist otsima lukku, millesse see sobiks. Otsinguil kohtub ta mitmesuguste inimestega ning õpib oma raske kaotusega leppima. Teost ilmestavad kaks kõrvalliini: Oskari vanaisa ja vanaema kirjad, milles jutustatakse nende nooruse ja abielu lugu. Foer kasutab oma loo jutustamiseks uudseid ja omapäraseid võtteid ning visuaalseid elemente nagu näiteks pilte ja mahatõmbeid. 2011. aastal valmis romaani põhjal film (režissöör Stephen Daldry), mille peaosades mängivad Tom Hanks, Sandra Bullock ja Thomas Horn. 

Täitsa hea lugemine, kuid mingit suuremat vaimustust kah ei tekkinud. Visuaalsete efektidega oli jah hulka trikitamisi ja eks sellega ole alati oht üle piiri minna, aga siinkohal siiski pigem leidlikud ja omal kohal.
Vaatasin ka filmi ära, väga ei meeldinud, raamat meeldis rohkem.

Katked:

””Inimesed on ainsad loomad, kes punastavad ja naeravad, kellel on usk, kes peavad sõdu ja suudlevad huultega. Nii et mingis mõttes oled seda inimesem, mida rohkem sa huultega suudled.” ”Ja mida rohkem sõdu pead?” Nüüd olin mina vait.” (lk 103)

”Mis oleks, kui dušivett töödeldaks kemikaaliga, mis reageerib teatud kombinatsioonile, nagu su südamelöögid, kehatemperatuur ja ajulained, nii et su nahk muudaks värvi vastavalt meeleolule? Kui oled äärmiselt erutatud, värvuks su nahk roheliseks, ja kui vihane, siis muidugi mõista punaseks, ja kui sul on sitikas tunne, siis pruuniks, ja kui oled kurb, siis siniseks.
Kõik teaksid, kuidas kõik teised end tunnevad, ja me võiksime üksteise suhtes hoolivamad olla, sest sa ju ei tahaks lilla nahaga inimesele öelda, et oled tema peale pahane, kuna ta hilines, küll aga tahaksid roosa nahaga inimest seljale patsutada ja öelda: ”Palju õnne!”
Veel üks põhjus, mis see oleks hea leiutis, on see, et nii tihti tunned midagi väga tugevalt, aga ei tea täpselt, mida sa tunned. Kas ma olen pettunud? Kas ma lihtsalt närvitsen? Ja see segadus muudab su meeleolu, sellest saab su meeleolu, ja sinust saab segaduses, hall inimene. Kuid tänu erilisele veele võiksid oma oranže käsi vaadata ja mõelda: ma olen õnnelik! Kogu see aeg olin ma tegelikult õnnelik! Milline kergendus!” (lk 167)

”Korraga muutusin häbelikuks. Ma polnud häbelikkusega harjunud. Olin harjunud häbiga. Häbelikkus on see, kui pöörad pilgu kõrvale milleltki, mida tahad. Häbi on see, kui pöörad pilgu kõrvale milleltki, mida ei taha.” (lk 183)

”See on armastuse tragöödia, sa ei saa midagi armastada rohkem kui seda, millest puudust tunned.” (lk 213)

Teised arvavad:

Valner Valme (Postimees)
Sehkendamine
Loen ja kirjutan
Loterii
Veerand loetud lugudest