RSS

Monthly Archives: jaanuar 2014

Haruki Murakami „1Q84“

1q84Haruki Murakami „1Q84“ I ja II osa
Varrak, 2013

Kirjastaja kirjutab: Aomame on küünilise ellusuhtumisega noor naisterahvas, kes päeval töötab mainekas spordiklubis, kuid öösiti otsib rahuldust jõukate ärimeeste linade vahelt. Tema elu on rutiinne ja tühi ning ainus, mis talle aeg-ajalt lohutust pakub, on kauge lapsepõlvemälestus – üks poiss, üks käepigistus… Kõik hakkab aga muutuma, kui ta ühel heal päeval avastab enda juurest erilise võime – võime röövida elusid, ilma et see jätaks ohvri kehale vähimatki jälge.
Tengo on eraklik noormees, kes kogu oma vaba aja pühendab kirjutamisele. Ta pole seni küll ühtki teost avaldanud ega teagi päris täpselt, millest ta kirjutama peaks, kuni ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek toimetada kellegi nõiduslikult kauni tütarlapse kummalise sisuga romaani.
Murakami seekordne romaan „1Q84” on haarav lugu kahest noorest inimesest, kes salamisi loodavad, et nende eluteed mingil hetkel ristuvad. Enne seda tuleb neil aga rinda pista uskumatute takistustega: mõjuvõimsa ususekti, kummaliselt väändunud maailma, eeskätt aga iseenda ebakindluse ning painavate minevikuvarjudega.

1q84_41q84_61Q84combo

Kauaoodatud raamat. Ei tekitanud küll nii tugevat emotsiooni ja vaimustust kui „Kafka mererannal“, aga esmatutvust Murakami maailmaga ongi vast keeruline ületada. Igatahes väga mõnus lugemine. Vaatamata äsja läbitud 750 leheküljele, tahaks ikkagi kohe ka 3. osa edasi lugeda. Jään ootele.

1Q84_21q84_11q84_71Q84-tom-2_Haruki-Murakami,images_big,1,978-83-7495-936-01q84_3

Katked

„Pidage ühte asja meeles: kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab.“HarukiMurakami-1Q84-002_aomame
Kõik ei ole alati nii, nagu pealtnäha paistab, kordas Aomame mõttes ja kortsutas kergelt kulmu.
„Mida te sellega öelda tahate?“
„See tähendab, et te teete nüüd kohe midagi tavatut. Eks ole ju?“ ütles juht hoolega sõnu valides. „Tavaliselt inimesed ei roni päise päeva ajal mööda kiirtee avariitreppi alla. Eriti veel naisterahvad.“ „Seda küll,“ pidi Aomame möönma.
„Pärast seda, kui te olete midagi sellist teinud, võib teile tunduda, et mõned igapäevased asjad on pisut teistsugused, kui nad varem olid. Ma olen seda omal nahal kogenud. Aga ärge laske välimusel end petta. On ainult üks reaalsus.“ (lk 16)

„Professor silmitses hetke oma käsi, tõstis siis pilgu ja lausus: „Nagu sa ilmselt väga hästi tead, oli George Orwelli teoses „1984“ üheks tegelaseks diktaator nimega Suur Vend. Loomulikult oli see tegelikult stalinismi allegooria. Orwelli Suur Vend sai üheks ühiskonna ikooniks. See oli väga suur saavutus. Ent nüüd, kui aasta 1984 on päriselt kätte jõudnud, on Suur Vend juba liiga kuulus ja liiga kergesti äratuntav. Kui meie teele peakski mõni Suur Vend sattuma, näitaksime me kohe tema poole näpuga ja kuulutaksime kõigile: „Olge ettevaatlikud! Too seal on Suur Vend.“ Ehk teisisõnu, Suure Venna jaoks pole siin maailmas enam kohta. Tema asemel ilmusid välja Väiksed Inimesed.“ (lk 296-297)

NW cover„Suurem osa inimestest ei soovi, et neile tõde tõestataks. Sest nagu sinugi eriala puhul, võib see tõde neile väga palju haiget teha. Enamik inimestest ei vaja mitte valusat tõde, vaid ilusaid ja mugavaid lugusid, mis nende elule tähenduse annaksid. Sellest saabki alguse religioon.“ (lk 555)

„Romaanis „Vennad Karamazovid“ on üks episood Kristuse ja Saatana kohta,“ lausus Aomame. „Tühermaal paastuva Kristuse juurde tuleb Saatan ja nõuab, et ta mõne ime korda saadaks. „Kui sa oled tõepoolest Jumala poeg, siis muuda need kivid leivaks,“ ütleb ta Kristusele. Kuid Kristus ei tee temast väljagi, sest imed on Saatana poolt saadetud kiusatus.“ /—/
„Maailmas pole olemas ei absoluutset headust ega absoluutset kurjust,“ lausus mees. „Headus ja kurjus ei seisa mitte staatiliselt paigal, vaid vahetavad omavahel pidevalt kohta ja positsiooni. Hea võib juba järgmisel hetkel halvaks muutuda ja ka vastupidi. Täpselt samasugustele reeglitele allub ka see maailm, mida Dostojevski oma „Vendades Karamazovites“ kirjeldab. Peamine on hoida need pidevas liikumises olevad hea ja kuri omavahel tasakaalus. Kui liialt emmale-kummale poole kalduda, pole maailmas võimalik enam moraali säilitada. Niisiis – tasakaal, see ongi headus.“ (lk 563)

Teised arvavad:1q84Sestava 11q84_96903594226_105f545c8d_z

ERR
Loterii (1 raamat)
Loterii (2 raamat)
Ekspress
EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/01/2014 in haruki murakami, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

A.H Tammsaare „Pöialpoiss“

pöialpoissA.H Tammsaare „Pöialpoiss“
Novell

Varem ilmunud novellikogus „Pöialpoiss“ , kus lisaks nimiloole veel  3 lugu.802
Samuti Kogutud teoste neljandas väljaandes. Nüüd e-raamatuna Kultuuriministeeriumi toetusprogrammi raames. Kättesaadav ka e-laenutuses ELLU

Kunagi ammu sai suur osa Tammsaare loomingust läbi loetud, hetkel aga enam ei mäletagi, kas ka seda novelli olen lugenud. Mingit mälestust sellest küll enam ei ole. Ega ta sügavat jälge ka seekord minusse ei jätnud.

Katke:

„Aga nüüd tagantjärele tean: imed ja jumalad on ühepäevaliblikad, silmapilgusääsed, nad surevad niisama ruttu ja seletamata, nagu nad sünnivadki. Nad sünnivad inimestes ja surevad inimestes ja ep ole neil mujal paika ega varjualust. Tol korral ei teadnud ma veel seda, keegi ei tea kunagi ime või jumala sündimisel, kui see kilkab vallatu lapsena, et ta on surelik.“

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 17/01/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , , , ,

Jüri Üdi „Tiibadega raamat“

tiibadegaJüri Üdi „Tiibadega raamat“
Valinud ja koostanud Hasso Krull
Tänapäev, 2007

Tutvustus: Jüri Üdi on meie seitsmekümnendate aastate luule vaieldamatu täht. Tema arusaamad luulest ja keelest olid tavatud, ja ehkki ta ei väljendanud neid kuskil selgesti väljaöeldud põhimõtetena, avaldasid need ulatuslikku mõju tervele järgnevale põlvkonnale. Üdi oli nii populaarne, et hulk tema tekste saigi tollase popkultuuri osaks, sellal kui kriitikat jahmatas Üdi piiramatu mängulisus, ootamatud vastandused ja ümberpööramised.
«Tiibadega raamatusse» on valitud tekste kõikidest registritest. Nii on siin kõrvuti palju keerukaid ja mitmemõttelisi, nappe ja otseütlevaid, lõbusaid, kavalaid, õudseid, ängistavaid, helgeid ja ärritavaid luuletusi. Rohkete lõppriimiliste tekstide vahel on mitu värssideks liigendamata proosaluuletust. Kõik see sarnaneb Jüri Üdi luulekogude algsele ehitusele, mis ongi olnud «Tiibadega raamatu» eeskujuks.

Ootasin sellest enamat. Enamus luuletused ei kõnetanud mind. Võimalik, et mu hetke meeleoluga need ei ühtinud või siis olid ka ootused teised. Sest Jüri Üdist/Juhan Viidingust räägitakse alati kui mingist kultusluuletajast ja üllatusega avastasin, et ma pole tema loominguga üldse tuttav. Kahjuks oli esmatutvus väike pettumus.

Antud kogumikust kõlas tuttavana vaid see:

Mis on see luuletaja luule?
See on: kui mõtled elule
ja millelegi muule.
Mis on see inimese osa
siin laias ilmas?
End mitte ära magada.
Pea seda silmas. (lk 140)

xxx
ja teine luuletus mis mulle veidi enam meeldis ja silma jäi:

xxx

nüüd on mul selge
miks ta minust loobus
mu naerus oli
nuttu üleliia
pää õlgadel kui
pimedate gloobus
mis tuleks pooleks-
saagimiseks viia
sai selgeks seegi
mida vaevalt usud
et ühte imet
usun nimetut
et templid sama
kaunid on kui rusud
et igas tule-
kus on minekut
et igas surmas
sama palju sünde
kui meres vett
ja taevas saladust
et noores elus
sama vähe sunde
kui elus mõtet
kivis armastust
ta loobus siis kui
kõik jäi tema kanda
sest mul ei ole
mida anda-võtta
ja kus ei ole
sinna ei saa anda
ja kes ei sõdi
see ei lähe sõtta
hää küll ma lähen
olen nagu udu
ja laskun vihma-
lume-rahena
ei tule armas-
tusest iial puudu
sest kes on üks
on üks ka kahena (lk 24)

xxx

Teised arvavad:

Bukahoolik
EPL

 
 

Sildid: , , , ,

Emil Tode „Raadio“

raadioEmil Tode „Raadio“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Nii nagu “Piiririigi” ja “Printsessi” puhul on raske esitada kokkuvõtvat lugu loost endast, nii ka nüüd. Sellele viitab ka teose üks neljast motost, tsitaat Dostojevski “Valgetest öödest”. Siiski on autor (nimena Tode, elufaktide poolest Tõnu Õnnepalu, kellel, nagu septembris ilmunud “Harjutustest” teada saime, juured Anton Nigovis) andnud raamid ette, väites, et tahab dokumenteerida oma suhte Liz Franziga, et sel viisil loota jõuda “Liz Franzi kadumise saladuse lahendamiseni”. Rein Veidemann, Postimees

„Raadio“ lugemine läks kuidagi vaevalisemalt kui eelnevate Õnnepalu omadega. Osalt on süüdi muidugi ka ajastus – pühad ja pikemad puhkehetked said läbi ja seetõttu ka lugemine katkendlikum. Samas ei saanud vist Liz Franz, kelle ümber kogu lugu tiirleb, mulle ka väga südamelähedaseks tegelaseks. Vaatamata sellele, et raamat on isegi pseudonüümi all kirjutatud, kerkib lugedes minategelasena silme ette ikka Õnnepalu kuju. Veidi kummaliselt mõjus pidev erinevate sõnade, nähtuste jms selgitamine, justkui oleks raamat tegelikult suunatud hoopis välismaalastele, mitte eestlastele. Sellest ja muudest tagamaadest räägib autor intervjuus.

Katkeid:
“Säärane „armastus“ (aga kuidas seda siis nimetada?), mis tähendab kõigi ideaalide ja ihade fikseerimist ühele inimesele, on äärmiselt rumal, lausa idiootlik. Sellel pole mingit pistmist tõelusega; samas ma ei tea, kas on olemas teistsugust armastust.“ (lk 96)

„Ma tean, et üldiselt ei lähe me üksteisele korda ja ainus, mis meid huvitab oleme me ise. Teised juhul ja sedavõrd, kuivõrd meid seob nendega mingi sentimentaalne või materiaalne huvi. Kui me loodame neilt midagi saada. Armastust. Raha. Aga kuskilt maalt muutub egotsentrism siiski haiguslikuks ja häirivaks.“ (lk 97)

“…selline asi nagu pühendumine ühele inimesele (/—/) on viga, ja traagiline viga. Sest kõigepealt on üks inimene liiga ebakindel ja ettearvamatu ollus, et rajada sellele kogu oma elu. Me unustame, et ka meie armastatul on omad plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju. Ja lisaks hakkab see, kellele pühendutakse, varsti tundma ennast ahistatuna. Mehed küll soovivad, et neile täielikult andutaks, kuid nad ei soovi sellepärast veel loobuda oma vabadusest.“ (lk 101)

” Uurisin möödajalutavaid paare. Õhtul jalutavad umbes 80% noortest siin paarikaupa, peamiselt segapaaridena. See näib olevat standard. Tihti on paarid ilmselt hädaga kokku klopsitud, parema puudumisel, et mitte erineda standardist. Vaatasin nende nägusid, olekut. Reeglina on see ebasümmeetriline. Ühel on peas õnnelik, rahulolev nägu, teisel enam või vähem ükskõikne, isegi tüdinud. Üks lõkendab, teine on hariliku jumega. Üks tahab käia ümbert kinni, teine talub vapralt seda ebamugavat liikumissituatsiooni. Sümmeetria on harv erand ja sellel on omakorda kaks varianti. Sagedasem on see, et mõlemad on üsna tüdinud nägudega, mõlema ilme kõneleb mõtetest ja kavatsustest, mis on seotud pigem millegi ees- kui kellegi kõrvalolevaga. Hämmastav, et see abieluline igavusharmoonia omandatakse juba nii varases staadiumis. Aga harjutamine teeb meistriks. Teine, haruldasem, sümmeetriavariant, on muidugi klassikaline armunud paar, teineteisele otsa vaatamas, mõlemad ihast lõkendamas jne. Siiski, peaaegu alati võib millestki vaevumärgatavast tuvastada, et ühe jaoks on see loodusjõud, absoluutne  psühhofüsioloogiline paratamatus, teise jaoks samuti, aga ainult peaaegu: osalt tuleb tal juurde näidelda, et rolli nõuete kõrgusel seista. Üks on, teine on ka. Samad sagedusseadused kehtivad muide ka samasooliste paaride, sõprade ja sõbrannade kohta. Ka sõpruses on ikka üks see, kes tahab, ja teine see, kes lubab, laseb sündida. Üks, kes ootab, ja teine, kellel meelest ära läheb.” (lk 199-200)

“Ma küsin endalt, kas ma üldse olen võimeline kellegi vastu püsivalt huvi tundma. Korralik sügav armumine on vist ikka kuidagi seotud nooruse ja rumalusega. Inimeste vahel pole ju tegelikult nii suurt vahet, et kellelegi neist oleks mõtet fikseerida oma tundeid. Rohkem kui kellelegi teisele.” (lk 376)

“Väga raske on leida moodust, kuidas inimesed saaksid elada vastavalt oma ideaalidele: liigikaaslaste seas, kuid omaette. Olles küll imetluse objektid, kuid mitte lastes ennast ära kasutada. Armastuseideaal muutub kiiresti anakronistlikuks. Tegelikult tahavad kõik elada endale ja et ka teised elaksid neile; kuna aga kõik tahavad elada endale, järgida oma isiklikku fantasmi, pole kedagi, kes elaks teistele. Siis on leiutatud viisakusmängud, kus ilmutatakse vastastikust huvi ja imetlust, vorst vorsti vastu. Pärast saab igaüks jälle oma elukapslisse tõmbuda. Lõppude lõpuks on seal kõige turvalisem. Elu sarnaneb aina enam sellele, mis olevat meie salajane suurim igatsus: embrüo, platsenta.” (lk 427)

Teised arvavad:

Sirp
Kirjandusblogi
Kadri Tüür (EKI) (lk 17)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Anton Nigov „Harjutused“

harjutusedAnton Nigov „Harjutused“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides TÕNU ÕNNEPALU nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Autori selgitus

Kaur Kender: “Harjutused” on raamat, mis on nagu päevik, nagu autobiograafia, nagu esseekogumik (harjutused!), mis aga on kirjutatud nagu lõbus seiklusromaan. Sest kell tiksub.

