RSS

Anton Nigov „Harjutused“

09 jaan.

harjutusedAnton Nigov „Harjutused“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides TÕNU ÕNNEPALU nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Autori selgitus

Kaur Kender: “Harjutused” on raamat, mis on nagu päevik, nagu autobiograafia, nagu esseekogumik (harjutused!), mis aga on kirjutatud nagu lõbus seiklusromaan. Sest kell tiksub.

Mõnus lugemine nagu Õnnepalu ikka. Viimasel ajal jäävad silma mingid seosed raamatute vahel, mis lugemiseks satuvad. Kohati üsna kummalised seosed, kohati lihtsalt sarnaste teemade kordumine jne. Praeguse raamatu puhul näiteks hoopis see, et utor mainib palju Houellenbeqi, kelle teosed ka mulle meeldivad ja ühte neist ka üsna hiljuti lugesin. Korra on mainitud ka Murakami, tõdemusena, et „peaks ikka tema raamatuid ostma“ (lk 296)… Viimane raamat, mille ma just äsja  ostsin oli tema 1Q84… lugemata veel, ootab oma järjekorda. Aga seos järgmise raamatuga, mille kohe kätte võtan, on küll üsna teadlik ja mittejuhuslik – tulekul Emil Tode „Raadio“.

 

Katked teosest:

„Ma ei taha muutusi. Et minu elus midagi muutuks. Ärgu muutugu seal miski. Jäägu kõik endiseks. Ümberringi võib kõik muutuda, see on huvitav; erutav on jälgida reforme, katastroofe, revolutsioone, sõdu. Aga distantsilt. See on olnud suurim viga, kujutada ette, et ma tahan, et mu elu muutuks. Miks peaks elu muutuma. Muutumatunagi on ta häiriv. Niigi on mul raske midagi taibata.
Suurim õnnistus on rutiin ja ma olen pidanud, tänamatu, seda oma meeleheite allikaks. Ometi pole ma instinktiivselt otsinud muud kui stabiilsust. Muuta elu niivõrd korduvaks, et ta kustuks, kustutaks ennast ise, et ta ei segaks enam vaatepilti.“ (lk 9)

„Ma tean, et me kõik elame elu, mille me endale oleme valinud, ükskõik kui vastumeelne ta ka ei tunduks. Me oleme ta kord välja mõelnud ja siis elame teda. Siis pole enam midagi parata, Ohtlik on välja mõelda, ohtlik on unistada endale elusid, sest pärast neid tulebki elada. Ja see on tüütu.“ (lk 18)

„Ma ei tea, kas raamatute lugemine teeb targemaks või paremaks, kindlasti võib ta teha ka rumalamaks ja kurjemaks. Raamatud on ajaviide, sündinud sellest igavusest, mis on mõnede inimeste osa siin ilmas, ja määratud seda igavust leevendama. Täitma. Aga igavus on põhjatu.“ (lk 61)

„Kirjutamine on varjamise ja väljaütlemise mäng. Varjata nii, et kõik välja tuleks, kõik ära rääkida nii, et miski ei paljastuks.“ (lk 139)

„Ma proovin aina uuesti ja uuesti, aga elus ei saa mitte midagi proovida. Sa kas elad või ei ela, proovielu pole ette nähtud ja teist katset ei anta. Ikkagi on mul tunne, veel nüüd, neljakümnendal eluaastal, et päriselu polegi veel alanud, et see kõik on olnud ainult proov. Ja kas ma tahangi päris elu elada? Ma tahan teada saada, mis üks või teine asi on. Kui olen teada saanud, siis see mind rohkem ei huvita. Nii ei jõua muidugi kuhugi.“ (lk 146-147)

„Praegu tundub kellegi enam-vähem endavanusega sõprussidemete sõlmimine küll võimatu. Inimesed on nii valmis ja jäigad, mina ka. Paistab, et noorpõlvesõprust ei asenda miski. Nooruses me veel näitame ennast üksteisele, kuigi püüame varjata, aga siis veel ei oska: kest on alles nõrk, tunded löövad läbi. Enam midagi sellist ilmselt ei tule. See on küll kurb, sest siis pole elul ju enam midagi uut ja erutavat pakkuda.“ (lk 149)

„Kunsti ja üksinduse vahel on mingi intiimne ja keeruline seos, see on praegu nagu abielu. Kunst sünnib üksinduses(t). Isegi näitleja kunst, kui see on kunst, sünnib üksinduses. Näitleja on laval üksi, ta on inspireeritud olekus, ta räägib ju väljamõeldud inimestega, tegelastega, mitte inimestega. See on liigutav ja naeruväärne. Kõige üksildasem kunst on muidugi kirjutamine: nagu tõeline vaimust vaevatu räägid sa eikellegagi ja pöördud kõigi poole. Üksinduses on korraga midagi suurt ja midagi armetut, samuti kunstis. Ta on suur ja jälestusväärne. Ta on poolpõrunud vanapoisi üksipobisemine, ta on maailma vastupandamatu hääl. Üksindus ise on sealjuures kunst, oskuse mõttes üksi olla.“ (lk 154-155)

„Üksindus on salajane ideaal, kuigi kõik kardavad üksindust. Ometi hoidub igaüks võimalikult omaette.“ (lk 262)
„Samas, kõik tahaksid instinktiivselt olla vajalikud ja igatsetud, aga siis, kui endal tuju tuleb. Kui tuju pole, toru ei võta. Kui telekast tuleb huvitav saade, lõpetad kiiresti kõne. Hea on koos väljas käia, kinos ja restoranis, veel parem on lõpuks üksi koju minna. Kooselu peamine piin seisneb selles, et teist ei saa sobilikul hetkel sisse ja välja lülitada. Ideaal on ju elada „oma elu“, mitte teise elu, aga koos elades ei ole see kunagi õieti oma elu.“ (lk 262-263)

Bukahoolik

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: