RSS

Monthly Archives: juuni 2014

A.H. Tammsaare „Tõde ja õigus I“

tõde-ja-õigusA.H. Tammsaare „Tõde ja õigus I“
Digira, 2011

Tutvustus: Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) kujutas oma romaanitsüklis «Tõde ja õigus» eestlaste saatust 19. sajandist kuni Esimese maailmasõjani.  Romaan maalib realistliku pildi eesti talupoja elust sajandivahetusel tsaariaja lõpuaastate väljakannatamatuks muutunud ühiskondlikes oludes.  «Tõde ja õigus» on oma suurepäraste looduskirjeldustega ning eri inimtüüpide kujutamisega tõeline meistriteos, üks enimloetumaid ja paljudesse keeltesse tõlgitud eesti romaane.

 

Katkeid:

„Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide korjamisel oma põllult, ja vaevalt tunneb ta seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud. Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mida labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi ei päeva- ega aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erilised kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.
Alguses Vargamäe noor peremees seda ei teadnud. Alles hiljem sai see talle üsna selgeks, sest veel aastate pärast, kui ta juhtus mööda minema oma esimesest põllukraavist ja esimesena aia äärde veetud kivivarest, tundis ta rinnas midagi sooja ja õnnelikku. Siin puhkasid mälestused peremehelikest mesinädalaist.
Alguses polnud õieti aegagi midagi maitsta või tunda, sest pidi aina rühmama, pidi viimase auru peale panema, muidu polnud võimalik. Kavatsusedki muutusid ainult rühmamiseks, mõtete asemele tulid igapäevased teod.“ (5 ptk)tõde-ja-õigus-i

„Ühte paneb Andres tähele: kunagi ei ole tehtust küllalt, kunagi ei saa himu täis. Üks kavatsus sünnitab teise, üks töö kisub endale teise järele.
Hakkad põldu, heinamaad ja karjamaad parandama, siis on loomulik, et suurendad ka karja, sest muidu on eelmisel tööl vähe mõtet. Aga suurem kari nõuab avaramaid karjalautu, vanad ei kõlba enam.“ /—/
„Andres mõistis, et kui tõsiselt mõtlema hakata, siis ajab Vargamäe nagu hirmu peale, sest tema on nii suur ja vägev ning tema nõudmised oleksid nagu tõepoolest mõne jumala nõudmised. Neid ei jõua ükski surelik täita. Sellepärast katsus ta võimalikult vähe mõelda ja aina teha, et poleks suuri mõtlemisi.“ (13 ptk)

“On kasvanud suude hulk nii toas kui ka laudas, nõudes aina pea– ja kõhuvarju. Pole muud, kui roogi uut põldu ja puhasta rägust uut niitu, muidu pole varsti ei toas ega laudas enam midagi suhu ega silma pista. Andres teebki nii ühte kui teist, on seda teinud kogu aja Vargamäel.
Alguses tegi ta seda nagu mingisuguse eesmärgiga või, unistuse teostuseks, nüüd teeb ta seda juba nagu mõnd harjumust või paratamatut tarvidust – ta ei või teisiti. Ta on sattunud nagu mingisugusesse nõiakeerdu ja siin tallab ta ringi nagu orav rattal puuris.” (ptk 25)Tõde_ja_õigus_(1964)

“Vanad inimesed uskusid Vargamäel ja ka mujal ümberringi, et ilmas valitseb mingisugune jumalik tasakaal. On talv külm, siis tuleb vastukaaluks palav suvi, on ta aga pehme, siis jääb suvi viluks. Ikaldab mõni aasta vili või hein, siis on loota varsti peale seda haruldast saaki, juhtub mõni aasta haruldane saak, siis ole valmis ikaldust vastu võtma. Sellepärast hoiatati alati lapsi suure naerulagina eest, sest sellele peab paratamatult järgnema nutukisa.
Seda viimast aga ei uskunud ei noored vargamäelased, ämmasoolased, hundipalulased ega üldse noored, ükskõik kus väljamäel nad keset lagedat sood ka rõõmutsesid ja kilkasid. Sellevastu tundsid nad paratamatult, et kui vanade näod aasta–aastalt murelikumaks muutuvad, siis nende näod peavad samal määral rõõmsamaks muutuma, sest muidu kaob ilmast vanade eneste poolt tähelepandud jumalik tasakaal. Rõõmul ja õnnel on maailmas oma osa, ja kui nad kaotavad pesapaiga ühes kohas, peavad nad ulualust leidma teises. Rõõm ja õnn on kui rändajad linnud, kes kardavad sügist ja tõttavad kevadele vastu.
Nõnda sündis rõõmu ja õnnega ka Vargamäel. Ikka enam ja enam taandusid nad vanadest ja ikka enam hakkasid nad hoiduma noorte poole. Ja ei olnud Andresel viimaks enam peaaegu midagi, mis oleks temale rõõmu valmistanud.” (ptk 32)

«Aga miks siis just meie need peame olema, kes oma elu seia sohu matavad, kui mujal kergemalt leiba saab?» küsis poeg, ja kui isa ei vastanud, lisas ta mõeldes juurde: «Kui jüst oleks armastus, siis muidugi … »
«Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus,» ütles isa.
«Sina oled seda teind ja minu ema tegi seda ka, ega ta muidu nii vara surnd; aga armastus ei tulnd, teda põle tänapäevani Vargamäel.» (ptk 39)

 

 

Advertisements
 
 

Sildid: , , , ,

Eeva Park „Homsed uudised“

homsedEeva Park „Homsed uudised“
Verb, 2005

xxx

mets põgenes
me jäime
ennustama minevikku
mis oleks võinud olla hirmus ilus
ja silitame teineteise nahka
mis meid alatiseks lahutab
kesk vaiguvalus kände kahekesi
puudevarju olematus vilus (lk 32)

xxx

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in eeva park, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Aleksandra Laas „Kuldpõrnika lend“

kuldpõrnika-lendAleksandra Laas „Kuldpõrnika lend“
Meediarong, 2011

Tutvustus: Aleksandra Laasi esimene luulekogu Kuldpõrnika lend on linnaluule
läbi aastaaegade – mõtisklev ja tundeline, irooniline ja filosoofiline.
Talvest ja külmast kapseldunud hing ärkab kevade saabudes.
Unistab suvisel rannal, seikleb ja eksleb looduses.
Juba hingabki sügis kuklasse… Mis muud, kui tagasi linna ja puuri.
Kuidas edasi? Kaksi või üksi?
Saatuse sõrm juba osutas. Leige, kuum, kõrvetab!
Kas armastus sulatab lume ja külma? Ajab minema Suure Halli?
Kust laenata õigeid otsuseid, pidepunkte ja südamerahu?

xxx

Tõdemus

Suhted on kui aastaajad

neid võib nautida

võib ka tüdinud olla

kuid omada neid ei saa (lk 22)

xxx

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in aleksandra laas, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Eeva Park „Linnujahireeglid“

linnujahiEeva Park „Linnujahireeglid“
Verb, 2012

xxx

Kodus

Seesama meri,
aga teises lahesopis
hoopis teised lained.
Seesama tuul,
kuid tuulel teispool neemetippu
hoopis teine maik.
Siin mitte kajakas,
vaid vares üle lendab,
ja korra kraaksatab
ja siis on vait. (lk 34)

xxx

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in eeva park, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Veiko Belials „Ingelsilm“

ingelsilmVeiko Belials „Ingelsilm“
Varrak, 2003

Tutvustus: Seni peamiselt ulmelisi proosaraamatuid avaldanud autori viies luulekogu, milles põimuvad armastuse ja looduse teemad mütoloogiliste motiividega.

 

 

xxx
Käin rannakõrkjais
Ei päikest
ei päeva
Vaid tabamatu aeg jalutada
ja kuulata
su merevahust silmade
sosinaid (lk 36)

xxx

Nii palju tahaks ütleda
kuid sassi läevad read
ja sõnad need on sõnatud
ja mõtted puha mõttetud
Ah tühja sest
mis mõttetus
Ma tean sa niigi tead (lk 46)

xxx

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in loetud teosed, veiko belials

 

Sildid: , , ,

Veiko Belials „Ma olen pingviin“

Veiko Belials „Ma olen pingviin“
V. Belials, 1998

xxx

Teispool argipäeva ust
hullutav igavik lokkab
On mõtted meeletud
kui igihalja jõgi
Või meri tüün
mis kasvab paakunud muruks
mis terav on
ja varbad kisub puruks
kui näoga väljapoole
seisad täie hooga
Umbjoonte ilmumist
et näha õigel ajal
Ning äkki aru saad
uks puudub sellel majal
Sa vales kohas seisad
valel ajal (lk 6)

xxx

Öö mind muutis järveks
virvenduseks veel
murdunud männi varjuks
jäljeks tolmunud teel

Mööda seda rada
eal ei keegi käi
Öö mind muutis järveks
Hommik hiljaks jäi (lk 72)

xxx

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in loetud teosed, veiko belials

 

Sildid: , ,

Katrina Kalda „Jumalate aritmeetika“

jumalate aritmeetikaKatrina Kalda „Jumalate aritmeetika“
Varrak, 2013

Tutvustus: Noor eestlanna Kadri Raud on 1980. aastate lõpul koos emaga välja rännanud Prantsusmaale, kuid hakkab vanaema surma järel üha enam huvi tundma oma Eestisse jäänud suguvõsa heitliku mineviku vastu. Kadri päevikusissekannetega vahelduvad raamatus kirjad, mille on vanaemale saatnud tema Siberisse küüditatud sõbratar Liisi. Need ammused kirjad heidavad valgust ka Kadri pihtimustele. Kaks jutustajahäält segunevad, põimuvad ja kajastavad teineteist, andes tulemuseks perekonnaloo täis draamat ja siseheitlusi, värvikaid tegelasi, poeetilisi kirjeldusi ja mõrumaigulist huumorit.

Meeldis, üsna lühike, kuid ilmselt just sellisena mõjuv. Liisi kirjade osas hakkas kohati aga silme ees jooksma film „Risttuules“.

Katked

„Kunagi ma arvasin, et elu on omamoodi konstruktorimäng, mis koosneb armastust, edu ja raha sümboliseerivatest eri värvi klotsidest. Rita ja Otiga käis meil pidev rebimine selle peale, kes meist ehitaks endale ilusama elu. Nüüd ma enam ei arva, et elus midagi ehitataks – ehk üksnes barjääri, mis eraldab meid surnutest ja mille püstihoidmisega me oma aega sisustame, jaotades looduse liikidesse, inimesed seisustesse ja ametitesse ning esemed erinevatesse kategooriatesse.“ (lk 22)

„Kui Linda jõudis meheleminekuikka, põlgas ta ära kõik kosilased. Ta saatis tagasi Päikese, kes kõrvetas viljasaagi, saatis tagasi Tuule, kes kuivatas põllud, saatis tagasi hulkuva Kuu ja heitliku Vee, mis ei püsi koos, vaid voolab ja kaob. Ta lubas end lihtsurelikule, kes valitses Põhjamaa üle, mille päike üheksaks kuuks aastas unustab ja kus inimesed kõnnivad külmunud veel.
Muinasjuttudes on lihtne armastada, sest armastus on seal alati ülev. Päriselus tuleb lisaks armastamisele olla valmis jääma naerualuseks. Armastus näib kaunis vaid eemalt; kui veidi läheneda, hõivavad kogu ruumi grotesksed detailid. Ei asjad ega kehad suuda püsida tunnete kõrgusel: sukad vajuvad pahkluudele krussi, põis täitub kõige ebasobivamal hetkel, rinnahoidja ei tule haagist lahti ja nina otsa ilmub vistrik just nii oodatud kohtingu päeval.“ Lk 54)

Teised arvavad:arithmetique-des-dieux-katrina-kalda-9782070138692
Sirp
Postimees (Marek Tamm)
Sehkendaja
Lugemiselamused

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in katrina kalda, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,