Mõnus lugemine nagu Õnnepalu ikka. Viimasel ajal jäävad silma mingid seosed raamatute vahel, mis lugemiseks satuvad. Kohati üsna kummalised seosed, kohati lihtsalt sarnaste teemade kordumine jne. Praeguse raamatu puhul näiteks hoopis see, et utor mainib palju Houellenbeqi, kelle teosed ka mulle meeldivad ja ühte neist ka üsna hiljuti lugesin. Korra on mainitud ka Murakami, tõdemusena, et „peaks ikka tema raamatuid ostma“ (lk 296)… Viimane raamat, mille ma just äsja  ostsin oli tema 1Q84… lugemata veel, ootab oma järjekorda. Aga seos järgmise raamatuga, mille kohe kätte võtan, on küll üsna teadlik ja mittejuhuslik – tulekul Emil Tode „Raadio“.

 

Katked teosest:

„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.
Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“ (lk 9)

„Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata, Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada. Ja see on tüütu.“ (lk 18)

„Ma ei tea, kas raamatute lugemine teeb targemaks või paremaks, kindlasti võib ta teha ka rumalamaks ja kurjemaks. Raamatud on ajaviide, sündinud sellest igavusest, mis on mõnede inimeste osa siin ilmas, ja määratud seda igavust leevendama. Täitma. Aga igavus on põhjatu.“ (lk 61)

„Kirjutamine on varjamise ja väljaütlemise mäng. Varjata nii, et kõik välja tuleks, kõik ära rääkida nii, et miski ei paljastuks.“ (lk 139)

„Ma proovin aina uuesti ja uuesti, aga elus ei saa mitte midagi proovida. Sa kas elad või ei ela, proovielu pole ette nähtud ja teist katset ei anta. Ikkagi on mul tunne, veel nüüd, neljakümnendal eluaastal, et päriselu polegi veel alanud, et see kõik on olnud ainult proov. Ja kas ma tahangi päris elu elada? Ma tahan teada saada, mis üks või teine asi on. Kui olen teada saanud, siis see mind rohkem ei huvita. Nii ei jõua muidugi kuhugi.“ (lk 146-147)

„Praegu tundub kellegi enam-vähem endavanusega sõprussidemete sõlmimine küll võimatu. Inimesed on nii valmis ja jäigad, mina ka. Paistab, et noorpõlvesõprust ei asenda miski. Nooruses me veel näitame ennast üksteisele, kuigi püüame varjata, aga siis veel ei oska: kest on alles nõrk, tunded löövad läbi. Enam midagi sellist ilmselt ei tule. See on küll kurb, sest siis pole elul ju enam midagi uut ja erutavat pakkuda.“ (lk 149)

„Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on praegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses(t). Isegi näitleja kunst, kui see on kunst, sünnib üksinduses. Näitleja on laval üksi, ta on inspireeritud olekus, ta räägib ju väljamõeldud inimestega, tegelastega, mitte inimestega. See on liigutav ja naeruväärne. Kõige üksildasem kunst on muidugi kirjutamine: nagu tõeline vaimust vaevatu räägid sa eikellegagi ja pöördud kõigi poole. Üksinduses on korraga midagi suurt ja midagi armetut, samuti kunstis. Ta on suur ja jälestusväärne. Ta on poolpõrunud vanapoisi üksipobisemine, ta on maailma vastupandamatu hääl. Üksindus ise on sealjuures kunst, oskuse mõttes üksi olla.“ (lk 154-155)

„Üksindus on salajane ideaal, kuigi kõik kardavad üksindust. Ometi hoidub igaüks võimalikult omaette.“ (lk 262)
„Samas, kõik tahaksid instinktiivselt olla vajalikud ja igatsetud, aga siis, kui endal tuju tuleb. Kui tuju pole, toru ei võta. Kui telekast tuleb huvitav saade, lõpetad kiiresti kõne. Hea on koos väljas käia, kinos ja restoranis, veel parem on lõpuks üksi koju minna. Kooselu peamine piin seisneb selles, et teist ei saa sobilikul hetkel sisse ja välja lülitada. Ideaal on ju elada „oma elu“, mitte teise elu, aga koos elades ei ole see kunagi õieti oma elu.“ (lk 262-263)

Bukahoolik

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,