RSS

Arhiiv kuude lõikes: juuni 2014

A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus I“

tõde-ja-õigusA.H. Tammsaare „Tõde ja õigus I“
Digira, 2011

Tutvustus: Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) kujutas oma romaanitsüklis «Tõde ja õigus» eestlaste saatust 19. sajandist kuni Esimese maailmasõjani.  Romaan maalib realistliku pildi eesti talupoja elust sajandivahetusel tsaariaja lõpuaastate väljakannatamatuks muutunud ühiskondlikes oludes.  «Tõde ja õigus» on oma suurepäraste looduskirjeldustega ning eri inimtüüpide kujutamisega tõeline meistriteos, üks enimloetumaid ja paljudesse keeltesse tõlgitud eesti romaane.

 

Katkeid:

„Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.
Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.
Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemele tulid igapäevased teod.“ (5 ptk)tõde-ja-õigus-i

„Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.
Hakkad põldu, heinamaad ja karjamaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.“ /—/
„Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.“ (13 ptk)

“On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea– ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.
Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või, unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.” (ptk 25)Tõde_ja_õigus_(1964)

“Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi, on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks. Ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki, juhtub mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab paratamatult järgnema nutukisa.
Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood ka rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta–aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.
Nõnda sündis rõõmu ja õnnega ka Vargamäel. Ikka enam ja enam taandusid nad vanadest ja ikka enam hakkasid nad hoiduma noorte poole. Ja ei olnud Andresel viimaks enam peaaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud.” (ptk 32)

«Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?» küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: «Kui jüst oleks armastus, siis muidugi … »
«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.
«Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.» (ptk 39)

 

 

 
 

Sildid: , , , ,

Eeva Park „Homsed uudised“

homsedEeva Park „Homsed uudised“
Verb, 2005

xxx

mets põgenes
me jäime
ennustama minevikku
mis oleks võinud olla hirmus ilus
ja silitame teineteise nahka
mis meid alatiseks lahutab
kesk vaiguvalus kände kahekesi
puudevarju olematus vilus (lk 32)

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/06/2014 in eeva park, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Aleksandra Laas „Kuldpõrnika lend“

kuldpõrnika-lendAleksandra Laas „Kuldpõrnika lend“
Meediarong, 2011

Tutvustus: Aleksandra Laasi esimene luulekogu Kuldpõrnika lend on linnaluule
läbi aastaaegade – mõtisklev ja tundeline, irooniline ja filosoofiline.
Talvest ja külmast kapseldunud hing ärkab kevade saabudes.
Unistab suvisel rannal, seikleb ja eksleb looduses.
Juba hingabki sügis kuklasse… Mis muud, kui tagasi linna ja puuri.
Kuidas edasi? Kaksi või üksi?
Saatuse sõrm juba osutas. Leige, kuum, kõrvetab!
Kas armastus sulatab lume ja külma? Ajab minema Suure Halli?
Kust laenata õigeid otsuseid, pidepunkte ja südamerahu?

xxx

Tõdemus

Suhted on kui aastaajad

neid võib nautida

võib ka tüdinud olla

kuid omada neid ei saa (lk 22)

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/06/2014 in aleksandra laas, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Eeva Park „Linnujahireeglid“

linnujahiEeva Park „Linnujahireeglid“
Verb, 2012

xxx

Kodus

Seesama meri,
aga teises lahesopis
hoopis teised lained.
Seesama tuul,
kuid tuulel teispool neemetippu
hoopis teine maik.
Siin mitte kajakas,
vaid vares üle lendab,
ja korra kraaksatab
ja siis on vait. (lk 34)

xxx

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/06/2014 in eeva park, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Veiko Belials „Ingelsilm“

ingelsilmVeiko Belials „Ingelsilm“
Varrak, 2003

Tutvustus: Seni peamiselt ulmelisi proosaraamatuid avaldanud autori viies luulekogu, milles põimuvad armastuse ja looduse teemad mütoloogiliste motiividega.

