RSS

Jan Kaus ”Ma olen elus”

19 veebr.

ma-olen-elusJan Kaus ”Ma olen elus”
Tuum, 2014

Tutvustus: Tunnustatud kirjaniku Jani Kausi viies romaan, autori kõige komplekssem lugu, mis liigub läbi kolme põlvkonna 20. sajandi rahutust keskpaigast tänapäevani välja. Suur osa romaani tegevusest leiab aset fiktiivsel Tarurootsi poolsaarel, kus okupatsiooni ajal tegutses mesindussovhoos ja puhkasid julgeolekutöötajad ning kus pärast taasiseisvumist inimtegevus üheksavägiste ja kikkaputkede ees vaikselt taandub. Poolsaare maade vastu hakkab huvi tundma geneetiliselt muundatud ravimtaimi tootev suurfirma, mille üks kummaline töötaja peidab ennast Tarurootsi puhkemajaks muudetud vanas jaamahoones. Nii rullub lahti kihiline lugu kohavaimust, maast ja merest, isadest ja poegadest, juhuslikkusest ja tähenduslikkusest, hingedest ja masinatest, naistest ja meestest, meest ja lilledest, surmast ja surematusest, poliitilisest manipulatsioonist ja ajaloo taagast, luhtunud kavatsusest ja sitkest lootusest ning kõike ületavast elujanust.

See raamat väga hingelähedaseks ei saanud. Tegelaste paljusus tegi ka lugude jälgimise veidi keerukaks.

Katkeid

”Maria pidi selleks surema, et Eve saaks aru – olulised tunded ei kao kunagi kuhugi, aeg kasvatab neile vaaba peale, nad justkui tarduvad, uued sündmused katavad neid, aga siis piisab vaid ühest tugevamast tõukest, kui tunne puutumatult aja kihtide alt jälle esile tungib.” (lk 42)

”Eks inimesed osutusid siingi enam-vähem samasugusteks. Isegi kui nad sulle otsa vaatasid, oli sageli tunne, et nad vaatavad tegelikult enda sisse.” (lk 175)

”Sa ütlesid kunagi midagi sellist, et olulised tunded Sinu sees ei tundu vananevat, neile kasvab lihtsalt peale päevade kiht, aga kogu selle rutiini ja eluga harjumise all elavad oma sooja elu need hetked, mil me kellegagi kokku sulasime, mil me olime kellelegi nii lähedal, et ulatusime temast läbi, et need hetked on nagu magma maakera südames – seda katab koorik, aga see koorik – aeg – ei suuda soojust lõplikult lämmatada. Umbes nii Sa ütlesid ja see oli ilus. See on midagi muud, kui mina näen ja usun. Ma näen, et inimene on naljakas masin. Ühelt poolt hästi keeruline ja kompleksne, osaliselt arusaamatu. Soe küll, aga ikkagi masin. Masina töö tekitab soojust. Nagu ikka. Soe ja naeruväärne masin. Talumatult naeruväärne.” (lk 240)

Teised arvavad:

kultuuritarbija60+
Liivametsa lugemised
Aare Pilv

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in jan kaus

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: