RSS

Monthly Archives: oktoober 2013

Oskar Luts “Suvi”

suvi4Oskar Luts “Suvi I ja II: Pildikesi noorpõlvest.”
Ilmamaa, 2001

Tutvustus: O. Lutsu kuulsa Paunvere-sarja teine osa. «Kevadest» tuttavad koolipoisid ja -tüdrukud on vahepeal suureks saanud. Joosep Toots on Venemaal mõisavalitseja ametit õppimas käinud ja püüab Ülesoo põldudel uuemat «põllupidamise-sisteemi» käiku lasta. Ka Jorh Aadniel Kiir on Raja Teele armastuse nimel valmis rätsepaametist loobuma ja põllumeheks hakkama. Humoorikalt kirjeldatakse ka teiste endiste paunverelaste (Lesta, Tõnisson, Lible, Julk-Jüri jt.) tegemisi. Kuigi tegevus toimub 20. sajandi teisel kümnendil, võib leida paralleele tänapäevaga. Näiteks Tootsi laenu taotlemine või Lesta kokkupuuted kirjandus- ja kirjastamisoludega on praeguste oludega üsna sarnased.
Käesolev trükk on võimalikult Lutsu algteksti järgiv. Oluliseks täienduseks on Richard Kaljo illustratsioonid.

Mõni aeg tagasi sai ettevõetud nö vana võla tasumine –  Lutsu Paunvere sarja lugemine. Lood ju kõik tuttavad tänu filmidele, kuid raamatud lugemata. Suvi meeldis mulle väga, rohkem kui Kevade. Kuigi paratamatult tulevad silme ette pildid filmist, oli raamatus siiski ka üsna palju uut, mis filmist välja jäänud.suvi_film

Katked:

“… Aga lubage küsida, härra apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?”
“Punsli eli, “ kordab apteeker. “Mis see teie asi on. Peaasi, kui ta aitab. Kui meie kõigile seletama peaksime, mis rohtu me anname, siis jääksime ise ka haigeks, ja mis kõige hullem: need rohud ei aitaks siis midagi; sest pange tähele, noormees, ja pidage meeles: kõige kangema rohu toovad abiotsijad enesega ühes; seda rohtu võite meie riiulitelt asjata otsida, tema nimi on usk rohu võimu sisse. Jaa, nii on asi. Jooge, mis teile antakse, ja ärge küsige, ärge usutage. Uskuge, lootke ja armastage, siis saate kõigest ja kõige üle võimuse. Teie olete noor, teie paremad päevad on alles ees, teie päralt on terve maailm, kui te aga õigest küljest peale mõistate hakata.” (lk 41)

“Vaikiminegi öeldakse olevat kõnelemine; mis peab arvama paljuütlevast pilgust, millele paljuütlev vaikimine appi võetakse.” (lk 63)

“Ajad muutuvad. Inimese süda põle kivi, kuhu sa kuupäeva ja aastanumbrid sisse raiud ja kindel võid olla, et need sinna jäävad. Inimese süda on, nagu näha, hoopis pehmem materjal; sealt kustuvad numbrid rutemini kui kivilt, iseäranis siis, kui vanade kirjade kõrvale uued tekivad.” (lk 96)

letosuvisuvi1suvi3

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2013 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , ,

F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”

gatsby_est2F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”
Katherine, 1996

Tutvustus: Teose minategelane, Nick Carraway, otsustab ühel päeval kolida suurlinna, et proovida kätt New Yorgi väärtpaberiturul. Segaste sündmuste kaudu tutvub ta oma jõuka, kuid ebamäärase taustaga naabrimehe Jay Gatsbyga. Edasi hargnevad keerulised sündmused ja suhete sasipuntrad, mida täiendavad värvikad, kuulsale džässiajastule iseloomulikud tegelaskujud. Taas kord leiab kinnitust tõsiasi, et raha eest ei saa osta kõike.
Francis Scott Fitzgerald (1896–1940) kuulub koos oma kuulsate kaasaegsete Remarque’i ja Hemingwayga gatsby_est(viimati mainitu oli ka Fitzgeraldi sõber) nn kadunud põlvkonna kirjanike hulka, kelle teoseid hinnatakse kõrgelt tänapäevani.
«Suur Gatsby» nägi trükivalgust 10. aprillil 1925. aastal ning seda saatis kohe suur menu. Fitzgeraldist hakati rääkima kui ühest paremast Ameerika kirjanikust.

Raamat, mis ootas mul lugemisjärjekorras sellest ajast saati, kui tuli välja viimane film. Kindel otsus oli, et enne filmi ei vaata, kui raamat saab loetud. Nüüd siis mõlemad tehtud. Väärt lugemine/vaatamine. Mingit suuremat vaimustusetuhinat ei tekitanud, aga meeldis.

xxx31828091-ap_film_review_the_great_gatsby

“Teda kohutas West Egg, see ennenägematu soerd, mille Broadway oli ühte Long Islandi kalurikülla sigitanud; teda kohutas siinne toores jõulisus, mis kobrutas vanade euferismide varjus, ja see lausa tajutav ettemääratus, millega saatus siinsed asukad kõige lühemat teed pidi olematusest olematusse karjatas. Kogu selle maailma lihtsuses, mida ta mõista ei suutnud, viirastus talle midagi kohutavat.” (lk 94)

“Ma olen kolmekümneaastane,” ütlesin. “Viis aastat liiga vana selleks, et endale valetada ja seda aususeks pidada.” (lk 155)

Teised arvavad:

Ekspress
Õhtuleht
Raamatukoi lugemislood
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Raamatuklubi

ann-ueno-great-gatsby-book-cover-2ann-ueno-great-gatsby-book-cover-3book213gatsbyGatsby_1925_jacketgreat-gatsby-coverThe Great GatsbyThe_Great_Gatsby_by_asianpride7625-1n7ow7n1

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2013 in f.scott fitzgerald, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Doris Kareva, Jürgen Rooste „Elutants“

elutantsDoris Kareva, Jürgen Rooste „Elutants“
Verb, 2013

Kirjastaja kirjutab: Teed lahti raamatu – ja Elu vastab Sulle.
Raamatus astuvad Eluga dialoogi 24 inimtüüpi, kelles kõigis on midagi meist. Tule ja tantsi!
Doris Kareva ja Jürgen Rooste, kaks väliselt nii vastandlikku poeeti on kudunud ühtse tekstikanga, milles ükski lõim ei reeda, kus algab Kareva ja lõpeb Rooste värss.

Väga huvitav autorite kooslus. Kuna raamat on väga ühtne tervik, siis paneb mõtlema, et huvitav, kuidas see loomeprotsess käis… et milles seisneb ühe või teise autori panus.
Raamat ise on ilusa kujundusega. Omapärane idee on raamatu tagumisel siseküljel taskus olevad eraldi lehekesed väikeste tsitaatidega raamatus olevatest luuletustest. Justkui seltskonnamänguks või mälutreeninguks, et loed teose läbi ja siis võtad need tsitaadid ja püüad ära arvata/meenutada, millisest need võetud on.

Katked:

Elu Ärimehele:

“kõik, mida terve elu oled kokku ajanud,
on mõttetum eimiskist.

See jääb lihtsalt üle.” (lk 75)

ELU:

Ju lapsepõlvest peale meile öeldakse –
et nii on seatud,
et elul reeglid on ja kindlad kombed
teatud,
et alul jooksed, rabeled ja õpid, valmistud,
ja alles selle järel elamiseks peatud.
Nii ütleb meile seadus,
ütleb seadmus.

Kuid olen vaid üks tants,
kus igaüks peab ise õiged sammud,
õige rütmi leidma,
nüüd palun,
lausa anun!,
sesse tantsuringi teid ma,
sest kuigi seda maailma vahel kutsutakse
surma kuningriigiks,
te peate teadma,
mäng on seni viigis! (lk 101)

Teised arvavad:

Uus raamat. Klassikaraadio

Postimees

Intervjuu autoritega

Katkendid raamatust

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/10/2013 in doris kareva, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Emmaus“

emmauskaas154635Alessandro Baricco „Emmaus“
Pegasus, 2011
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: Me kõik oleme kuueteist-seitsmeteistaastased – kuid seda õigupoolest teadmata; see on ainuke vanus, mida oskame ette kujutada: vaevu tunneme minevikku. Me oleme ütlemata normaalsed, midagi muud peale normaalsuse plaan ju ette ei näegi, selle kalduvuse oleme verega pärinud. Põlvest põlve on meie pered näinud vaeva sellega, et viilida elult vähimgi silmatorkavus – igasugune konarus, mis võiks meist kaugele silmale märku anda. Ajapikku kujunesid nad selles vallas kaunis pädevaks, nähtamatuse meistreiks, kel kindel käsi, asjatundlik silm – käsitöölisteks. Selles isemoodi maailmas kustutatakse toast lahkudes tuli – elutoas katab tugitoole kile. Liftidel on vahel selline seade, et vaid metallraha sisestamine tagab turvalise ülessõidu eesõiguse. Allasõidul on kasutus tasuta, ehkki seda üldjuhul peetakse ebaoluliseks. Munavalgeid säilitatakse külmkapis klaasi sees, ja restoranis käiakse harva, ikka pühapäeviti. Rohelised rõdukardinad kaitsevad puiesteetolmu eest vintskeid ja tummasid taimehakatisi, mis ei tõota midagi head. Valgust peetakse tihtipeale häirivaks. Udule tänulikuna – tundugu see kui absurdne tahes – elatakse, kui seda saab eluks pidada.
Sellegipoolest oleme õnnelikud, või vähemasti arvame olevat.
Alessandro Baricco on sündinud 1958. aastal Torinos Itaalias. Baricco kuus romaani on võitnud arvukaid kirjandusauhindu, teiste seas Selezione Campionello ja Viareggio-Repaci Itaalias ja Prix Médicis Étranger Prantsusmaal. Tema seitsmes romaan „Emmaus“ ilmus 2009. aastal.

Täitsa ok lugemine, aga kaugelt mitte nii suur elamus kui tema „Ookean meri“ ega ka „Siid“.

Katkend:

„Selles mõttes, et ei tähenda midagi, sellel, mida me teeme, ei ole mingit tähendust, pole lugu või ideed ega miskit. Tema tantsib, mina mängin, ja asi tahe.
Ta vajus natukeseks mõttesse. Ma püüdsin ette kujutada. Nii et see ei ole heategu, sõnas ta, on lihtsalt üks tegu ja kogu lugu. Hea tegemine ei puutu asjasse.
Ta ütles, et asjasse puutub millegi ilusa tegemine.
Tal oli seletamisega raskusi, minul jälle mõistmisega, sest me oleme katoliiklased ega ole harjunud eristama esteetilist väärtust kõlbelisest. Nagu ka seksi puhul. Meile õpetati, et ihulise armastuse eesmärk on suhtlus ja rõõmu jagamine. Musitseeritakse samal põhjusel. Nauding ei puutu asjasse, see on vastukaja, tagasipeegeldus. Ilu on kõigest juhuse asi, vajalik vaid minimaalsetes annustes.“ (lk 75-76)

Teised arvavad:Maquetación 1emmausemmaus1emmaus2emmaus3emmaus5emmaus4

Virumaa Teataja

EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/10/2013 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Anna Gavalda „Ma armastasin teda“

seeria-ma-armastasin-kaasAnna Gavalda „Ma armastasin teda“
Pegasus, 2006
Pegasuse väike raamat

Kirjastaja kirjutab: Anna Gavalda oskus puudutada sõnadega inimese hinge leiab järjekordset tõestust tema teises raamatus „Ma armastasin teda”. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud – ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Lühiromaan „Ma armastasin teda” on dialoogivormis jutustus kahe inimese armastusest. Abielust, mis on lõppenud. Armastusest, mis kestab edasi.
Anna Gavalda on tänapäeva prantsuse kirjanduse üks huvitavamaid noori autoreid, kes vallutas oma esimese raamatuga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad mitmeteks kuudeks. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. 

Selle raamatu puhul kehtib sama jutt, mis eelmises postituses Gavalda jutukogumiku kohta. Lugesin neid mõlemaid kunagi ammu samamoodi järjest, aga hiljem oli peast justkui pühitud kõik. Teistkordselt lugedes imestan, et kuidas küll oli võimalik nii lugeda (eriti kehtib käesoleva raamatu kohta). Nagu enamus Gavalda raamatutel on pealkiri hirmuäratavalt lääge, sisu mitte nii väga. Noh, loomulikult on siin ikka juttu armastusest ja suhetest ning tegemist ikka sellise kerge lugemisega, aga tema stiilis on see miski. Kui alguses tundub, et tuleb terve raamatutäis mahajäetud naise hala, siis üsna ruttu tuleb esile hoopis üks teine lugu.

Katked:

„…mulle ei meeldi vaadata, kuidas sa õnnetu oled, mina ise olen liiga palju inimesi kannatama pannud… Ja ka sellepärast, et ma eelistan näha, kuidas sa kannatad täna palju, selle asemel, et kannatada natukesehaaval terve elu.
Ma näen vahetpidamata inimesi, kes kannatavad natukene, kõigest natukene, vaevu-vaevu, aga parasjagu niipalju, et lasta oma võimalus käest… Jah, minu vanuses inimeste seas näen ma seda sageli… Näen inimesi, kes on ikka veel koos, sellepärast, et nad on kõik üles ehitanud sellele väiksele tänamatule asjale, sellele oma väikesele säratule elule. Kõik need mööndused, kõik need vastuolud… Ja kõik selle nimel, et olla lõpuks omadega sealmaal…
Braavo, braavo! Oleme maha matnud oma sõbrad, unistused ja armastused ning nüüd on meie endi kord! Braavo, sõbrad!““ (lk 113-114)

„Mina olen nagu tuulelohe, kui keegi nööri otsast kinni ei hoia, siis ma lendan viuhti minema… Ja sina, see on naljakas, aga sageli ma mõtlen endamisi, et sina oled piisavalt tugev, et mind kinni hoida, ja samas piisavalt tark, et lasta mul lennata…“ (lk 133)

„Õnn oli siinsamas ja ma olin lasknud tal minna, selleks et endal elu mitte keeruliseks teha. Ometi oli see nii lihtne. Piisas, kui käsi välja sirutada. Ülejäänu oleks kuidagimoodi ikka laabunud. Lõpuks ikka asjad laabuvad, kui oled õnnelik, …“ (lk 137)

„Elu, isegi kui sa seda eitad, isegi kui sa ta unarusse jätad, keeldud teda tunnistamast, on sinust tugevam. Kõigest tugevam. Inimesed on tulnud tagasi koonduslaagritest ja teinud lapsi. Mehed ja naised, keda on piinatud, kes on näinud oma lähedasi suremas ja oma kodusid põlemas, on lõpuks ikka jooksnud, et bussi peale jõuda, ilmateate kohta arvamust avaldanud ja oma tütred mehele pannud. See on uskumatu, aga nii see on. Elu on kõigest tugevam. „ (lk 137-138)

teised arvavad:

EPL
Sehkendamine
Danzumees
Palamuse raamatukogu
Lihtsaltise
Sinilind
Raamatukoi lugemislood

03E8000002574458-c2-photo-je-l-aimais-d-anna-gavalda-actuellement-en-librairiejelaimaisJe-l-aimaisjelamais1jelamais2jelamais3someoneilovedsomeoneiloved1someone-I-lovedlarge

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“

seeria-gavalda-ma-tahan214645Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“
Pegasus, 2005
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” koosneb 12 loost. Gavalda oskab oivaliselt lugusid jutustada. Oma kaheteistkümnes lühiloos maalib ta nappide sõnadega täpse ja täiusliku pildi erinevatest ühiskonnakihtidest, erinevas vanuses ja erinevast soost inimeste rõõmudest, kaotustest, armastusest ja viletsusest. Tema novellid on vaid kümme kuni viisteist lehekülge pikad, kuid suudavad tundeid kirjeldada paremini kui paljud meistrid pikkades eepilistes romaanides. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud; ilus, ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Nagu elugi.
Anna Gavalda on prantsuse kirjanduse üks säravamaid tähti, vallutades oma esimese novellikoguga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad, püsides seal üle ootuste kaua. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. Rahvusvahelisteks menukiteks kujunesid ka tema romaanid “Ma armastasin teda” (Je l’aimais) ja “Koos on kõik” (Ensemble, c’est tout), ning kokku
on tema raamatuid müüdud miljoneid eksemplare üle kogu maailma.

Olin seda kunagi varem ka juba lugenud, aga tookord ei avaldanud eriti muljet, sai loetud läbi kiirustades ja süvenemata ehk siis ei mäletanud ma eriti midagi selle sisust. Samas nüüd, kus teistkordsest lugemisest on juba mõni nädal möödas – taas paljut ei mäleta enam. Aga seekordsest lugemisest jäi siiski tugevam emotsioon.

 

Katkeid:

„Mu vend ei saa kunagi üle sellest, et ta pole Pariisis sündinud. Pariis. Ainult üks sõna ongi tal suus. Tema elu ilusaim päev oli vist see, kui ta ostis endale esimese Pariisi metrookaardi. Minu jaoks pole vahet, kas Pariis või Corbeil.
Üks vähestest asjadest, mis mulle koolist meelde jäi, on ühe suure antiikfilosoofi teooria, kes ütles, et tähtis pole mitte koht, kus ollakse, vaid meeleseisund, milles viibitakse. Mul on meeles, et ta kirjutas seda ühele oma masenduses sõbrale, kes tahtis reisida. Ta ütles sõbrale laias laastus, et sel poleks mõtet, kuna ta veaks oma jamad niikuinii endaga kaasa. Tol päeval, kui õpetaja meile seda rääkis, muutus minu elu.“ (lk 58)

„Kui ma Idavaksalisse jõuan, loodan salamisi alati, et keegi mind seal ootab. See on tobe. Ma tean väga hästi, et ema on sel kellaajal veel tööl ja et Marc pole see inimene, kes tuleks läbi linna mu kotti tassima, aga mul on alati see haiglane lootus.
Ja ega seegi kord pole teisiti, enne kui ma eskalaatoriga alla sõidan, et metroo peale minna, lasen pilgul veel viimast korda ringi käia, juhuks kui keegi peaks seal olema… Ja iga kord tundub kott mulle eskalaatoril veelgi raskem.
Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks… Selles pole ju ometigi midagi keerulist.“ (lk 59)

teised arvavad:51PD6Zt5C+L8819ecc61127465anna-gavalda-recto

Thomas M. Vertigo

 

 

indexje-voudrais

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Jan Kaus „Hetk“

hetkJan Kaus „Hetk“
Tuum, 2009

Tutvustus: „Hetk“ on mõtlemapanev romaan meie ajast ja meie kohast, tagasivaadetega lähiminevikku. Autorit iseloomustab võime tabada ajas olulist ning seda usutavalt ja hingeminevalt kirja panna. Nagu Jan Kausi eelmises populaarses romaanis „Tema“ on ka selle
raamatu keskseteks teemadeks lähisuhted, usalduse võimalikkus inimeste vahel, armastus ja ükskõiksus.

Raamat meeldis. Väike tsitaat intervjuust autoriga: „Joosepi ja Eda probleem, unistuste teostamatus, on põlvkondadeülene. Et vaimsete huvidega inimene surub need mingil põhjusel maha, need hääbuvad, pihustuvad või jäävad vähemaks, elu teeb omad korrektiivid…. Mulle meeldiks, et kui inimene hakkab taksojuhiks või ämmaemandaks, siis selle juures jääks ta edasi loominguliseks. Tegelikult võiksid kõik loominguga tegeleda. Ükskõik, kas see paistab kellelegi professionaalne või mitte.“

katkeid:

„Nad istusid Arvedi pakse köiteid tulvil korteri köögis ning Joosep rääkis, kuidas ta käib tänavatel ja vaatab vastutulevaid inimesi. Temast paiskus: ühel hetkel sain aru, et neid on nii palju, neil on enamasti nii enesekindel nägu peas, nad lähevad kuhugi, keegi ei paista olevat kuidagimoodi eksinud, keegi ei paista olevat segaduses, ja ma ei taha öelda, et nad polegi segaduses või eksinud aga nad vähemalt oskavad seda varjata, see tähendab aga, et nende meelest on mõtet seda varjata, aga kui on mõtet seda varjata, siis on mõtet ka kõigel muul, ja see on väga, väga hea, et on mõtet, ma ei taha, noh, ma ei jutlusta siin eksistentsialismi ega midagi sellist, kuigi see kõlab väga-väga eksistentsialistlikult, eks, nagu absurditunde aabitsa esimene lehekülg. Ma lihtsalt tahan küsida, et kui neil kõigil on selline nägu peas, kas nad peavad siis oma elu mõttekaks, noh, mitte võib-olla seda, aga eesmärgipäraseks. Aga see on ainult Tallinn. Tallinn on väike linn, tõesti väike linn, pooleldi nagu küla, linn, mis teeb linna nägu, teeb endale justkui linna näo pähe…“ (lk 72-73)

„Hetk seisab nende ümber nagu müür, miski tsementeerib nad sellesse kinni.“ (lk 105)

„… teate, mis on teie ja meie põlvkonna põhiline erinevus? Ei, aga oleks väga huvitav teada, vastas Joosep. Meie lahutame oma abielu viiekümneselt, teie kolmekümneselt, vastas Arved. Kui te ülepea abiellute, lisas ta, ohkas ja lisas ohke lõppu: demokraatia ja turumajanduse ja kogu tarbimise põhiline nõrkus on see, et vabadus ja võrdsus ei sobi hästi omavahel kokku.“ (lk 164-165)

teised arvavad:

Looming
EPL
Vikerkaar
Kirjanduse ja keele ajaveeb
Toomas Vint
Loterii
Kiiksu lugemisarhiiv
Noore individualisti kirjanduslikud aated
Niijanaa
Heli lugemisvara

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,