Amelie Nothomb “Sinihabe”
Punane raamat, Tänapäev, 2013
Tutvustus: Noor õpetajanna Saturnine otsustab kolida kahtlaselt odavasse üürituppa rikka hispaania aristokraadi Pariisi-villas. Varsti selgub, et üüritoa eelmised kaheksa elanikku on teadmata kadunud. Ja villas asub pimik, kuhu sisenemine ei lõpe hästi – vähemasti väidab nii mitte kunagi kodunt lahkuv veider ja salapärane majaisand, kelle seltskond raputab peagi segi noore naise arusaamad piiridest, mis puudutavad elu ja surma, usku ja usaldust ning armastust ja kuritegu.
Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid belgia kirjanikke. „Sinihabe” on meie aega toodud tõlgendus Charles Perrault’ tuntud muinasloost, rikkaliku dialoogiga barokne romaan, kirjaniku isikupärase stiili üks ehedamaid näiteid.
Selline kiire mõnus lugemine nagu selle autori puhul ikka olnud ja põnevus säilib kuni lõpuni. Kiire sesmõttes et raamat on üsna õhuke.
Katkeid:
“Umbes teievanuseni oli mul nii-öelda seltskondlik elu. Vannun teile, et andsin endast parima. Lõppude lõpuks on kõik lähisuhted ühesugused. Graciani, Llulli ja Torquemadaga lävimine pakub mulle tuntavalt suuremat naudingut. Liiatigi ei nõua nemad minult midagi.”
“Ma võin mõista, et teil sai inimestest kõrini. Aga Pariisist, metsast, maailmast!”
Don Elemirio tegi tülgastust väljendava žesti.
“Ma olen seda kõike näinud. Reisilt naastes ütlevad inimesed: “Käisime Niagara joa ääres.” Taolised retked nõuavad naiivsust, mida minul pole. Kujutage ette, need inimesed usuvad tõepoolest, et on midagi olulist teinud.” (lk 15)
“Ma ei usu inimesi, kes väidavad end saladuslikud olevat. Needsamad inimesed paljastavad viis minut hiljem oma eraelu väiksemagi detaili.” (lk 27)
“Armastus vaimustab neid, kes seda kogevad. Teiste jaoks on see tõeliselt igav!” (lk 95)
Teised arvavad:
Jaan Martinsoni raamatublogi
Lugemiselamused
EPL
Postimees
nõudmiseni 