RSS

Paolo Nori „Tuubat ei ole“

15 aug.

lrk-33-35-2012-tuubat-ei-olePaolo Nori „Tuubat ei ole“

Loomingu Raamatukogu 33-35/ 2012

SA Kultuurileht

Tutvustus: Itaalia romaanikirjaniku ja vene keelest tõlkija (sünd. 1963) lugu noore, tunnustust ihkava kirjaniku igapäevaheitlustest kass Paolo ning teda külastavate häälte ja inglite seltsis. Tragikoomilistest argistest kildudest joonistub tasapisi välja autori põlvkonna portree.

 

Katked

 

„Ja looduses on olemas seadus, et mida rohkem sa midagi teed, seda tõenäolisem on, et sa teed seda uuesti.“ (lk 79)

 

„Niisiis, kõik, kes kirjutavad, kirjanikud, kirjutavad juhuslikult. Nemad, kujutad sa ette, polnud kirjutamisele isegi mitte mõelnud. Siis aga kirjutasid nad ühel ööl pruudile kirja. Pruut andis kirjanikele oma keha, aga mitte oma hinge. Kirjanikud olid selle üle õnnetud. Siis mõtlesid kirjanikud pruudile kirja kirjutada, et pruut ka oma hinge neile annaks. Siis ühel ööl lasid nad end joovastusel haarata ja kirjutasid saja kuuekümne leheküljelise kirja.
Siis juhtumisi kutsusid nad ühe kuulsa luuletaja õhtusöögile. Siis sattus sellele luuletajale juhuslikult kätte pruudile mõeldud kiri. Siis viis luuletaja juhuslikult kirja koju kaasa. Siis luges luuletaja juhuslikult öö läbi seda kirja. Siis helistas luuletaja kell neli öösel juhuslikult kirjanikele. Siis ütles luuletaja juhuslikult neile kirjanikele: saatke see L’Espresso konkursile. Siis ütlesid kirjanikud juhuslikult: ei tule kõne allagi, need on isiklikud asjad. Siis käis luuletaja juhuslikult peale: saatke, saatke. Siis said kirjanikud juhuslikult esimese preemia. Alati läheb nii.
Mina ei kirjuta pruutidele kirju. Ei. Mina kirjutan raamatuid. Ja kui mu raamatud avaldatakse, siis mina juba nii ei tee nagu kirjanikud. Kui kirjanike raamatuid avaldatakse, ütlevad nad: ära sa ütle. Kas mina kirjutasid selle raamatu siin? Vaata aga, mul ei olnud isegi meeles. Vahel ka: mõelda vaid.
Mina aga tahan just nimelt kirjanikuks saada. Mitte juhuslikult. Ma ei suutnud otsustada, kelleks saada. Raamatupidamist ma olin proovinud, mulle ei meeldinud. Mul oli vaida kirjanikuks saamise ja anarhistiks hakkamise vahel. Anarhist – parem mitte. Teenivad vähe. Lohakad. Ma mõtlesin selle anarhia värgi paremini ära korraldada. Jehoova tunnistajad oleksid põhimõtteliselt eeskujuks. Tuleks paarikaupa ringi käia ja uksekella helistada ja inimestele öelda: tere päevast, meie oleme anarhistid, tahaksime teiega vabadusest rääkida, kas te lubate meile kaks minutit? Niiviisi. Peatada inimesi tänaval: tere päevast, oleme anarhistid, tahaksime teile näidata, kuidas teid ära kasutatakse, et te mõistaksite, on tulnud aeg vastu hakata, kas te joote meiega tassikese kohvi? Siis hakkasin mõtlema, et sõnadega ei saavuta midagi. Keegi ei kuula, kui sa räägid. Nad ei taha. Nad on kapseldunud ja soovivad oma kapslisse jääda. Niisiis ma loobusin ametilt anarhistiks hakkamisest. Otsustasin kirjanikuks saada.“ (lk 80-81)

Sehkendaja
Tõnise lugemispäevik 
Loterii
Sirp

 bassotuba_200pxindex1nori

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/08/2014 in paolo nori

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: