RSS

Timur Vesmes „Ta on tagasi“

10 juuni

vermes_kaas.inddTimur Vesmes „Ta on tagasi“
Kunst, 2013

Tutvustus: Suvi 2011. Adolf Hitler ärkab tühermaal Berliini südames. Ilma sõjata, ilma parteita, ilma Evata. Igal pool tuhanded võõramaalased ja…Angela Merkel.
See salvav satiir lihtsalt katsetab, äratades Hitleri uuesti ellu nüüdisajas. Ja tabab seetõttu kohe esimesest leheküljest alates nii valusalt, kuna peategelaseks on ehtne Hitler. Mitte mõni tele-pila-Hitler, mitte Hollywoodi märuli-Hitler, vaid mees, kes analüüsib isemeelselt oma ümbruskonda. Kes vaheda teravusega ja välkkiirelt tunneb ära inimeste nõrkused. Kes järgib vankumatult oma veidrat loogikat, on küll jäärapäine, aga mitte peast segi.
See raamat Adolf Hitleri teekonnast alates tühermaast kesk Berliini läbi kioski ja türklaste peetava pesumaja kuni saksa televisiooni välja on hingemattev lugemismõnu, ühtaegu sapine ja salakaval, kuna lugeja tabab end korduvalt selle pealt, et ta ei naera enam Hitleri üle. Vaid koos temaga. Naerda koos Hitleriga – on see võimalik? Kas niimoodi üldse tohib?
Selgitage see ise välja. Lõppude lõpuks elame ju vabal maal.

Vahelduseks väga hea lugemine, midagi teistmoodi. Kohati üsna humoorikas, samas muidugi ka hirmutav – kui lihtne on tõesti tänapäeval igasugu fanaatikutel esile tõusta.

Katkeid:

„Juhus avas aga mulle sellise informatsiooni tarbeks uue allika – televiisori.
Aparaadi välimus oli selle esimestest arengutest aastal 1936 niivõrd muutunud, et ma seda kõigepealt lihtsalt äragi ei tundnud. Ma olin esiti arvanud, et too lame, tume ristkülik mu toas on küllap mingi veider kunstiteos. Siis aga oletasin selle lameda vormi põhjal, et küllap on see ette nähtud öösiti särgi hoidmiseks, et kortse ei tekiks, ning vajab harjumist, nagu üldse sel moodsal ajal nii mõnigi asi kas uute kogemuste või kummalise kujunduse eelistamise tõttu.“ (lk 58)

„See oli niisiis tänapäevane kaugnägemisaparaat. See oli must, sellel polnud mingit lülitit, nuppe, mitte midagi. Võtsin väikse kastikese, vajutasin hea õnne peale number ühele – ja aparaat lülitus sisse. Tulemus oli pettumusttekitav.
Ma nägin kokka, kes hakkis aedvilja. Ma ei suutnud oma silmi uskuda: välja on arendatud niivõrd edumeelne tehnika ja seda kasutatakse mingi naeruväärse koka jälgimiseks?“ (lk 59)

„Eesmärk aga näis olevat lihtsalt meelelahutus päise päeva ajal. See üllatas mind. Loomulikult, minagi olin omal ajal rõõmuga vaadanud, kuidas just raskel sõja-aastal 1944 suurepärane lõbus film „Leegitsev punš“ publikut vaimustas ja mõtted mujale viis, kuid Heinz Rühmanni tarbiti ju hoopis arvukamalt ikka õhtuti. Kui hull pidi siis olukord nüüd olema, kui rahvale juba ennelõunal lausa õhust kergemat ajaviidet saadeti? Imestusega jätkasin aparaadi läbiotsimist ja jäin kohe jälle üllatunult toppama.
Tõepoolest istus nüüd minu ees, kes luges ette teksti, mis paistis sisaldavat midagi uudistetaolist, olugi et seda ei saanud täieliku kindlusega öelda. Sest sellal, kui mees istus kirjutuslaua taga ja teadaandeid ette kandis, jooksid läbi pildi pidevalt kirjaribad, mõnikord arvudega, mõnikord tekstidega, otsekui oleks see, mida kõneleja teadustas, lõppude lõpuks nii tähtsusetu, et samal ajal oleks võinud samahästi neid ribasid jälgida või vastupidi. Kindel oli see, et kui keegi oleks tahtnud kõike jälgida, oleks ta küll paratamatult rabanduse saanud. /–/
Ma ei tea enam, kuidas suutsin sellises olukorras veel leida jõudu ühe isikliku mõtte jaoks, igatahes käis mul korraga peast läbi: see organiseeritud hullumeelsus on rafineeritud propagandanõks. Ilmselt ei pidanud rahvas isegi kõige hirmuäratavamate uudiste ees julgust kaotama, kuna pidevalt jooksvad ribad signaliseerisid rahustavalt, et see, mida kõneleja parajasti luges, pole üldse nii tähtis, nõnda et sama hästi oleks võinud selle asemel sealt alt sporditeadete jälgimise kasuks otsustada. Ma noogutasin tunnustavalt. Säherduse tehnikaga oleks minu ajal saanud rahvale nii mõndagi möödaminnes edastada. Võib-olla Stalingradi just mitte, aga siiski, ütleme näiteks, liitlasvägede maabumist Sitsiilias.“ (lk 62-64)

„Ma pean silmas seda, et ma ju üldse ei tea, kuidas teie nimi on.“
„Hitler,“ ägasin ma, „Adolf.“
„Jaah,“ naeris ta taas oma jubedust tekitava hommikuvaimustusega,“ ei, ma mõtlesin teie õiget nime!“
„Hitler! Adolf!“ ütlesin ma nüüd juba pisut närviliselt.
Veidi aega valitses vaikus.
„Tõesti või?“
„Jah, loomulikult!“
„Noh, see on ju … niisiis – milline juhus…“
„Kuidas – juhus?“
„Noh, jah, niisiis, et teil selline nimi on…“
„Pagan võtaks, teil on ju ka ometi mingisugune nimi! Ja ma ei istu siin sugugi ega aja silmi punni ega ütle: ooh, milline juhus!“
„Seda küll, aga – teie ju näete ka niimoodi välja. See tähendab nii, nagu teie nimi on.“
„Ja siis? Teie näete hoopis teistmoodi välja, kui teie nimi on?“ (lk 83)

„… kui on külm, siis ei tee germaanlane midagi. Võiv-olla et ainult kütab. Seda võib näha norraka pealt, rootslase pealt. Seetõttu ei imestanud ma ka sugugi, kui sain teada, millist edu on rootslane viimasel ajal oma mööbliga saavutanud. Rootslane oma täitanud riigis liigub nagunii kogu aeg küttepuid otsides ringi, mis seal siis imestada, et ta seejuures vahel mõne tooli või laua kokku klopsib.“ (lk 103)

Teised arvavad:24329489780857052933

Ekspress
EPL
Jaan Martinson
Loterii
Kultuuritarbija60+

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/06/2014 in loetud teosed, timur vesmes

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: