RSS

Monthly Archives: aprill 2015

Jüri Kolk ” Jää on paksem kui veri”

jää-on-paksem-kui-veriJüri Kolk ” Jää on paksem kui veri”
Ji, 2011

Tutvustus: Kõige filosoofilisem küünik Parnassil. Kolk on keelevirtuoos, selgeltnägija ja seapeet –
Alliksaar, Masing ja Veiko Märka ühes isikus. Kolk on eesti kirjanduse kuldaja tüüpiline esindaja.

xxx

olen mässaja
istutan lillkapsa su
kiviktaimlasse (lk 68)

xxx

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in jüri kolk

 

Sildid: , , ,

Jüri Kolk ” Seitse surmavoorust”

seitse-surmavoorustJüri Kolk ” Seitse surmavoorust”
Ji, 2013

Tutvustus: Poksija Jüri Kolk on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja.
Üks meie parimaid poeete parimas vormis.
Tulemus on põrmustav.

Tundub, et kõik on viimasel ajal kirjanduse kuldajastu tüüpilised esindajad. (vt ka eelmist postitust).

xxx

üürileping

minu südames sa elad
kenas päiksepoolses toas
minu südames sa elad
vana harjumuse loal

minu südames sa elad
seda sallida ei saa
palun, paki täna asjad
kao siit homme minema

(katkend luuletusest üürileping, lk 14)

loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in jüri kolk

 

Sildid: , , ,

Kaur Riismaa ” Merimetsa”

merimetsaKaur Riismaa ” Merimetsa”
Ji, 2014

Tutvustus: Kaur Riismaa on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja, raamat räägib puhtast armastusest.

Üsna väheütlev tutvustus, aga vale ei ole.

xxx

Armastus on tulesurm
ja argisest vettinud tikkudega
on keeruline seda läita.

Ent näe,
kaks suurt ja vana
paksukarvalist koera sääl,

vihm on teinud raskeks nende karva,
ometi tulevad nuuskima teineteist.
Nii meiegi. (lk 60)

xxx

Enamus suhteid,
mis meie elus ette tulevad,
on vaid selleks,
et me alatasa oma suure üksinduse pärast
ei nutaks vannitoa põrandal.

Traagiline ja lõbus,
et mõistame seda alles pärast lõppu.

Ja siis on muidugi konstandid.
Nemad, kelle juurde kasvõi mõttes
alatasa tagasi pöördume.

Või keda kohtame tulles rannast
kiirustades autosse.
Või keda kohtame tulles metsast
kiirustades randa,
sest lapsed jooksevad juba teab, kus.

Aga kellele miskipärast häbeneme helistada,
et jalutada mõnel õhtul
mere ja metsa vahel pargiteel,
istuda sealsamas rannakohvikus,
küsida: ”Kuidas abikaasal läheb?”
või pahvatada:
”Sa ei tea, kuidas ma igatsen sind!”  (lk 67)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in kaur riismaa

 

Sildid: , , ,

Jüri Kolk ”Teisipäevamaa”

teisipäevamaaJüri Kolk ”Teisipäevamaa”
Ji, 2014

Tutvustus: Eriline eesti juturaamat, kus puuduvad kõik need vastikud omadused, mis eesti jutukirjanduse pea loetamatuks muudavad. Ülikõva. Jutukogu neile, kes eesti kirjandust põhimõtteliselt ei loe, heasüdamlik ja samas küünilinine ning absoluutselt meisterik, usu või ära usu – teravdatud reaalsusetajuga raamast elust ja inimestest meie ümber.

Üsna tore kiire lugemine, lühikesed lood, mõned päris tabavalt humoorikad.

”On ammu tuntud tõde, et suured mehed on võimukad ning väikestel on Napoleoni kook. Ei, kompleks.” (lk 143)

Looming
loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in jüri kolk

 

Sildid: , , , ,

Katarzyna Grochola ”Armastuse avaldus”

lrk-26-28-2011-armastuse-avaldusKatarzyna Grochola ”Armastuse avaldus”
Loomingu Raamatukogu 2011/ 26-28
SA Kultuurileht 2011

Tutvustus: Poola ühe menukama nüüdiskirjaniku kümnest eriilmelisest jutust koosneva kogu Armastuse avaldus kohati koomilised, ent põhitoonilt nukrameelsed ja traagilised lood räägivad igaüks omal moel armastusest selle puudumise kaudu. Grochola liigub meisterlikult kogu sellel laial tunnete skaalal, mille kaudu armastus inimeste eludes avaldub.

Hea lugemine, samas nüüd kui lugemisest natuke aega möödas, siis ega suurt ei mäleta.
Nii nende novellidega enamasti kipub juhtuma.

”Heade kavatsustega sillutatud põrgutee. Head kavatsused koosnevad pidevatest pisikestest ütlemajätmistest selle nimel, et mitte haiget teha. Nende taga on aga tavalised lihtlabased valed. Ta kartis, et ükskord need ta Sinna viivad. Et lõpuks pole sellest pääsu ja selge see, et Seal juba ennast mingi petujutuga välja ei räägi.” (lk 37)

Loterii
Lugemik

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in katarzyna grochola

 

Sildid: , , ,

Milan Kundera ”Surematus”

surematusMilan Kundera ”Surematus”
Monokkel, 1995

Tutvustus: Romaani tegevustik toimub paralleelselt kaasajas ja Goethe eluajal. Mängulise põhikoega romaani tegelaskonda kuuluvad nii Goethe, autor ise kui Hemingwaygi. See raamat on juba ilmunud kõigis suuremates kultuurkeeltes.

Kindlasti mitte mu lemmik Kundera teostest. Kohati oli küll väga hea lugemine, aga tervikuna jäi kuidagi ebamääraseks ja kaugeks. Eraldi peaks ka mainima, et väga palju trükivigu esines, mis üsna häiriv.

Katkeid.

”Üksindus: silmitsevate pilkude meeldiv puudumine. Kord olid tema mõlemad kolleegid haigeks jäänud ja ta oli töötanud kaks nädalat toas üksipäini. Üllatusega oli ta kindlaks teinud, et ta õhtul oli hoopis vähem väsinud. Sellest ajast peale ta teadis, et pilgud on nagu kaalupommid, mis veavad teda maapinna ligi, või nagu suudlused, mis imevad temast välja jõu; et kortsud, mis olid tema näol, need olid sinna uuristanud pilkude nõelad.” (lk 38)

”Kuid see, mida Bettina nimetab wahre Liebe (tõeline armastus), ei ole armastus-suhe, vaid armastus-tunne; tuli, mille läidab inimese hinges taevalik käsi, tõrvik, mille valgel armastaja ”otsib armastust igasuguses kehastuses”. Selline armastus (armastuse-tunne) ei tea, mis on truudusetus, sest kui muutub armastuse objekt, jääb armastus ikka püsivalt samaks leegiks, mille on läitnud seesama taevalik käsi.” (lk 214)

”Homo sentimentalisti ei või defineerida kui inimest, kes tunneb (sest meie kõik tunneme), vaid kui inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks. Hetkel, mil tunnet hakatakse pidama väärtuseks, tahab igaüks tunda; ja kuna me kõik armastame hoobelda oma väärtustega, siis on meil kalduvus oma tunnet demonstreerida.” (lk 218)

”Tunde definitsiooni juurde kuulub, et see sünnib meis ilma meie tahtmata, sageli isegi vastu meie tahtmist. Hetkel, mil me tahame tunda (otsustame tunda, nagu Don Quijote otsustas armastada Dulcinead), pole tunne enam tunne, vaid tunde imitatsioon, selle demonstratsioon. Mida tavaliselt kutsutakse hüsteeriaks. Seepärast homo sentimentalis (see tähendab inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks) on tegelikult seesama mis homo hystericus.
Millega pole sugugi üteldud, et inimene, kes imiteerib tunnet, seda ei tunne. Näitleja, kes mängib laval vana kuninga Leari osa, tunneb laval kõikide pealtvaatajate ees hüljatud, masendatud inimese tõelist kurbust, kuid see kurbus haihtub hetkel, mil etendus lõpeb. Seepärast homo sentimentalis , kes häbistab meid suurte tunnetega, suudab meid äkitselt rabada seletamatu ükskõiksusega.” (lk 219)

”Armastus ilma koituseta: pott tulel on kaetud kaanega, mille all keevad tunded muutuvad kireks, nii et kaas hüpleb ja tantsib potil nagu hullumeelne.” (lk 221-222)

”Tee: triip maapinnal, mida mööda liigutakse jalgsi. Maantee erineb teest mitte ainult selle poolest, et seda mööda sõidetakse autoga, vaid ka selle poolest, et ta on ainult kriips, mis ühendab üht punkti teisega. Maanteel kui sellusel pole mingit tähtsust; tähtsus on ainult kahel punktil, mida ta ühendab. Tee on kiitus avarusele. Tee iga lõik kui selline on tähtis ja kutsub meid seisma jääma. Maantee on kuulutanud võidukalt väärtusetuks avaruse, mis maantee tõttu pole tänapäeval enam muud kui ainult takistus inimese liikumisele ja ajaraiskaja.
Enne kui teed kadusid maastikust, kadusid nad inimhingest: inimesed ei tahtnud liikuda, liikuda jalgsi ja sellest rõõmu tunda. Ka oma eli ei näinud nad enam kui teed, vaid kui maanteed: kui kriipsu, mis kulgeb ühest punktist teise, kapteni aukraadist kindrali aukraadi poole, abielunaise funktisoonist lesknaise funktsioonini. Elamise aeg muutus inimesele ainult takistuseks, millest on vaja jagu saada – mida aeg edasi – aina suuremate kiirustega.
Tee ja maantee, need on samuti kaks erinevat ilukäsitlust. Kui Paul ütleb, et seal ja seal on ilus maastiks, siis tähendab see: kui sa seal auto peatad, siis näed sa ilusat lossi seitsmekümnendast sajandist ja parki selle juures; või: seal on järv, mille kaugusesse ulatuval helkival pinnal ujuvad luiged.
Maanteede maailmas tähendab ilus maastik: ilu saar on õhendatud pika kriipsu abil teise ilu saarega.
Teede maailmas on ilu katkematu ning pidevalt muutuv; igal sammul ütleb ta meile: ”Peatu!”
Teede maailm on isa maailm. Maanteede maailm oli abielumehe maailm.” (lk 249-250)

EPL

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in milan kundera

 

Sildid: , , ,

Carolina Pihelgas “Kiri kodust”

kiri-kodustCarolina Pihelgas “Kiri kodust”
Eesti Keele Sihtasutus, 2014

xxx

Need on kellegi teise mälestused.
Mõte suvepäevast, järeleandmatust
leitsakust, ristikupunast. Ehk ei
olegi vabadusel lõhna. On ainult
paar tobedat nalja hiljem kalda peal,
rammestus, päikselaigud silmalaugude
taga – ja siis tagasipöördumine,
sõnatu üksiolek. (Lk 25)

xxx

Teinekord nad lihtsalt mööduvad:
päevad ja õhtud. Õrnhall taevas,
suits korstendest. Õuepealne maja
on valmis ehitatud, õhtusöök
söödud, tühi lootus, et asjad
muutuvad, ei lohuta enam.
Väsimus on aina kõikehõlmavam,
need toad, mis on aastaid
sinu sees tühjana seisnud,
tuleks millalgi taasasustada.(Lk 36)

Müürileht
Sven Vabar

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in carolina pihelgas

 

Sildid: , , ,