RSS

Andrei Ivanov „Peotäis põrmu“

06 mai

9975Andrei Ivanov „Peotäis põrmu“
Varrak, 2011

Kirjastaja kirjutab: Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb.Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.

 

Huvitav lugemine, ühelt poolt vaade eestivenelase maailma, samas on siin palju teemasid, millel pole rahvusega miskit pistmist.

Katked

„Aeg läheb! Olen selles urkas olnud juba rohkem kui aasta. Poolteist! Pole nagu märganudki. Varsti on uus aasta, uus töö, nii ma ei märkagi, kui veel üks aasta mööda lendab. Mina aga olen ikka siin.
Ja kuhu me edasi läheme? Mille poole? Mis meid ees ootab? Nelikümmend, nelikümmend viis, viiskümmend? Kes ma neljakümne viieselt olen?
Tuleb loobuda õllest ja kartulikrõpsudest. Tuleb kokku hoida. Tuleb pidada korralikku kodu, kuhu võiks keegi külla tulla. Tuleb kas või midagi teha, et see võimalikuks osutuks. Või lasta käima kõlakas, et see võib juhtuda. Vahest hakkabki keegi seepeale õnge.
Jälle suitsetasin, suitsetasin…
Kõige tähtsam, et elus midagi juhtuks, et poleks vaid tühjus naabriga seina taga. Inimese elus peab midagi juhtuma. Ilmtingimata. Peavad tekkima kellegi poolt mahaunustatud asjad. Kui sinu tuppa siginevad kellegi poolt mahaunustatud asjad, siis tähendab see, et miski juhtub, et su elu ei ole tühi, ta kõlab, temas on hääled, vilksatab käsi, silmi, naeratusi, temas on teiste olendite hingeõhku, kes sind vajavad – kas või üheks ööks.“ (lk 58-59)

„Mida enam süsteemi täiustatakse, seda rohkem on temas ebainimlikkust.“ (lk 126)

„Pausid said minu eksistentsi sisuks. Ma elan nende nimel. Enamgi, nimelt pausid ongi minu sisuks, nimelt neis saan ma iseendaks – vahepeal teen ma ainult nägusid, teesklen kedagi, määrin telefonis kellelegi midagi pähe, kirjutan SMSe, räägin anekdooti, kordan kellegi anekdooti, jutustan ümber inertsist loetud uudist, kellegi kirja…. Kuid niipea, kui ma jään iseendaga üksi, libiseb kogu see koli minult mürinal maha ja ma ujun sõnatult pooliti läbipaistvas tolmupilves, mida laseb paista pilvedest läbitunginud päiksekiir. Tolm- see on kõik, mis minus on, tolm – see on kõik, millega saan täita pikad ajaühikud, imelised augud meie rohmakalt kokkulöödud krobeda tegelikkuse laudseinas. Tühikud ja augud – see on kõik, mis mul on, ülejäänu on tontlik olematus.“ (lk 157)

„Ma saan aru, miks eestlased venelasi ei salli ja ausamba ära viia tahavad. Mulle pole vaja muinasjutte rääkida, siin pole mingit poliitikat! Kõik on palju lihtsam. Okupatsioon, viiekümneaastane kommunismiuni, ešelonid, mis viisid Siberisse – need kõik on teisejärgulised faktorid, kuna inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga. Eestlased ei salli venelasi hruštšovkade pärast! Alandavate järjekordade pärast! Sellepärast, et pidid ärkama ja magama minema raadiokanali Majak järgi, Moskva aja järgi. Isegi mitte sellepärast,et pidid parteisse ja komsomoli astuma, vaid seetõttu, et pidid saunas Carlsbergi asemel Žiguli õlut jooma. Vaat sellepärast! Sellepärast, et ei olnud valikut. Sellepärast, et bolševikud segasid Lääne poole vaatamist. Segasid iseolemist ja oma kodumaa armastamist. Punaseks võõbatud kodumaa oli nende jaoks võõras ja igaühe südames oli selline kõrb nagu minu omas. Nüüd nad arvavad, et miski on muutunud, arvavad, et nad saavad ta tagasi, kui perse all on Peugeot, hambus Prince, ühes käes hamburger, teises Coca-cola; kui vanaema hakkab kuduma stretšpükse. Nad arvavad, et suudavad sel moel vältida neile pealesunnitud mittevabadust…. Arvavad, et leiavad sedasi üles kodumaa… leiavad lõppude lõpuks iseennast. Nad ei märka, et pürivad samade ideaalide poole, mille poole pürivad kõik.“ (lk 207-208)

Teised arvavad:

Sirp
Lugemissoovituse blog
Sehkendamine
Lugemiselamused
Kiiksu lugemisarhiiv

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/05/2014 in andrei ivanov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: