RSS

Monthly Archives: veebruar 2015

Jüri Kolk ”Ära mine valguse poole”

ära-mine-valguse-pooleJüri Kolk ”Ära mine valguse poole”
Ji, 2013

katkend luuletusest ”hoidu varjudesse”

ära mine valguse poole
see võib olla helge tulevik
tõenäoliselt on seal telekas
ära mine valguse poole
(lk 13)

xxx

õnneliku lõpuga luuletus

kõigepealt oled sa laps
siis loll
uppunud hormoonide
ja komplekside keerisesse
siis hõivatud
siis oleks parem olla juba surnud

siis oledki
(lk 55)

Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in jüri kolk

 

Sildid: , , ,

Jan Kaus ”Vasaraheitja”

vasaraheitJan Kaus ”Vasaraheitja”
Ji,2013

Mine võta kinni

äkki polegi vahet
kas jumal on või mitte
või kas ta on olnud
või mis tal õieti oli
ja juhtus või on ja juhtub

mõelgem kas või näiteks inimesele
näiteks iseendale
mõelgem korraks
silmad kinni, sügavalt hingates
mõelgem: ma olen olemas

mis kummaline ja ebatõenäoline asi

mis ajuvaba areng:
ühel suvalisel hetkel tekkis ruum
kuhu tekkis teisel suvalisel hetkel süsinik
kuidas see üldse võimalikuks osutus?

Seal on ju üks tõeline pudelikael
kuidas said tekkida vesinikust
ja heeliumist raskemad ained?

Aga isegi kui pudelikaela ei ole
siis ikkagi –
kuidas sai ülepea võimalikuks
et süsinikust tekkis orgaaniline elu
nojah, olgu, kui orgaaniline elu
siis orgaaniline elu
aga orgaanilist elu
mõtestav orgaaniline elu?
Ja mitte ainult orgaanilist
vaid ka anorgaanilist mõtestav elu?
Elu, kes on võimeline vahtima seda laotust
kust ta aatomid kord tulid
elu, kes küsib: mis elu see üldse selline on?
Elu, kes uskus kord üht ja usub nüüd teist
elu, kes jaguneb kuis jaksab – üks usub üht
teine teist, üks on ekstravert
teine intorvert, üks on universalist
teine relativist, üks on nominalist
teine realist, üks analüüsib, teine sünteesib
kolmas vahib niisama
neljas samuti
aga sii tuleb viies
kes kummalisel kombel ei näe
meelelahutussaadete hommikuste korduste
vaatamisel suuremat mõtet

jumalat usutakse üha vähem
ja teadust üha rohkem
sest teadus ei väida uskuvat
vaid teadvat

jah, see vist ingi nii, aga siiski
palun lahkesti ja palun andeks
aga kas keegi teist on oma silmaga
näinud maa tiirlemist ümber päikese?
Mina olen näinud, kuidas liigub päike
ta tõuseb idast ja loojub läände
ma pole näinud seisvat päikest
ma mõtlen meie suhtes seisvat päikest
ma tajun, et paigal seisab hoopis maa
nii et kust ma siis tean
et maa tiirleb ümber päikese
mitte vastupidi?
Ma ei teagi, ma usun
ja mu usk on kindel kui kalju

kindlasti on olemas
minut jutust täpsemad mõõteriistad
kõik need foucault’ pendlid
ja mis nad seal kõik on
aga ma ei tahtnud tegelikult
üldse sellest rääkida
tahtsin öelda
et ühel hetkel tekkis imelik olend
inimene
olend, kes räägib ja kirjutab
ja on nii salakaval, et suudab
ka iseennast pidevalt üle kavaldada
olend, kes matab oma surnuid
ja räägib münikord iseendaga
või olenditega
keda pole parimagi tahtmise korral näha
olend, kelle kehas käivad
nii keerulised keemilised protsessid
et need on võimelised teda
elu lõpuni kenasti eksiteel hoidma
panema teda uskuma, et tal on hing
mis ei sõltu kehast
panema teda uskuma
et see hing on osa
mingist suuremast vaimust
panema teda uskuma
et see vaim valitseb kõige üle
süsiniku, inimese ja teaduse üle
aga kui on nii
et sedavõrd jabur olend on ülepea võimalik
noh, et ühel hetkel tekkis süsinikust
selline jabur olend
justkui mingi kolmemõõtmelise
multifilmi suht-koht
naljakas kõrvaltegelane, siis…
… siis miks ei võiks
sedavõrd ebatõenäolise olendi olemasolu
viidata võimalusele, et eksisteerib keegi
kes ei vaja oma eksiteerimiseks süsinikku?

Sest kui on võimalik inimene
on kõik võimalik

nii et võtkem rahulikult
küll see jumal tuleb ja teeb ja on
kui see on mõeldud nii minema
ja kui ei ole
ega siis ei tule ega tee ega ole kah

ma olen pisike ime
imemasin kahel jalal ja ühele häälele
ma hingan ja usun
et olen võimeline erineval moel käituma
näiteks omakasupüüdmatult
sest nii ütlevat mulle mu hing

kosmilises plaanis ausalt öelda
täitsa uskumatu lugu
(lk 27 – 33)

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in jan kaus

 

Sildid: , , ,

Andrus Kasemaa ”Minu viimane raamat”

minu viimane raamatAndrus Kasemaa ”Minu viimane raamat”
Varrak, 2014

Tutvustus: Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada.
„Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.

Väga meeldis ja hinge läks see raamat. Väga kurb ja mõjuv.
Eks üksinduse ja armastuse puudumise teemad on tuttavad enamusele vähemal või suuremal määral mingist eluhetkest….aga nii sügavat üksindust ja kurbust on isegi raske ettekujutada. Samas on palju seiku, millega siin endal lihtne suhestuda… . Kogu see rannas üksi uitamine ja ka mere toodud nodi otsimine, elu väikses külas, kus teisi omavanuseid napib jne. Ja raamat on ülesehitatud köitvalt, poole pealt kooruvad välja hoopis uued vaatenurgad kogu loole.

Katkeid

”Jää on läinud ja maa paljas, aga täna õhtul hakkas mingit lund jälle sadama, Talv ei taha ikka veel otsa saada. Vaatasin just aknast välja ja muutusin kurvaks. Ei teagi, mispärast. Võibolla sellepärast, et talv on nii pikk ja igav, nagu elugi.” (lk 63)

”Kuidas sul läheb? küsid sa minu käest, et vestlust alustada.
Nagu näed. Jalutan iga päev aina mööda mereranda, vahel pikutan liivaluidetel. Siin on tõesti kena. Mulle meeldib siin. Ja öösel teen ranna ääres lõket ja kuulan merekohinat. Aga ma jätan rääkimata selle, kui igav ja kurb mul siin on. Ma ei tahaks sind sellega kurvastada. Ehk tead sa seda isegi, kui kurb võib mererannas olla, et siin võib lausa igatsuse kätte ära surra.” (lk 64-65)

”Ma pole kunagi armastust kogenud, Sigrid. Isegi koledatele poistele ütlesid tüdrukud koolis, et sa oled ilus poiss, kuigi mul endal oli küll tunne, et ma olen ilusam kui need koledad pisid. Sest neis koledates posites polnud mingit hingestatust. Minule ei öelnud keegi midagi. Ilus poiss, tule siis. Me kiusame sind natuke.
Isegi õpetajad ei öelnud kunagi, et tubli poiss Või hea poiss. Või armas poiss.
Pole keegi öelnud, et ma armastan sind, nii et ma vist seepärast olen eluaeg otsinud alateadlikult vaid kedagi, kes minust hooliks. Et minagi oleksin kellegi jaoks olemas. Kellegi unistustes. Ma võiks rahulikult surra, kui ma teaksin, et keegi on mind armastanud. Et kellegi unistustes olen ma elanud. Muidugi peale ema.
Ma pole veel kohanud kedagi, kes armastaks mind, Sigrid. Kes ütleks, et ma unistasin sinust eile öösel. Kes saadaks mulle kirju ja ütleks, et sa meeldid mulle, poiss. Kuuled? Sa meeldid mulle.
Ma vist tunneksin end väga ebamugavalt, kui keegi tahaks mulle lähemale tulla. Kui keegi tahaks mind puudutada, öelda, et ma olen talle armas.” (lk 102)

„Läksin täna randa. Sinu kirja seal ei olnud, aga ma leidsin kellegi trussikud. Meri on nagu budistide mandala. Alati uus. Ürgne Šiva. Alati toob ja viib. Ja siis jälle viib. Nagu lõputu värviline unenägu, kus elavad merekoletised ja kellegi aluspüksid.” (Lk. 164.)

Maemaailm
Loetu kaja

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in andrus kasemaa

 

Sildid: , , ,

Jan Kaus ”Ma olen elus”

ma-olen-elusJan Kaus ”Ma olen elus”
Tuum, 2014

Tutvustus: Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.

See raamat väga hingelähedaseks ei saanud. Tegelaste paljusus tegi ka lugude jälgimise veidi keerukaks.

Katkeid

”Maria pidi selleks surema, et Eve saaks aru – olulised tunded ei kao kunagi kuhugi, aeg kasvatab neile vaaba peale, nad justkui tarduvad, uued sündmused katavad neid, aga siis piisab vaid ühest tugevamast tõukest, kui tunne puutumatult aja kihtide alt jälle esile tungib.” (lk 42)

”Eks inimesed osutusid siingi enam-vähem samasugusteks. Isegi kui nad sulle otsa vaatasid, oli sageli tunne, et nad vaatavad tegelikult enda sisse.” (lk 175)

”Sa ütlesid kunagi midagi sellist, et olulised tunded Sinu sees ei tundu vananevat, neile kasvab lihtsalt peale päevade kiht, aga kogu selle rutiini ja eluga harjumise all elavad oma sooja elu need hetked, mil me kellegagi kokku sulasime, mil me olime kellelegi nii lähedal, et ulatusime temast läbi, et need hetked on nagu magma maakera südames – seda katab koorik, aga see koorik – aeg – ei suuda soojust lõplikult lämmatada. Umbes nii Sa ütlesid ja see oli ilus. See on midagi muud, kui mina näen ja usun. Ma näen, et inimene on naljakas masin. Ühelt poolt hästi keeruline ja kompleksne, osaliselt arusaamatu. Soe küll, aga ikkagi masin. Masina töö tekitab soojust. Nagu ikka. Soe ja naeruväärne masin. Talumatult naeruväärne.” (lk 240)

Teised arvavad:

kultuuritarbija60+
Liivametsa lugemised
Aare Pilv

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in jan kaus

 

Sildid: , , ,