RSS

Milan Kundera ”Surematus”

08 apr.

surematusMilan Kundera ”Surematus”
Monokkel, 1995

Tutvustus: Romaani tegevustik toimub paralleelselt kaasajas ja Goethe eluajal. Mängulise põhikoega romaani tegelaskonda kuuluvad nii Goethe, autor ise kui Hemingwaygi. See raamat on juba ilmunud kõigis suuremates kultuurkeeltes.

Kindlasti mitte mu lemmik Kundera teostest. Kohati oli küll väga hea lugemine, aga tervikuna jäi kuidagi ebamääraseks ja kaugeks. Eraldi peaks ka mainima, et väga palju trükivigu esines, mis üsna häiriv.

Katkeid.

”Üksindus: silmitsevate pilkude meeldiv puudumine. Kord olid tema mõlemad kolleegid haigeks jäänud ja ta oli töötanud kaks nädalat toas üksipäini. Üllatusega oli ta kindlaks teinud, et ta õhtul oli hoopis vähem väsinud. Sellest ajast peale ta teadis, et pilgud on nagu kaalupommid, mis veavad teda maapinna ligi, või nagu suudlused, mis imevad temast välja jõu; et kortsud, mis olid tema näol, need olid sinna uuristanud pilkude nõelad.” (lk 38)

”Kuid see, mida Bettina nimetab wahre Liebe (tõeline armastus), ei ole armastus-suhe, vaid armastus-tunne; tuli, mille läidab inimese hinges taevalik käsi, tõrvik, mille valgel armastaja ”otsib armastust igasuguses kehastuses”. Selline armastus (armastuse-tunne) ei tea, mis on truudusetus, sest kui muutub armastuse objekt, jääb armastus ikka püsivalt samaks leegiks, mille on läitnud seesama taevalik käsi.” (lk 214)

”Homo sentimentalisti ei või defineerida kui inimest, kes tunneb (sest meie kõik tunneme), vaid kui inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks. Hetkel, mil tunnet hakatakse pidama väärtuseks, tahab igaüks tunda; ja kuna me kõik armastame hoobelda oma väärtustega, siis on meil kalduvus oma tunnet demonstreerida.” (lk 218)

”Tunde definitsiooni juurde kuulub, et see sünnib meis ilma meie tahtmata, sageli isegi vastu meie tahtmist. Hetkel, mil me tahame tunda (otsustame tunda, nagu Don Quijote otsustas armastada Dulcinead), pole tunne enam tunne, vaid tunde imitatsioon, selle demonstratsioon. Mida tavaliselt kutsutakse hüsteeriaks. Seepärast homo sentimentalis (see tähendab inimest, kes on ülendanud tunde väärtuseks) on tegelikult seesama mis homo hystericus.
Millega pole sugugi üteldud, et inimene, kes imiteerib tunnet, seda ei tunne. Näitleja, kes mängib laval vana kuninga Leari osa, tunneb laval kõikide pealtvaatajate ees hüljatud, masendatud inimese tõelist kurbust, kuid see kurbus haihtub hetkel, mil etendus lõpeb. Seepärast homo sentimentalis , kes häbistab meid suurte tunnetega, suudab meid äkitselt rabada seletamatu ükskõiksusega.” (lk 219)

”Armastus ilma koituseta: pott tulel on kaetud kaanega, mille all keevad tunded muutuvad kireks, nii et kaas hüpleb ja tantsib potil nagu hullumeelne.” (lk 221-222)

”Tee: triip maapinnal, mida mööda liigutakse jalgsi. Maantee erineb teest mitte ainult selle poolest, et seda mööda sõidetakse autoga, vaid ka selle poolest, et ta on ainult kriips, mis ühendab üht punkti teisega. Maanteel kui sellusel pole mingit tähtsust; tähtsus on ainult kahel punktil, mida ta ühendab. Tee on kiitus avarusele. Tee iga lõik kui selline on tähtis ja kutsub meid seisma jääma. Maantee on kuulutanud võidukalt väärtusetuks avaruse, mis maantee tõttu pole tänapäeval enam muud kui ainult takistus inimese liikumisele ja ajaraiskaja.
Enne kui teed kadusid maastikust, kadusid nad inimhingest: inimesed ei tahtnud liikuda, liikuda jalgsi ja sellest rõõmu tunda. Ka oma eli ei näinud nad enam kui teed, vaid kui maanteed: kui kriipsu, mis kulgeb ühest punktist teise, kapteni aukraadist kindrali aukraadi poole, abielunaise funktisoonist lesknaise funktsioonini. Elamise aeg muutus inimesele ainult takistuseks, millest on vaja jagu saada – mida aeg edasi – aina suuremate kiirustega.
Tee ja maantee, need on samuti kaks erinevat ilukäsitlust. Kui Paul ütleb, et seal ja seal on ilus maastiks, siis tähendab see: kui sa seal auto peatad, siis näed sa ilusat lossi seitsmekümnendast sajandist ja parki selle juures; või: seal on järv, mille kaugusesse ulatuval helkival pinnal ujuvad luiged.
Maanteede maailmas tähendab ilus maastik: ilu saar on õhendatud pika kriipsu abil teise ilu saarega.
Teede maailmas on ilu katkematu ning pidevalt muutuv; igal sammul ütleb ta meile: ”Peatu!”
Teede maailm on isa maailm. Maanteede maailm oli abielumehe maailm.” (lk 249-250)

EPL

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/04/2015 in milan kundera

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: