RSS

Andrus Kasemaa ”Minu viimane raamat”

19 veebr.

minu viimane raamatAndrus Kasemaa ”Minu viimane raamat”
Varrak, 2014

Tutvustus: Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada.
„Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.

Väga meeldis ja hinge läks see raamat. Väga kurb ja mõjuv.
Eks üksinduse ja armastuse puudumise teemad on tuttavad enamusele vähemal või suuremal määral mingist eluhetkest….aga nii sügavat üksindust ja kurbust on isegi raske ettekujutada. Samas on palju seiku, millega siin endal lihtne suhestuda… . Kogu see rannas üksi uitamine ja ka mere toodud nodi otsimine, elu väikses külas, kus teisi omavanuseid napib jne. Ja raamat on ülesehitatud köitvalt, poole pealt kooruvad välja hoopis uued vaatenurgad kogu loole.

Katkeid

”Jää on läinud ja maa paljas, aga täna õhtul hakkas mingit lund jälle sadama, Talv ei taha ikka veel otsa saada. Vaatasin just aknast välja ja muutusin kurvaks. Ei teagi, mispärast. Võibolla sellepärast, et talv on nii pikk ja igav, nagu elugi.” (lk 63)

”Kuidas sul läheb? küsid sa minu käest, et vestlust alustada.
Nagu näed. Jalutan iga päev aina mööda mereranda, vahel pikutan liivaluidetel. Siin on tõesti kena. Mulle meeldib siin. Ja öösel teen ranna ääres lõket ja kuulan merekohinat. Aga ma jätan rääkimata selle, kui igav ja kurb mul siin on. Ma ei tahaks sind sellega kurvastada. Ehk tead sa seda isegi, kui kurb võib mererannas olla, et siin võib lausa igatsuse kätte ära surra.” (lk 64-65)

”Ma pole kunagi armastust kogenud, Sigrid. Isegi koledatele poistele ütlesid tüdrukud koolis, et sa oled ilus poiss, kuigi mul endal oli küll tunne, et ma olen ilusam kui need koledad pisid. Sest neis koledates posites polnud mingit hingestatust. Minule ei öelnud keegi midagi. Ilus poiss, tule siis. Me kiusame sind natuke.
Isegi õpetajad ei öelnud kunagi, et tubli poiss Või hea poiss. Või armas poiss.
Pole keegi öelnud, et ma armastan sind, nii et ma vist seepärast olen eluaeg otsinud alateadlikult vaid kedagi, kes minust hooliks. Et minagi oleksin kellegi jaoks olemas. Kellegi unistustes. Ma võiks rahulikult surra, kui ma teaksin, et keegi on mind armastanud. Et kellegi unistustes olen ma elanud. Muidugi peale ema.
Ma pole veel kohanud kedagi, kes armastaks mind, Sigrid. Kes ütleks, et ma unistasin sinust eile öösel. Kes saadaks mulle kirju ja ütleks, et sa meeldid mulle, poiss. Kuuled? Sa meeldid mulle.
Ma vist tunneksin end väga ebamugavalt, kui keegi tahaks mulle lähemale tulla. Kui keegi tahaks mind puudutada, öelda, et ma olen talle armas.” (lk 102)

„Läksin täna randa. Sinu kirja seal ei olnud, aga ma leidsin kellegi trussikud. Meri on nagu budistide mandala. Alati uus. Ürgne Šiva. Alati toob ja viib. Ja siis jälle viib. Nagu lõputu värviline unenägu, kus elavad merekoletised ja kellegi aluspüksid.” (Lk. 164.)

Maemaailm
Loetu kaja

Looming

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in andrus kasemaa

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: