RSS

Monthly Archives: juuli 2014

A. S. Byatt „Lumm“

lummA. S. Byatt „Lumm“
Varrak, 2013
Moodne aeg

Tutvustus: See tõeliselt külluslik romaan näitab, et kirjandusteadus ei ole sugugi kuiv ja igav – kaks kirjandusteadlast, Maud Baliley ja Roland Michell, kohtuvad, sest neile näib, et nende uurimisobjektide vahel on olnud seni avastamata lähedane tutvus. Roland uurib kuulsa Victoria-aegse luuletaja Randolph Ashi loomingut, Maud aga tagasihoidlikuma ja rohkem varju jäänud Christabel La Motte’i muinasjutte ja luulet. See, mida nad avastavad, ähvardab pea peale keerata kõik, mida oli neist luuletajatest seni teada. Nende uurimistöö muutub neile isiklikult oluliseks ning nad leiavad end ammu elanud ja kirjutanud inimeste elu ja loomingu lummas.

Pean tunnistama, et ootasin enamat. Samas eks nende ootustega ongi enamasti nii, et parem kui neid poleks;) Tegelikult oli hea raamat, kuigi mitte kõige kergem lugeda (kohati).

Katked:

„See, mis teeb minust poeedi ja mitte romaanikirjaniku – on tingitud keele enda laulust. Sest luuletajate ja romaanikirjanike vahe on selles, et esimesed kirjutavad keele elu nimel, ja teised kirjutavad maailma parandamiseks.“ (lk 166)

„Vabaduse tõeline rakendamine tähendab – ettevaatlikult ja targalt ja sündsalt – liikuda ringi võimaliku ruumi piires – ning mitte ihata teada, mis on sellest kaugemal ja mida ei saa puudutada ega maitsta. Aga meie oleme inimesed – ja inimene olemine tähendab ihata teada, mida võib teada saada ükskõik milliste vahenditega. Ja on kergem igatseda huuli, käsi ja silmi, kui need on saanud natuke tuttavaks ja neid ei pea avastama kui tundmatuse kutset.“ (lk 257)

„Ma mõtlesin eile õhtul – sellest, mida sa ütlesid meie põlvkonna ja seksi kohta. Me näeme seda igal pool. Nagu sa ütled. Me oleme väga teadjad. Me teame igasuguseid teisigi asju – näiteks, et pole olemas mingit unitaarset ego – et me koosneme vastandlikest, vastastikku mõjuvatest süsteemidest – ja ma oletan, et seda me usume? Me teame, et meid kihutab tagant iha, aga me ei suuda näha seda nii, nagu nägid nemad, eks ole? Me ei lausu kunagi sõna armastus, eks ole – me teame, et see on kahtlane ideoloogiline konstruktsioon – eriti romantiline armastus -, nii et me peame oma kujutlusvõimet tõeliselt pingutama, et teada, mis tunne oli olla nende nahas, siin, uskuda kõike seda – armastust – iseennast – et see, mida nad teevad, on oluline…“ (lk 338-339)

„Teos, mis on kirjutatud ainult ühele silmapaarile, kirjaniku omale, kaotab osa oma vitaalsusest, kuid võidab en revanche teatud vabaduse, ning üsnagi minu üllatuseks, täiskasvanulikkuse. See jääb ilma oma ihast, naiselikust nagu ka lapsikust ihast võluda.“ (lk 420)

teised arvavad:51zLPrGT2mL._SS500_200px-Possessionbookjacket9780679735908_custom-fded0e301439fdd4e597a3e99324469ab0fec375-s6-c30
Klassikaraadio

autori kommentaare
Sirp

 

 

possessionpossession-by-a-s-byattpossession-coverbyatt-possession

 

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/07/2014 in a. s. byatt, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees“

rahvaheline mees 1Mihkel Mutt „Rahvusvaheline mees“
ETF, 1994

Tutvustus: Lennart Meri käe all kujunes ministeeriumist pigem loominguline kui bürokraatlik asutus. Tolle vaieldamatult rahvusvahelise mehe ümber koondub ka Muti romaan. Siin on Merist saanud kantselei šefi ehk Rudolfo prototüüp. Mutile omaselt on toimunud veel teisigi nihkeid: romaanis väljendab šeff ennast enamasti tantsu abil. Seda võib tõlgendada vihjena diplomaatiale kui omamoodi etendusele. Kuid kahtlemata iseloomustab tantsimise kujund tõepoolest hästi ka Meri nõtket suhtlemismaneeri.
Lennart Meri tegevus välisministrina (1990–1992) on legen­daar­ne – ja mitte ainult riigiametnike seas. Kuid kindlasti on Meri-aegsest välisministeeriumist, nagu ka taasiseseisvunud Eesti diplomaatiast mitmed olulised raamatud veel kirjutamata. Siiani aga näikse teema inspireerivat eeskätt ro­maane.

Katkeid

„Šeff jagas ka Fabianile ülesandeid, mis panid kukalt kratsima. Näiteks juba nende teisel kohtumisel ta mainis, et Fabiani osakond peab nii ruttu kui võimalik lülituma Maailma Skeemi. Just nii ta oligi öelnud: Maailma Skeemi. Ta ütles seda, huuled torus, pilk mõtlikult üle vestleja õla suunatud, peenelt artikuleerides, empaatiaga. Ja ta tantsis natuke gavotti, lõpetades selle efektse entrechat’ga, ristates hüppe ajal õhus mitu korda jalgu.
Mida tuli Maailma Skeemi all mõista, seda šeff lähemalt ei seletanud. /—/
Ja et mitte petta šefi lootusi, ei hakanud Fabian midagi küsima, vaid üritas omal jõul välja uurida – politoloogide, bioloogide, sünergeetikute ja teiste raamteaduste esindajate käest, samuti erialaajakirjadest ning kõmulehtedest. Ta uuris ja uuris, aga selgust ei saanud. Siis ta oli võtnud südame rindu ning ikkagi küsinud šeff Rudolfo enda käest.
Šeff oli vajunud mõttesse. Seejärel aga alustanud Fabianile tundmatut tantsu, mis sarnanes „Bunny Hug’iga“, ent oli veel tugevamate amerindia sugemetega. Ta tantsis kaua, tehes vahel paar doni kasakatantsu „prisjadkat“, millele on liidetud viini valsi tõmbesamm.
Algul Fabianile paistis, et šeff on jutu Maailma Skeemist ülepea unustanud. Siis aga ütles šeff nagu muuseas – Maailma Skeem ei ole mingi üldkasutatav termin, see olevat talle lihtsalt pähe tulnud, kui ta oli õhel õhtupoolikul pärast vihmasadu jälginud taevast, kuhu tõusnud vikerkaar.
„Siis mulle kangastuski Maailma Skeem,“ lausus šeff mõtlikult. „Mulle tundus, et see vikerkaar ühendab tegelikkust ja luulet, meie olevikku ja seda, kuhu tahame välja jõuda. Mulle näis, et sellisele vikerkaarele toetudes me jõuame ükskord kohale.“ (lk 73-74)

„Kõne tuli Moskvast, Eesti esindajalt. Kohalikus ajakirjanduses lainetas järjekordne laimukampaania Eesti vastu. Kuna söögiseebi lühend oli SS, siis väideti, et Eestis lokkab fašism.“ (lk 76)

„Ma pean sinna tagasi minema, otsustas Fabian juba siis. Talle meeldis hirmsasti kusagil teine kord käia – selleks et meenutada esimest korda. Alles teine kord tegi kellegi või millegi selleks, mis see tegelikult oli Seepärast ei lohutanud Fabiani põrmugi võimalus teist elu maa peal uuesti elada, kui ta esimesest korrast midagi ei mäleta. Võib-olla ta elaski juba teist korda? Väga võimalik. No ja mis siis? Kui ei mäleta, siis pole olnud.“ (lk 110)

„Ta otsustas sõita Kunstnike Kõrtsi, mida oli vahepeal hakanud jälestama, sest seal võis kohata järjest rohkem neid, kelle jaoks aeg paistis olevat seisma jäänud, kelle elu helged hetked kuulusid minevikku, mil nad olid olnud keegi – kas lootustandvad või lootusi ka õigustanud, ent kelle hoog oli raugenud, masin kinni jooksnud või kraavi sõtinud. Nüüd otsisid nad omasuguste seltsi – nende seltsi, kes mäletasid neid sellest ajast, kui nad olid keegi.“ (lk 110-111)

„Inimene ei vanane tegelikult üldse nii kähku kui arvatakse. Tähendab – ta ei vananeks, kui kogu ümbrus seda talle pidevalt nina alla ei hõõruks. Praegu ta lihtsalt sunnib inimest end varakult vanana tundma.“ (lk 195)

EPL  rahvaheline mees 2rahvaheline mees 3

End of an era

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/07/2014 in loetud teosed, mihkel mutt

 

Sildid: , , ,

Agnes Martin-Lugand „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi“

onnelikud inimesedAgnes Martin-Lugand „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi“
Tänapäev, 2014
Punane raamat

Tutvustus: Diane on 31-aastane, kui kaotab oma abikaasa ja tütre. Aasta hiljem võitleb ta ikka veel leinaga, mis matab kõik muu. Ta süda lööb, aga ta ei ela. Et pääseda valusatest mälestustest, mõistmatutest vanematest ja liiga abivalmis sõbra pealetükkivusest, otsustab ta teostada oma surnud mehe unistuse ning pageb kodulinnast Pariisist kolkakülla Iirimaa rannal. Kas on võimalik, et just seal, tuulest ja vihmast räsitud üksildases maakohas näeb ta tunneli lõpus jälle valgust?
Agnes Martin-Lugand (snd 1979) töötas enne kirjutamisele pühendumist kliinilise psühholoogina. Oma esimese raamatu „Õnnelikud inimesed loevad raamatuid ja joovad kohvi” avaldas ta ise e-raamatuna. Sellest sai Prantsusmaal kiiresti menuk ja see kirjastati ka paberraamatuna. Nüüdseks on raamat avaldatud juba mitmekümnes riigis.

Väga intrigeeriva pealkirjaga oli. Raamat ise ka meeldis. Kui nüüd teemat väga üldistada, siis tekkis kohe seos ka üsna äsjaloetud „Üksilduse päevadega“… naine, kes on ilma jäänud oma mehest (kuigi väga erinevatel põhjustel), harjumuspärane elu on kokkuvarisenud ja kuidas sellega siis toime tullakse… Kõlab üsna selline… khmm… aga tegelikult oli väga mõnus suveraamat, lugemine läheb ladusalt, samas selline, kust ei suutnud isegi mitte ühtegi tsitaati välja noppida.

Teised arvavad:81gus9kzxgl-_sl1500_agnes_martin-lugand__la_gente_felice_legge_e_beve_caffe

ERR
Sehkendaja
Kultuuritarbija60+

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2014 in agnes martin-lugand, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

John Banville „Varjutus“

14771John Banville „Varjutus“
Varrak, 2014
Moodne aeg

Tutvustus: „Varjutus” on esimene raamat John Banville’i Alex Cleave’i triloogiast ning sellele järgnesid veel „Surilina” ja „Vana valgus”. Romaani alguses lahkub tuntud näitleja Alex Cleave lavalt ja kodust ning pöördub tagasi kodumajja ühes väikelinnas. Ta tahabki avalikust elust tagasi tõmbuda, kuid ei suuda pääseda mälestuste, viirastuslike kogude, vanade ja uute hirmude ning tütre pärast muretsemise eest. Banville’i romaan on väga poeetiline lugu tundlikust ja intelligentsest inimesest, kes püüab mõista, miks ta elu on kulgenud just nii, ning üritab enda vastu ausaks jäädes otsi kokku tõmmata.

Katkeid:n26992

„Miks tekitab mõte merest minus nii suurt ärevust? Me räägime mere väest ja vägivaldsusest, nagu see oleks mingi saaki ahmav ja lepitamatu metsloom, aga meri ei tee midagi, see on lihtsalt olemas, omaenda reaalsuses nagu öö või taevas. Kas mere voogamine, kaldumine ja äkiline taganemine on see, mis meid hirmutab? Või siis see, et meri pole nii rõhutatult meie keskkond? Ma mõtlen maailmast mere all, meie maailma vastandist, meie maailma negatiivist selle liivaste tasandikega, hääletute orgudega ja suurte põhjavajunud mäeahelikega ning minus endas ütleb miski üles, midagi, mis on minu oma, tõmbub minust õudusega eemale. Vesi on õudustäratav seetõttu, et see püüdleb sihitruult ja kontrollimatult omaenda taset nagu ei miski muu selles maailmas, milles me elame.“ (lk 86)

„Traagikud eksivad, kurbuses ei ole suursugusust. Kurbus on hall, sellel on hall lõhn, hall maitse ja see jätab puudutamisel sõrmedesse halli tunde.“ (lk233)

Teised arvavad:

Kultuuritarbija60+
Klassikaraadio

984210037541129197803304822269782221092675eclipse

 
Eclipse_by_John_Banvilleeclipse_john_banville

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2014 in john banville, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Jelena Skulskaja „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“

skulskajaJelena Skulskaja „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda“
Varrak, 2013

Tutvustus: On olemas üks linn, kus on kõik äärmiselt mõistlikult korraldatud. Seal elab üks kirjanik, üks poetess, üks ekskavaatorijuht, üks linnapea, tegutseb üks krematoorium, üks teater, üks loomakliinik.
Kirjanik, olles üllitanud romaani „Meie emad ostsid asju, et ei tuleks sõda”, otsustab üles otsida kõik kaheksa linnakodanikku, kes on tema raamatu ostnud; ta tahab teada, kas tema looming on inimestele vajalik.
Aga isegi sellises linnas, kus kõik tunnevad kõiki, ei ole nii lihtne kohtuda sulle vajalike inimestega; kirjaniku ja lugejate vahele kerkivad ületamatud takistused – surm, mõrvad, õnnetused.

Katkeid:

„… mõtte üle muretseda pole mõtet, see ei kao kuhugi – on sõnad, on ka mõte. Muretsema peab sõnade pärast.“ (lk 7)

„Raamat jõuab poodidesse. Ei lähe seal pikka aega kuidagi. Aasta otsa. Ühtki eksemplari pole puudutatud. Ja järsku ostab kaheksa päeva jooksul raamatu kaheksa inimest. Ja nüüd otsustab kirjanik üles otsida kõik need kaheksa, et nendega rääkida. Selleks et mõista, kas tema raamat on inimestele vajalik või mitte. Kui ei ole vajalik, on õigus minul: tuleb kirjutada sellest, mis inimesi huvitab ja mida nad mõistavad, isegi, mis neile meeldiv on, aga mitte seda, mis pähe tuleb. Aga kui on vajalik, siis on õigus kirjanikul: kirjutada tuleb ainult seda, mis endale meeldib, kirjutada juhuslikult, nagu Jumal juhatab.“ (lk17)

„Pealekauba korraldas krematoorium aeg-ajalt lahtiste ahjude päevi ja siis külastasid kõik meie linna elanikud, küll vabatahtlikult, aga ikkagi kohustuslikus korras kasvõi peahoonet, mille kohal lehvib tuules loosung „Neile, kes eelistavad tulisemat“, aga muidu ei olnud keegi kohustatud mõtlema ei ahjudele ega kolumbaariumile.“ (lk 21)

„Raha pärast saab kirjutada ainult rikas inimene. Aga vaene kirjutabki vaestele, kellel pole isegi raha, et tema raamatut osta, ja kui olekski, siis leiaksid nad sellele parema kasutusvõimaluse.“ (lk63)

„… ei ole võimalik kirjutada luuletusi, kui sind armastatakse; kui sind armastatakse, on hea kirjutada romaani, mähkudes armastuse karvapleedi, aga luuletusteks on vaja vastamata armastust või isegi armastuse puudumist, luuletajad on ju arvestavad inimesed, luuletuse meetriline arvestus tõukab neid sellele.“ (lk 93)

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2014 in jelena skulskaja, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Elena Ferrante „Üksilduse päevad“

yksilduseElena Ferrante „Üksilduse päevad“
Varrak, 2014
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Elena Ferrante kohta on öeldud, et ta on Itaalia kõige paremini tuntud „vähetuntud” kirjanik. Viimane osalt ka seetõttu, et tegemist on erakordselt privaatse inimesega, kellest pole peaaegu midagi teada ja keda lugejad pole isegi näinud. Arvatakse, et Elena Ferrante on varjunimi, kes aga edukate romaanide taga peitub, pole siiani teada. Intervjuudes on ta väitnud, et on oma kirjastusele kõige odavam autor, kuna keeldub igasugustest reklaamikampaaniatest.
Tema romaan „Üksilduse päevad” tõusis kohe pärast avaldamist 2002. aastal Itaalias raamatumüügi edetabeli tippu, kus püsis terve aasta. Mõni aasta hiljem vändati sellest ka film. Lugu kirjeldab tavalise abielunaise järk-järgulist allakäiku, kui ta mees ta kahe väikese lapsega maha jätab. Minategelane leiab end oma koduseinte vahele lõksu püütuna ja on sunnitud oma hirmudele näkku vaatama, et kuidagi mõistuse juurde jääda ja oma eluga edasi minna.

Katked

„Ilma armastuseta naistel kaob silmist valgus, ilma armastuseta naised surevad elusalt.“ (lk 37)

„Kõik oli juhuslik. Noore neiuna olin armunud Mariosse, aga samahästi oleksin võinud armuda ükskõik kellesse, kehasse, millele me lõpuks omistame kes teab milliseid tähendusi. Pikk elutee koos, arvad, et ta on ainuke mees maailmas, kellega saad õnnelik olla, omistad talle igasuguseid tähtsaid voorusi, ent selle asemel on ta vaid roopill, mis laseb välja valskuse häält, sa ei tea, kes ta tegelikult on, ja seda ei tea ta isegi. Me oleme juhused. Me teostame ja kaotame elu, sest soovist oma riista meie sees tühjendada tegi keegi kunagi ammu lahkelt naiste seas oma valiku. Me võtame labast seksiiha ainult meile suunatud kes teab mis lahkusena. Meile meeldib tema iha keppida, oleme sellest nii pimestatud, et kipume arvama, nagu oleks tegemist ihaga keppida just meid, ainult meid. Oo jaa, tema, kes ta on nii eriline ja kes tundis ära meid kui erilisi. Me anname nime tema riista ihale, isikustame seda, kutsume seda oma armsamaks.“ (lk 66-67)

Teised arvavad:$T2eC16dHJHYE9nzpfIwNBRVlV-Yzq!~~_35Plancia Ferrante dettaglio_2i-giorni-dell-abbandono-elena-ferrante

Valner Valme
Lugemissoovituse blog
Sehkendaja
Maemaailm
Loen ja kirjutan

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2014 in elena ferrante, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,