RSS

Emil Tode „Raadio“

14 jaan.

raadioEmil Tode „Raadio“
Eesti Keele Sihtasutus, 2002

Tutvustus: Nii nagu “Piiririigi” ja “Printsessi” puhul on raske esitada kokkuvõtvat lugu loost endast, nii ka nüüd. Sellele viitab ka teose üks neljast motost, tsitaat Dostojevski “Valgetest öödest”. Siiski on autor (nimena Tode, elufaktide poolest Tõnu Õnnepalu, kellel, nagu septembris ilmunud “Harjutustest” teada saime, juured Anton Nigovis) andnud raamid ette, väites, et tahab dokumenteerida oma suhte Liz Franziga, et sel viisil loota jõuda “Liz Franzi kadumise saladuse lahendamiseni”. Rein Veidemann, Postimees

„Raadio“ lugemine läks kuidagi vaevalisemalt kui eelnevate Õnnepalu omadega. Osalt on süüdi muidugi ka ajastus – pühad ja pikemad puhkehetked said läbi ja seetõttu ka lugemine katkendlikum. Samas ei saanud vist Liz Franz, kelle ümber kogu lugu tiirleb, mulle ka väga südamelähedaseks tegelaseks. Vaatamata sellele, et raamat on isegi pseudonüümi all kirjutatud, kerkib lugedes minategelasena silme ette ikka Õnnepalu kuju. Veidi kummaliselt mõjus pidev erinevate sõnade, nähtuste jms selgitamine, justkui oleks raamat tegelikult suunatud hoopis välismaalastele, mitte eestlastele. Sellest ja muudest tagamaadest räägib autor intervjuus.

Katkeid:
“Säärane „armastus“ (aga kuidas seda siis nimetada?), mis tähendab kõigi ideaalide ja ihade fikseerimist ühele inimesele, on äärmiselt rumal, lausa idiootlik. Sellel pole mingit pistmist tõelusega; samas ma ei tea, kas on olemas teistsugust armastust.“ (lk 96)

„Ma tean, et üldiselt ei lähe me üksteisele korda ja ainus, mis meid huvitab oleme me ise. Teised juhul ja sedavõrd, kuivõrd meid seob nendega mingi sentimentaalne või materiaalne huvi. Kui me loodame neilt midagi saada. Armastust. Raha. Aga kuskilt maalt muutub egotsentrism siiski haiguslikuks ja häirivaks.“ (lk 97)

“…selline asi nagu pühendumine ühele inimesele (/—/) on viga, ja traagiline viga. Sest kõigepealt on üks inimene liiga ebakindel ja ettearvamatu ollus, et rajada sellele kogu oma elu. Me unustame, et ka meie armastatul on omad plaanid. Ideaalil ei tohi olla plaane, ta peab olema nagu marmorkuju. Ja lisaks hakkab see, kellele pühendutakse, varsti tundma ennast ahistatuna. Mehed küll soovivad, et neile täielikult andutaks, kuid nad ei soovi sellepärast veel loobuda oma vabadusest.“ (lk 101)

” Uurisin möödajalutavaid paare. Õhtul jalutavad umbes 80% noortest siin paarikaupa, peamiselt segapaaridena. See näib olevat standard. Tihti on paarid ilmselt hädaga kokku klopsitud, parema puudumisel, et mitte erineda standardist. Vaatasin nende nägusid, olekut. Reeglina on see ebasümmeetriline. Ühel on peas õnnelik, rahulolev nägu, teisel enam või vähem ükskõikne, isegi tüdinud. Üks lõkendab, teine on hariliku jumega. Üks tahab käia ümbert kinni, teine talub vapralt seda ebamugavat liikumissituatsiooni. Sümmeetria on harv erand ja sellel on omakorda kaks varianti. Sagedasem on see, et mõlemad on üsna tüdinud nägudega, mõlema ilme kõneleb mõtetest ja kavatsustest, mis on seotud pigem millegi ees- kui kellegi kõrvalolevaga. Hämmastav, et see abieluline igavusharmoonia omandatakse juba nii varases staadiumis. Aga harjutamine teeb meistriks. Teine, haruldasem, sümmeetriavariant, on muidugi klassikaline armunud paar, teineteisele otsa vaatamas, mõlemad ihast lõkendamas jne. Siiski, peaaegu alati võib millestki vaevumärgatavast tuvastada, et ühe jaoks on see loodusjõud, absoluutne  psühhofüsioloogiline paratamatus, teise jaoks samuti, aga ainult peaaegu: osalt tuleb tal juurde näidelda, et rolli nõuete kõrgusel seista. Üks on, teine on ka. Samad sagedusseadused kehtivad muide ka samasooliste paaride, sõprade ja sõbrannade kohta. Ka sõpruses on ikka üks see, kes tahab, ja teine see, kes lubab, laseb sündida. Üks, kes ootab, ja teine, kellel meelest ära läheb.” (lk 199-200)

“Ma küsin endalt, kas ma üldse olen võimeline kellegi vastu püsivalt huvi tundma. Korralik sügav armumine on vist ikka kuidagi seotud nooruse ja rumalusega. Inimeste vahel pole ju tegelikult nii suurt vahet, et kellelegi neist oleks mõtet fikseerida oma tundeid. Rohkem kui kellelegi teisele.” (lk 376)

“Väga raske on leida moodust, kuidas inimesed saaksid elada vastavalt oma ideaalidele: liigikaaslaste seas, kuid omaette. Olles küll imetluse objektid, kuid mitte lastes ennast ära kasutada. Armastuseideaal muutub kiiresti anakronistlikuks. Tegelikult tahavad kõik elada endale ja et ka teised elaksid neile; kuna aga kõik tahavad elada endale, järgida oma isiklikku fantasmi, pole kedagi, kes elaks teistele. Siis on leiutatud viisakusmängud, kus ilmutatakse vastastikust huvi ja imetlust, vorst vorsti vastu. Pärast saab igaüks jälle oma elukapslisse tõmbuda. Lõppude lõpuks on seal kõige turvalisem. Elu sarnaneb aina enam sellele, mis olevat meie salajane suurim igatsus: embrüo, platsenta.” (lk 427)

Teised arvavad:

Sirp
Kirjandusblogi
Kadri Tüür (EKI) (lk 17)

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/01/2014 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: