RSS

Monthly Archives: november 2014

Julian Barnes „Kui on lõpp“

11992Julian Barnes „Kui on lõpp“
Varrak, 2013
Moodne aeg

Tutvustus: Seda nappi romaani või pigem jutustust, 2011. aasta Man Bookeri auhinna võitjat, on paljud kriitikud nimetanud raamatuks mälust. Häiriv ja mõtlemapanev, autorile omases napis ja täpses, ent tähendustelt tihedas stiilis lugu viib peategelase Tony Websteri tagasi kooli- ja üliõpilaspõlve, toob talle meelde kunagised sõbrad ja armsamad.
Sündmused käivitab ootamatu teade, et Tony ülikooliaegse armastatu ema on teda miskipärast oma testamendis meeles pidanud. Nõutu Tony püüab välja uurida, mis võis olla selle põhjuseks, ning tasapisi selgub, et vastuseid tuleks tal otsida eelkõige iseendast, kuigi need võivad olla üpris sügavale maetud. Nii mõnigi mälestus saab uue tähenduse ja sisu, mis aga omakorda püstitab uusi küsimusi.
Tony otsingud näitavad, kuidas mälu aitab luua müüte, mis lubavad minna elus kergema vastupanu teed. Ent ometi aitab mälu neidsamu müüte purustada, olnust ja olevast ning kunagistest valikutest selgemat pilti saada, kuigi teekond minevikku võib kujuneda üpris valuliseks. See lugu on kahtlemata mälust, aga ka vastutusest, mida igaüks elu ees kannab, kahetsusest, mis meenutustega möödapääsmatult kaasas käib, ning sisimast ärevusest, mis õnneks suudab meid sisseharjunud radadelt kõrvale juhtida.

Katked:

„Kas on olemas midagi veenvamat kui sekundiosuti? Ja ometi piisab kõige vähemastki mõnust või vaevast, et me õpiksime tundma aja paindlikku olemust. Mõned tunded kiirustavad aega takka, teised aeglustavad seda; mõnikord tundub, nagu oleks aeg kuhugi kadunud – kuni paratamatu punktini, mil see tõepoolest kaobki, tagasipöördumatult.“ (lk 8)

„Keegi inglane ütles kord, et abielu on pikk ja tüütu söömaaeg, kus magustoit serveeritakse esimeseks roaks.“ (lk 64)

„Taipasin praegu, et ka see võib olla üks nooruse ja vanaduse erinevusi: kui me oleme noored, mõtleme endale välja mitmesuguseid tulevikke; vanaduses mõtleme teistele mitmekesiseid minevikke.“ (lk 92)

„Ma mäletan üht ajajärku hilises noorukieas, kui mu meel alatasa joobus hulljulgetest kujutelmadest. Niimoodi on siis, kui ma olen täiskasvanu. Ma lähen sinna, teen seda, avastan selle, armastan teda, ja siis teda ja teda ja teda. Ma elan nii, nagu inimesed romaanides elavad ja on elanud. Missugustes romaanides täpselt, polnud ma kindel, küll aga selles, et kirg ja hädaoht, joovastus ja meeleheide (aga joovastus ikka rohkem) käivad asja juurde. Ometi… kes oli see, kes rääkis midagi „elu kesisusest, mida kunst üles puhub“? Kunagi kolmekümne lähedal tuli mu elus hetk, mil ma möönsin, et mu hulljulgus on ammu hääbunud. Ma ei tee kunagi neid asju, millest olin unistanud noorukieas. Selle asemel niitsin ma muru, võtsin puhkust, elasin oma elu.
Aga aeg… kuidas aeg meid algul aheldab ja hiljem hämmeldab. Me arvasime, et oleme küpsed, kui tõeliselt olime vaid kaitstud. Me kujutlesime, et vastutame, kui tõeliselt olime argpüksid. See, mida me realismiks nimetasime, osutus viisiks kõrvale hoida, selle asemel et näkku vaadata. Aeg… andke meile vaid aega ning meie kõige toekamad otsused osutuvad võdisevaiks, kindlad veendumused põgusaks uiuks.“ (lk 106)

„Suurem osa meist ei pane pahaks, et me vananeme. Minu meelest on see alati parem kui teine võimalus. Ei, ma mõtlen hoopis nii. Kahekümnendates eluaastates, isegi kui me oleme segaduses ja nõutud oma eesmärkide ja sihtide suhtes, on meil ometi kindel äratundmine, arusaam sellest, mis elu ise on, ja ka sellest, mis meie selles elus oleme või milleks võiksime saada. Hiljem…. hiljem on rohkem ebakindlust, rohkem kattuvusi, rohkem tagasivaateid, rohkem võltse mälestusi. Tolles ajajärgus suudame meenutada oma lühikest elu tervikuna. Hiljem saab mälust midagi killustatut ja kokkulapitut. Umbes midagi niisugust nagu lennukite must kast, mis peab salvestama juhtunu õnnetuse korral. Kui midagi valesti ei lähem siis kustutab lint ennast ise. Nii et kui sa õnnetusse satud, on selge, miks see juhtus, aga kui mitte, siis on teekonna ülestähendused märksa hajusamad.
Või siis teiste sõnadega. Keegi ütles kord, et tema lemmikajastud ajaloos on need, mil miski kokku variseb, sest see tähendab, et sünnib midagi uut. Kas sel väitel on mingi tähendus, kui me rakendame seda oma eraelu suhtes? Surra, kui on sündimas midagi uut – isegi kui see uus on meie enda mina? Sest kõik poliitilised ja ajaloolised muutused valmistavad varem või hiljem pettumuse, ning täiskasvanueaga on sama lugu. Eluga on sama lugu. Mõnikord ma mõtlen, et elu eesmärk ongi lepitada meid sellega, et me kord sellest paratamatult ilma jääme – visalt meid murdes, tõestades, kui pikka aega see ka ei võtaks, et elu pole pooltki seda, milleks teda kiidetakse.“ (lk 118-119)

Teised arvavad:
Postimees
EPL
Loterii
Lugemissoovituse blog
Lugemispäevik

51hhJ8IdqyLSense_of_an_Ending_Knopf_200the-sense-of-an-ending

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/11/2014 in julian barnes

 

Sildid: , , , ,

Francesc Miralles „Armastus pisiasjadest“

showFrancesc Miralles „Armastus pisiasjadest“
Punane raamat
Tänapäev, 2014

Tutvustus: Samuel ärkab 1. jaanuari hommikul, olles kindel, et uuel aastal pole tema jaoks varuks midagi põnevat. Ent siis tungib tema korterisse kummaline külaline, kes on otsustanud jääda. Noore kodutu Mishima ilmumine viib Samueli teekonnale, kus ta avastab, kuidas igapäevased pisiasjad võivad tekitada orkaani ja äratada südame, mis olnud aastaid uinunud. Barcelonas sündinud Francesc Miralles (1968) on kirjanik, esseist, tõlkija ja muusik, kes kirjutanud mitmeid menukaid teoseid ja pälvinud arvukaid kirjanduspreemiaid.

Väga mõnus lugemine. Selline armas ja lihtne, samas oma veidrustega. Helge, aga veidi ka nukra alatooniga, bittersweet.

Katkeid

„Jahe õhtu oli katnud uduga köögiaknad, mille taga vaikides õhtusööki valmistasin. Mulle pole kunagi päeva viimased tunnid meeldinud, sest valge aja lõppedes lõppeksin justkui isegi. Just siis lööb üksindus oma nähtamatud kihvad kõige sügavamale.“ (lk 18)

„Aatomid on nagu tähed. Needsamad tähed, millega kirjutati Kabiri laulud või Piibel, on kasutusel ka kollases ajakirjanduses või juuksurisalongi infolehes. Kas mõistate, kuhu oma jutuga sihin?“
„Ei.“
„Toon siis teise näite, et iga loll ka aru saaks. La Sagrada Familia katedraali ja Auscwitzi müüride ehitamiseks sobivad ühesugused telliskivid. Kivid on ükskõik, nende kasutus on see, mis loeb. Kas nüüd saate aru?“
„Vist küll.“
„Nii et kui räägime tellistest, tähtedest või aatomitest, on tähtis hoopis see, kes neid juhib ja mis kasutust neile anname. Teisisõnu, pole tähtis, kes me oleme, vaid see, mida selle olemisega peale hakkame. Vahet pole, kas elada 650 000 tundi või kuus ja pool. Tunnid ei loe midagi, kui ei oska nendega midagi peale hakata.“ (lk 29)

„Aga otsides ei leia tegelikult mitte kui midagi tõeliselt olulist.“ /—/ „Selleks, et kohtuda, pead end vabaks laskma. Eelarvamustesse laskudes jätad märkamata selle, mis su omaenese nina all sünnib.“ (lk 70)

„Näed? Olen parandamatu Seda ma tahangi öelda: pean õpitu unustama, et minust saaks taas normaalne inimene. Kultuur on kui taustamüra, mis ei luba mul elu võtta sellisena, nagu see on. Kultuur ei tee kedagi õnnelikuks. Tahaksin olla kultuuritu või siis tark maamees, kes oskab ennustada vihmasadu ning uinub ja tõuseb päikesega.“ (lk 143)

„See, mis tundub üksi olles õnnistus, osutub tõetunnil keeruliseks, kui selleks mitte valmis olla. Teiste austuse väljateenimiseks on vaja tarka südant, sest palju kergem on võita pahameelt kui armastust. Kui keegi sind ründab, hakkad vastu, aga mida teha siis, kui keegi näitab avalikult välja oma armastust? Võime selle võtta lihtsalt teadmiseks, aga armastusest lahtiütlemist tuleb õppida.“ (lk 145)

Teised arvavad:804_large9788493718343amor_en_minusculaamor-em-minusculaamorenminusculaimages
Lugemiselamused
Kultuuritarbija60+
Loen ja kirjutan
Maemaailm
Palamuse raamatukogu

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/11/2014 in francesc miralles

 

Sildid: , , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus. 5“

947Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus. 5“
Avita, 2004

Tutvustus: A. H. Tammsaare epopöa viimane köide ilmus 1933. a. sügisel, suure majanduskriisi pärssivates mõjudes. Epopöa filosoofilise üldkava järgi kujutab V köide varasemale võitlusele järgnevat alistumist ehk resignatsiooni, nagu Tammsaare ise seda on kommenteerinud.

Katkeid:

„Või on ka inimestega nagu metsaga: okasmetsa järele tuleb lehtmets, lehtmetsa järele okasmets?“ /—/ „Vanemad on isamaalased, lapsed kadakad, isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lilla.“ (lk 10)

„Aga sind ma ootasin kõige vähem. Ülepea ei oodand. Nõnda on elus. Ootad, ei tule, ei oota, tuleb.“ (lk 93)

„Ja inimestega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab.“ (lk 225)

„Üldse aitaks kahe inimese eluks, kui nad milleski teineteist mõistavad, sest siis poleks nad enam päris pakk-kastid, mis täidetud tundmatu kaubaga, löödud naeltega kinni ja pandud üksteise kõrvale või laotud virna. Aga inimene on uudishimuline, tema ei lepi sellega. Tema tahaks avada iga kasti ja vaadata, mis seal sees, kuigi ta sellega peaks kasti purustama. Ja mida noorem ja lapselikum inimene, seda rohkem armastab ta pakk-kaste lõhkuda.“ (lk 288)

„See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus. Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus.“ (lk 317)

„Jah, nii see siinilmas ikka on,“ rääkis Indrek, „ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja.“ (lk 325)

566686971

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/11/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,