RSS

Monthly Archives: mai 2014

Kätlin Kaldmaa „Nägemata ilmad“

nägemata-ilmadKätlin Kaldmaa „Nägemata ilmad“
Ny Norden, 2009

Tutvustus: Luulekogu Nägemata ilmad on unenäoraamat.
Mitte selles mõttes, et see seletaks unenägusid ja mitte selles mõttes, et see räägiks unenägudest, ehkki paar tükki neist on siia jõudnud küll. See on unenäoraamat, sest see on unes nähtud raamat. 
Varem samalt autorilt ilmunud Üks pole ühtegi

xxx

muusika

Omaenda vanade luuletuste lugemine
on
nagu kõnniksid majas
kus oled kunagi elanud
käid üksteise järel läbi tubadest
mida sa just nagu mäletaksid
sündmustest
mis just nagu oleksid neis aset leidnud
riiulitel raamatud
mida mäletad end lugenud olevat

kõik tuleb kusagilt kaugelt
just nagu oleksid
seda inimest kunagi tundnud (lk 50)

xxx

Sirp
EPL
Lugemissoovituse blog

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/05/2014 in kätlin kaldmaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Kristjan Üksküla „Kevadekuulutus“

kevadekuulutusKristjan Üksküla „Kevadekuulutus“
Kultuurileht, 2011

xxx

kas igas alguses on lõpp ka sees
nii varjatult, et pole märganud,
et inimlapski sünnib silmad vees,
kui poleks uinunud, poleks ärganud

kas esimeses taktis kõlab lõpunoot
ja alles lõpus saad sa aru, mis see on,
mis kulgeb mööda sinu elujoont,
mis keeles sinu vaikus tõde on (lk 58)

xxx

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/05/2014 in kristjan üksküla, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Wimberg „Hõõguvad read“

hõõguvad-readWimberg „Hõõguvad read“
J&U, 2011

Tutvustus: Luulekogusse on kogutud luulet, millest enamik on kirjutatud aastail 2006–2007. See on mõtteline kaaslane Wimbergi eelmisele, 2010. aastal ilmunud luulekogule „Wabastatud wärsid“. Kui „Wabastatud wärsid“ oli mõtisklev ja vaatlev, hõlmates peamiselt vabavärssi, siis „Hõõguvad read“ on otseütlev ja sekkumishimuline, sisaldades traditsioonilist riimluulet. Kõiki selle raamatu luuletusi on Wimberg aegade jooksul publikule menuga esitanud, olgu provintsis või metropolis, kirjanike ees või teiste ees. Raamatus leidub ka koos Contraga kirjutatud luuletusi, Contra tõlkeid võru keelde ja eriti kaugete aegade saadikuna Jürgen Rooste uljas pühendusluuletus „Mina ja Wimps“.

Pole päris minu maitse.

xxx

Olen väike luuletaja

Olen väike luuletaja.
Minule on luulet vaja.
Mõnele ei ole vaja –
sellisest saab ehitaja.

Kui sa oled ehitaja,
on su luuletuseks maja. (lk 81)

xxx

Klassikaraadio

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/05/2014 in loetud teosed, wimberg

 

Sildid: , , , ,

Kaarel Kressa „Vereurmarohumesi“

vereurmarohumesiKaarel Kressa „Vereurmarohumesi“
Ji, 2011

 

xxx

Seegi on klišee, ma enda ajusopist kuulen.
Tõmban õlgadele tagi,
kiirustades poodi.
Lasksin kaotsi oma ande. Tahtsin luua luulet,
muusata poeet on aga üksnes veel üks joodik.

Noorus läheb mööda.
Iga lõbujanus jobu
arvab mingil hetkel, et ta ees on lahti ilm.
Ootab aga igav amet,
odav kõrts ja kodu.
Elu voolab mööda – nagu Kaurismäki film. (lk 8)
xxx

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/05/2014 in kaarel kressa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Krafinna „Teki all ja köögikardinate taga“

teki-all-ja-köögikardinate-tagaKrafinna „Teki all ja köögikardinate taga“
Ji, 2011

xxx

ei ole vaja joonistada
armastust
ei ole vaja karikakraist mõelda

see leiab su üles
ükskõik mitmenda teki all sa elad

soe ja paratamatu
nagu kesksuvine vihm (lk 21)
xxx

Looming

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 13/05/2014 in krafinna, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andrei Ivanov „Peotäis põrmu“

9975Andrei Ivanov „Peotäis põrmu“
Varrak, 2011

Kirjastaja kirjutab: Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb.Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.

 

Huvitav lugemine, ühelt poolt vaade eestivenelase maailma, samas on siin palju teemasid, millel pole rahvusega miskit pistmist.

Katked

„Aeg läheb! Olen selles urkas olnud juba rohkem kui aasta. Poolteist! Pole nagu märganudki. Varsti on uus aasta, uus töö, nii ma ei märkagi, kui veel üks aasta mööda lendab. Mina aga olen ikka siin.
Ja kuhu me edasi läheme? Mille poole? Mis meid ees ootab? Nelikümmend, nelikümmend viis, viiskümmend? Kes ma neljakümne viieselt olen?
Tuleb loobuda õllest ja kartulikrõpsudest. Tuleb kokku hoida. Tuleb pidada korralikku kodu, kuhu võiks keegi külla tulla. Tuleb kas või midagi teha, et see võimalikuks osutuks. Või lasta käima kõlakas, et see võib juhtuda. Vahest hakkabki keegi seepeale õnge.
Jälle suitsetasin, suitsetasin…
Kõige tähtsam, et elus midagi juhtuks, et poleks vaid tühjus naabriga seina taga. Inimese elus peab midagi juhtuma. Ilmtingimata. Peavad tekkima kellegi poolt mahaunustatud asjad. Kui sinu tuppa siginevad kellegi poolt mahaunustatud asjad, siis tähendab see, et miski juhtub, et su elu ei ole tühi, ta kõlab, temas on hääled, vilksatab käsi, silmi, naeratusi, temas on teiste olendite hingeõhku, kes sind vajavad – kas või üheks ööks.“ (lk 58-59)

„Mida enam süsteemi täiustatakse, seda rohkem on temas ebainimlikkust.“ (lk 126)

„Pausid said minu eksistentsi sisuks. Ma elan nende nimel. Enamgi, nimelt pausid ongi minu sisuks, nimelt neis saan ma iseendaks – vahepeal teen ma ainult nägusid, teesklen kedagi, määrin telefonis kellelegi midagi pähe, kirjutan SMSe, räägin anekdooti, kordan kellegi anekdooti, jutustan ümber inertsist loetud uudist, kellegi kirja…. Kuid niipea, kui ma jään iseendaga üksi, libiseb kogu see koli minult mürinal maha ja ma ujun sõnatult pooliti läbipaistvas tolmupilves, mida laseb paista pilvedest läbitunginud päiksekiir. Tolm- see on kõik, mis minus on, tolm – see on kõik, millega saan täita pikad ajaühikud, imelised augud meie rohmakalt kokkulöödud krobeda tegelikkuse laudseinas. Tühikud ja augud – see on kõik, mis mul on, ülejäänu on tontlik olematus.“ (lk 157)

„Ma saan aru, miks eestlased venelasi ei salli ja ausamba ära viia tahavad. Mulle pole vaja muinasjutte rääkida, siin pole mingit poliitikat! Kõik on palju lihtsam. Okupatsioon, viiekümneaastane kommunismiuni, ešelonid, mis viisid Siberisse – need kõik on teisejärgulised faktorid, kuna inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga. Eestlased ei salli venelasi hruštšovkade pärast! Alandavate järjekordade pärast! Sellepärast, et pidid ärkama ja magama minema raadiokanali Majak järgi, Moskva aja järgi. Isegi mitte sellepärast,et pidid parteisse ja komsomoli astuma, vaid seetõttu, et pidid saunas Carlsbergi asemel Žiguli õlut jooma. Vaat sellepärast! Sellepärast, et ei olnud valikut. Sellepärast, et bolševikud segasid Lääne poole vaatamist. Segasid iseolemist ja oma kodumaa armastamist. Punaseks võõbatud kodumaa oli nende jaoks võõras ja igaühe südames oli selline kõrb nagu minu omas. Nüüd nad arvavad, et miski on muutunud, arvavad, et nad saavad ta tagasi, kui perse all on Peugeot, hambus Prince, ühes käes hamburger, teises Coca-cola; kui vanaema hakkab kuduma stretšpükse. Nad arvavad, et suudavad sel moel vältida neile pealesunnitud mittevabadust…. Arvavad, et leiavad sedasi üles kodumaa… leiavad lõppude lõpuks iseennast. Nad ei märka, et pürivad samade ideaalide poole, mille poole pürivad kõik.“ (lk 207-208)

Teised arvavad:

Sirp
Lugemissoovituse blog
Sehkendamine
Lugemiselamused
Kiiksu lugemisarhiiv

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/05/2014 in andrei ivanov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Tom Stoppard „Lord Malquist ja mister Moon“

showTom Stoppard „Lord Malquist ja mister Moon“
Tänapäev, 2013
Punane raamat

Kirjastaja kirjutab: Tom Stoppardi 1966. aastal kirjutatud ja seni ainus romaan, mille pöörane sündmustekeeris on nii sürrealistlik, et on üllatav isegi autorile omaste nutikalt põimitud mõttekäikudega harjunud lugejale. Vabakutseline ajaloolane mister Moon tegeleb üheksanda krahv Malquisti eluloo kirjutamisega, kuid koos krahviga liikudes satub juba niigi kentsakas Moon aina jaburamatesse juhtumistesse, millesse on segatud rohkesti abielurikkumisi, imelikke tegelasi, pomme ja ka mõned laibad…

Ei olnud päris minu maitsele, kohati siiski oli ka tore, aga kokkuvõttes siiski jäi veidi arusaamatuks ja kaugeks mu jaoks.

Katked:

„Mitte midagi,“ rõhutas üheksas krahv, „ei jää sobivast kaugusest vaadeldes järele maailma ajaloost. Revolutsioon on tähtsusetu kannatuste ümbertõstmine; naudingud lähevad teistesse kätesse. Aga maailm ei muuda ei kuju ega kurssi. Aastaajad korduvad vääramatult, keemilised elemendid on muutumatud. Selle hiiglasliku muutumatuse taustal pisenevad inimeste ponnistused putukate toimetuseks rohu sees ning tänavatel toimuv veresaun pole enamat ämbliku poolt tühjaks imetud kärbsekestast tolmusel aknalaual.“ (lk 6)

„Inimestega on tänapäeval see viga, et mitte keegi ei käitu enam loomulikult,“ pahandas Moon. „Kõik käituvad, nagu arvavad, et nad peavad, nagu nad on enda kohta lugenud või filmidest näinud. Kogu elu on nüüd selline. Isegi mõelda ei saa enam loomulikult, sest levinud arvamuse kohaselt tuleb mõtteidki kõvasti ette lugeda. Originaalsusele on ots peale tehtud. Aga siiski sureb usk iseenda unikaalsusesse viimasena.“ (lk 48-49)

Kiiksu lugemisarhiiv

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/05/2014 in loetud teosed, tom stoppard

 

Sildid: , , , ,