 

 

xxx
Käin rannakõrkjais
Ei päikest
ei päeva
Vaid tabamatu aeg jalutada
ja kuulata
su merevahust silmade
sosinaid (lk 36)

xxx

Nii palju tahaks ütleda
kuid sassi läevad read
ja sõnad need on sõnatud
ja mõtted puha mõttetud
Ah tühja sest
mis mõttetus
Ma tean sa niigi tead (lk 46)

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/06/2014 in loetud teosed, veiko belials

 

Sildid: , , ,

Veiko Belials „Ma olen pingviin“

Veiko Belials „Ma olen pingviin“
V. Belials, 1998

xxx

Teispool argipäeva ust
hullutav igavik lokkab
On mõtted meeletud
kui igihalja jõgi
Või meri tüün
mis kasvab paakunud muruks
mis terav on
ja varbad kisub puruks
kui näoga väljapoole
seisad täie hooga
Umbjoonte ilmumist
et näha õigel ajal
Ning äkki aru saad
uks puudub sellel majal
Sa vales kohas seisad
valel ajal (lk 6)

xxx

Öö mind muutis järveks
virvenduseks veel
murdunud männi varjuks
jäljeks tolmunud teel

Mööda seda rada
eal ei keegi käi
Öö mind muutis järveks
Hommik hiljaks jäi (lk 72)

xxx

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/06/2014 in loetud teosed, veiko belials

 

Sildid: , ,

Katrina Kalda „Jumalate aritmeetika“

jumalate aritmeetikaKatrina Kalda „Jumalate aritmeetika“
Varrak, 2013

Tutvustus: Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Meeldis, üsna lühike, kuid ilmselt just sellisena mõjuv. Liisi kirjade osas hakkas kohati aga silme ees jooksma film „Risttuules“.

Katked

„Kunagi ma arvasin, et elu on omamoodi konstruktorimäng, mis koosneb armastust, edu ja raha sümboliseerivatest eri värvi klotsidest. Rita ja Otiga käis meil pidev rebimine selle peale, kes meist ehitaks endale ilusama elu. Nüüd ma enam ei arva, et elus midagi ehitataks – ehk üksnes barjääri, mis eraldab meid surnutest ja mille püstihoidmisega me oma aega sisustame, jaotades looduse liikidesse, inimesed seisustesse ja ametitesse ning esemed erinevatesse kategooriatesse.“ (lk 22)

„Kui Linda jõudis meheleminekuikka, põlgas ta ära kõik kosilased. Ta saatis tagasi Päikese, kes kõrvetas viljasaagi, saatis tagasi Tuule, kes kuivatas põllud, saatis tagasi hulkuva Kuu ja heitliku Vee, mis ei püsi koos, vaid voolab ja kaob. Ta lubas end lihtsurelikule, kes valitses Põhjamaa üle, mille päike üheksaks kuuks aastas unustab ja kus inimesed kõnnivad külmunud veel.
Muinasjuttudes on lihtne armastada, sest armastus on seal alati ülev. Päriselus tuleb lisaks armastamisele olla valmis jääma naerualuseks. Armastus näib kaunis vaid eemalt; kui veidi läheneda, hõivavad kogu ruumi grotesksed detailid. Ei asjad ega kehad suuda püsida tunnete kõrgusel: sukad vajuvad pahkluudele krussi, põis täitub kõige ebasobivamal hetkel, rinnahoidja ei tule haagist lahti ja nina otsa ilmub vistrik just nii oodatud kohtingu päeval.“ Lk 54)

Teised arvavad:arithmetique-des-dieux-katrina-kalda-9782070138692
Sirp
Postimees (Marek Tamm)
Sehkendaja
Lugemiselamused

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/06/2014 in katrina kalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Timur Vesmes „Ta on tagasi“

vermes_kaas.inddTimur Vesmes „Ta on tagasi“
Kunst, 2013

Tutvustus: Suvi 2011. Adolf Hitler ärkab tühermaal Berliini südames. Ilma sõjata, ilma parteita, ilma Evata. Igal pool tuhanded võõramaalased ja…Angela Merkel.
See salvav satiir lihtsalt katsetab, äratades Hitleri uuesti ellu nüüdisajas. Ja tabab seetõttu kohe esimesest leheküljest alates nii valusalt, kuna peategelaseks on ehtne Hitler. Mitte mõni tele-pila-Hitler, mitte Hollywoodi märuli-Hitler, vaid mees, kes analüüsib isemeelselt oma ümbruskonda. Kes vaheda teravusega ja välkkiirelt tunneb ära inimeste nõrkused. Kes järgib vankumatult oma veidrat loogikat, on küll jäärapäine, aga mitte peast segi.
See raamat Adolf Hitleri teekonnast alates tühermaast kesk Berliini läbi kioski ja türklaste peetava pesumaja kuni saksa televisiooni välja on hingemattev lugemismõnu, ühtaegu sapine ja salakaval, kuna lugeja tabab end korduvalt selle pealt, et ta ei naera enam Hitleri üle. Vaid koos temaga. Naerda koos Hitleriga – on see võimalik? Kas niimoodi üldse tohib?
Selgitage see ise välja. Lõppude lõpuks elame ju vabal maal.

Vahelduseks väga hea lugemine, midagi teistmoodi. Kohati üsna humoorikas, samas muidugi ka hirmutav – kui lihtne on tõesti tänapäeval igasugu fanaatikutel esile tõusta.

Katkeid:

„Juhus avas aga mulle sellise informatsiooni tarbeks uue allika – televiisori.
Aparaadi välimus oli selle esimestest arengutest aastal 1936 niivõrd muutunud, et ma seda kõigepealt lihtsalt äragi ei tundnud. Ma olin esiti arvanud, et too lame, tume ristkülik mu toas on küllap mingi veider kunstiteos. Siis aga oletasin selle lameda vormi põhjal, et küllap on see ette nähtud öösiti särgi hoidmiseks, et kortse ei tekiks, ning vajab harjumist, nagu üldse sel moodsal ajal nii mõnigi asi kas uute kogemuste või kummalise kujunduse eelistamise tõttu.“ (lk 58)

„See oli niisiis tänapäevane kaugnägemisaparaat. See oli must, sellel polnud mingit lülitit, nuppe, mitte midagi. Võtsin väikse kastikese, vajutasin hea õnne peale number ühele – ja aparaat lülitus sisse. Tulemus oli pettumusttekitav.
Ma nägin kokka, kes hakkis aedvilja. Ma ei suutnud oma silmi uskuda: välja on arendatud niivõrd edumeelne tehnika ja seda kasutatakse mingi naeruväärse koka jälgimiseks?“ (lk 59)

„Eesmärk aga näis olevat lihtsalt meelelahutus päise päeva ajal. See üllatas mind. Loomulikult, minagi olin omal ajal rõõmuga vaadanud, kuidas just raskel sõja-aastal 1944 suurepärane lõbus film „Leegitsev punš“ publikut vaimustas ja mõtted mujale viis, kuid Heinz Rühmanni tarbiti ju hoopis arvukamalt ikka õhtuti. Kui hull pidi siis olukord nüüd olema, kui rahvale juba ennelõunal lausa õhust kergemat ajaviidet saadeti? Imestusega jätkasin aparaadi läbiotsimist ja jäin kohe jälle üllatunult toppama.
Tõepoolest istus nüüd minu ees, kes luges ette teksti, mis paistis sisaldavat midagi uudistetaolist, olugi et seda ei saanud täieliku kindlusega öelda. Sest sellal, kui mees istus kirjutuslaua taga ja teadaandeid ette kandis, jooksid läbi pildi pidevalt kirjaribad, mõnikord arvudega, mõnikord tekstidega, otsekui oleks see, mida kõneleja teadustas, lõppude lõpuks nii tähtsusetu, et samal ajal oleks võinud samahästi neid ribasid jälgida või vastupidi. Kindel oli see, et kui keegi oleks tahtnud kõike jälgida, oleks ta küll paratamatult rabanduse saanud. /–/
Ma ei tea enam, kuidas suutsin sellises olukorras veel leida jõudu ühe isikliku mõtte jaoks, igatahes käis mul korraga peast läbi: see organiseeritud hullumeelsus on rafineeritud propagandanõks. Ilmselt ei pidanud rahvas isegi kõige hirmuäratavamate uudiste ees julgust kaotama, kuna pidevalt jooksvad ribad signaliseerisid rahustavalt, et see, mida kõneleja parajasti luges, pole üldse nii tähtis, nõnda et sama hästi oleks võinud selle asemel sealt alt sporditeadete jälgimise kasuks otsustada. Ma noogutasin tunnustavalt. Säherduse tehnikaga oleks minu ajal saanud rahvale nii mõndagi möödaminnes edastada. Võib-olla Stalingradi just mitte, aga siiski, ütleme näiteks, liitlasvägede maabumist Sitsiilias.“ (lk 62-64)

„Ma pean silmas seda, et ma ju üldse ei tea, kuidas teie nimi on.“
„Hitler,“ ägasin ma, „Adolf.“
„Jaah,“ naeris ta taas oma jubedust tekitava hommikuvaimustusega,“ ei, ma mõtlesin teie õiget nime!“
„Hitler! Adolf!“ ütlesin ma nüüd juba pisut närviliselt.
Veidi aega valitses vaikus.
„Tõesti või?“
„Jah, loomulikult!“
„Noh, see on ju … niisiis – milline juhus…“
„Kuidas – juhus?“
„Noh, jah, niisiis, et teil selline nimi on…“
„Pagan võtaks, teil on ju ka ometi mingisugune nimi! Ja ma ei istu siin sugugi ega aja silmi punni ega ütle: ooh, milline juhus!“
„Seda küll, aga – teie ju näete ka niimoodi välja. See tähendab nii, nagu teie nimi on.“
„Ja siis? Teie näete hoopis teistmoodi välja, kui teie nimi on?“ (lk 83)

„… kui on külm, siis ei tee germaanlane midagi. Võiv-olla et ainult kütab. Seda võib näha norraka pealt, rootslase pealt. Seetõttu ei imestanud ma ka sugugi, kui sain teada, millist edu on rootslane viimasel ajal oma mööbliga saavutanud. Rootslane oma täitanud riigis liigub nagunii kogu aeg küttepuid otsides ringi, mis seal siis imestada, et ta seejuures vahel mõne tooli või laua kokku klopsib.“ (lk 103)

Teised arvavad:24329489780857052933

Ekspress
EPL
Jaan Martinson
Loterii
Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 10/06/2014 in loetud teosed, timur vesmes

 

Sildid: , , ,

Veiko Belials „Sina ja vaikus ja pajud“

sina-ja-vaikus-ja-pajudVeiko Belials „Sina ja vaikus ja pajud“
Ji, 2011

Tutvustus: Valikkogu. Suurepärane luule ka neile, kes luulet ei loe – naljakas, südamlik ja täpse sihikuga. “Ära löö telekat / Räägi temaga” ja Naissaare tsüklist “Vana puukirik Lõunakülas / Jumala koda / pehkinud aga püsti / Jumal on saare maha jätnud / aga mitte päris”. Autor on tuntud ulmekirjanik, see raamat on valik viiest ilmunud ja ühest ilmumata kogust. Vana kooli mees, saab ilma avangardita läbi, võib isegi riimis korraliku luuletuse valmis teha, selliseid on väheks jäänud.

xxx

On taevas kui kummuli pada
ja kitsaks jääb ilmaruum
Pilvis luikede lumine rada
lõikub silmi ta suline huum

Äkki taipad
sind maha on jäetud
Tahaks hüüda ja kisada
Siia merre kuid kivid jäätud
Mida enam siin lisada (lk 22)

Xxx

Kui värelevad hallid halapajud
ja laine lautrisse adrut uhub
Taas õhtu üle neemetipu vajub
Tuul loojangu kui küünla ära puhub (lk 34)

xxx

Lugemissoovituse blog

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/06/2014 in loetud teosed, veiko belials

 

Sildid: , , ,

Kätlin Kaldmaa „Armastuse tähestik“

armastuse tähKätlin Kaldmaa „Armastuse tähestik“

NyNorden, 2012

Tutvustus: Raamatu autor elas kolm aastat voorusevande all, sai puhtaks ja selgeks kui allikavesi, ning alustas uut teekonda armastuse käänulistel radadel. Kes oleks osanud arvata, et armastus võib elada puude otsades, treppidel, metsades, ja et seda on täis terve maailm Afganistanist Šveitsini. Rääkimata vihast ja surmast ja autost ja pimedusest. Ta rohkem enam ei küsi.

xxx

armastuse merega on selline lugu,

et see pole kunagi päriselt kohal.

Kui lähed seda otsima,

võid igaveseks eksida

mereäärsetesse

üle ja läbi kasvanud põõsastesse,

mille küljes on kõige suuremad põldmarjad,

mida sa eales näed.

nad maitsevad nagu meresool,

nähtamatu.

 

Armastuse merega on selline lugu,

et seda ei leia sa üksi.

Aga kui seda otsima minnes

oled südametu ainult sel põhjusel,

et usaldasid ta armastuse kätte

ja jäid temast ilma,

on võimalus merega kohtuda suurem.

Armastuse meri on teadagi

näidanud oma palet südametutele armastajatele.

 

Armastuse merega on selline lugu,

et paljale silmale nähtamatu

on seeme, millest see võrsub.

Tee lahti oma valu

ja õpid ujuma.

 

Varblased ehitavad

maja seina sisse pesa

–        tillukesed tuksuvad lihaskiud,

nahad ja suled ja kõik,

lendavad nad edasi-tagasi

kõikvõimsas armastuse meres. (lk 41)

xxx

Bukahoolik
Sirp

 

 

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 02/06/2014 in kätlin kaldmaa

 

Sildid: , , ,