RSS

Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“

01 okt.

seeria-gavalda-ma-tahan214645Anna Gavalda „Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks“
Pegasus, 2005
Pegasuse väike sari

Kirjastaja kirjutab: “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” koosneb 12 loost. Gavalda oskab oivaliselt lugusid jutustada. Oma kaheteistkümnes lühiloos maalib ta nappide sõnadega täpse ja täiusliku pildi erinevatest ühiskonnakihtidest, erinevas vanuses ja erinevast soost inimeste rõõmudest, kaotustest, armastusest ja viletsusest. Tema novellid on vaid kümme kuni viisteist lehekülge pikad, kuid suudavad tundeid kirjeldada paremini kui paljud meistrid pikkades eepilistes romaanides. Anna Gavalda proosa on elegantne, kuid sisutihe; õhuline, kuid sügav; siiras, ja samas kaalutletud; ilus, ent kohati on tema sõnad teravamad kui noad. Nagu elugi.
Anna Gavalda on prantsuse kirjanduse üks säravamaid tähti, vallutades oma esimese novellikoguga “Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks” raamatumüügi edetabelite esikohad, püsides seal üle ootuste kaua. Seda võrratut jutukogu on tõlgitud juba 38-sse keelde. Rahvusvahelisteks menukiteks kujunesid ka tema romaanid “Ma armastasin teda” (Je l’aimais) ja “Koos on kõik” (Ensemble, c’est tout), ning kokku
on tema raamatuid müüdud miljoneid eksemplare üle kogu maailma.

Olin seda kunagi varem ka juba lugenud, aga tookord ei avaldanud eriti muljet, sai loetud läbi kiirustades ja süvenemata ehk siis ei mäletanud ma eriti midagi selle sisust. Samas nüüd, kus teistkordsest lugemisest on juba mõni nädal möödas – taas paljut ei mäleta enam. Aga seekordsest lugemisest jäi siiski tugevam emotsioon.

 

Katkeid:

„Mu vend ei saa kunagi üle sellest, et ta pole Pariisis sündinud. Pariis. Ainult üks sõna ongi tal suus. Tema elu ilusaim päev oli vist see, kui ta ostis endale esimese Pariisi metrookaardi. Minu jaoks pole vahet, kas Pariis või Corbeil.
Üks vähestest asjadest, mis mulle koolist meelde jäi, on ühe suure antiikfilosoofi teooria, kes ütles, et tähtis pole mitte koht, kus ollakse, vaid meeleseisund, milles viibitakse. Mul on meeles, et ta kirjutas seda ühele oma masenduses sõbrale, kes tahtis reisida. Ta ütles sõbrale laias laastus, et sel poleks mõtet, kuna ta veaks oma jamad niikuinii endaga kaasa. Tol päeval, kui õpetaja meile seda rääkis, muutus minu elu.“ (lk 58)

„Kui ma Idavaksalisse jõuan, loodan salamisi alati, et keegi mind seal ootab. See on tobe. Ma tean väga hästi, et ema on sel kellaajal veel tööl ja et Marc pole see inimene, kes tuleks läbi linna mu kotti tassima, aga mul on alati see haiglane lootus.
Ja ega seegi kord pole teisiti, enne kui ma eskalaatoriga alla sõidan, et metroo peale minna, lasen pilgul veel viimast korda ringi käia, juhuks kui keegi peaks seal olema… Ja iga kord tundub kott mulle eskalaatoril veelgi raskem.
Ma tahan, et keegi mind kusagil ootaks… Selles pole ju ometigi midagi keerulist.“ (lk 59)

teised arvavad:51PD6Zt5C+L8819ecc61127465anna-gavalda-recto

Thomas M. Vertigo

 

 

indexje-voudrais

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2013 in anna gavalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: