RSS

Arhiiv kuude lõikes: august 2015

Kaur Riismaa „Pühamägi“

pühamägiKaur Riismaa „Pühamägi“
Verb, 2015

Tutvustus: Moodsate stiilielementidega Kalamaja-romaanike Niinast, Maurice’ist ja minust. Ning sellest, mis sai pärast.

“Kas ahvil on fantaasia? Ta kutsus mind akna juurde ja osutas eemal keset tänavat seisvatele lastele. Nood ei vahetanud sõnagi, põrnitsesid oma telefone. “Vaata, mis on neil ühist ameeriklaste kosmoseprogrammiga? Nad õpetasid hvi raketiga lendama. Süttis armatuuril punane tuli, siis pidi ahv kindlat kangi tõmbama, roheline, teist kangi. Nende refleksid seal, ” – tema käeviipes oli üleolekut – “nende refleksid on nagu treenitud ahvil, nad on kiired, nad lahendavad tekkivaid probleeme meievanustest palju kiiremini. Nad on sündinud juhid, aga jäävad ikkagi treenitud ahvideks. Nad ei oska enam suhelda, nad on üksildased nagu šimpans kosmosekapslis … üksildased ja närvilised, satuvad hüsteeriasse, laamendavad, kui peavad teiste omasugustega verbaalselt lävima. Võibolla on see Looduse viis meie populatsiooni reguleerida: kui inimene ei suuda teisele silma vaadata ja öelda, et teda armastab, siis nad ka ei abiellu, ja ei saa lapsi.” (lk 23)

ERR. Uus raamat

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2015 toll kaur riismaa

 

Sildid: , , ,

Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“


kunderaMilan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“
Varrak, 2014

Tutvustus: “Naeru ja unustuse raamat” ilmus prantsuse keeles 1979. aastal, kui Milan Kundera oli neli aastat varem oma sünnimaalt Tšehhoslovakkiast Prantsusmaale emigreerunud. Raamat koosneb seitsmest lookesest – variatsioonist mäletamise ja unustuse, naeru ja tragöödia teemadel –, mis kulgevad paljuski 1968. aasta sündmuste taustal Böömimaal (ta keeldub seda nimetamast Tšehhoslovakkiaks). Lugudesse inimestest ajalookeerises on põimitud autobiograafilisi elemente (Kundera muusikateadlasest isa, kirjaniku väljaheitmine kommunistlikust parteist, juhutööd režiimi rangenemisel) ja esseistlikke arutelusid. Need on lood kommunistliku aparaadi ponnistustest kustutada rahva mälu (“Rahvaste põrmustamiseks,” ütles Hübl, “võetakse neilt alustuseks mälu. Hävitatakse nende raamatud, kultuur, ajalugu.”) kui ka lihtsalt inimmälu armetusest. Need on lood kahest vastandlikust naerust (“Kui kuradi naer viitas asjade absurdsusele, siis ingel tahtis hoopis tunda rõõmu selle üle, kui hästi on maa peal kõik korraldatud.”) 
Taas saab nautida Kundera briljantset oskust panna inimhinge- ja ajalookeerukused lihtsatesse sõnadesse.

Katked

„… iga armusuhe tugineb kirjutamata kokkuleppele, mille armastajad suhte esimestel nädalatel järelemõtlematult sõlmivad. Nad viibivad veel justkui unenäos, ent panevad samal ajal eneselegi aru andmata karmide juristidena kirja omavahelise lepingu üksikasjalikke klausleid. Oh, armastajad, olge nende esimeste ohtlike päevade jooksul ettevaatlikud! Kui toote teisele hommikusöögi voodisse, peate seda tegema igavesti, kui te ei taha, et teid süüdistataks armastuse puudumises ja petmises.“ (lk 54)

„Teate isegi, kuidas asjad käivad, kui kaks inimest lobisevad. Üks räägib ja teine katkestab tema jutu: „Täpselt nagu minul, ma…“ ja hakkab endast rääkima, kuni esimesel õnnestub omakorda poetada: „Täpselt nagu minul, ma…“
See lause „Täpselt nagu minul, ma…“ kõlab nagu heakskiitev kaja, nagu jätkataks teise mõttekäiku, ent see on kõigest illusioon: tegelikult on see jõhker mäss jõhkra vägivalla vastu, katse vabastada oma kõrv orjusest, et alistada jõuga vastase kõrv. Sest kogu inimese elu omasuguste seas pole muud kui võitlus teise kõrva vallutamise pärast.“ (lk 106)

„Üldine isoleeritus sigitab grafomaaniat ning üldlevinud grafomaania süvendab ja suurendab omakorda isoleeritust. Trükikunst võimaldas kunagi inimestel üksteist mõista. Üleüldise grafomaania ajastul on raamatute kirjutamine saanud vastupidise tähenduse: igaüks ümbritseb end omaenda sõnadest justkui peegelseinaga, mis ei lase väljaspoolt sisse ühtegi häält.“ (lk 121)

„… on pilke, mille kiusatusele ei suuda keegi vastu panna: näiteks pilk liiklusõnnetusele või kellegi teise armastuskirjale.“ (lk 145)

Kultuuritarbija60+
Postimees
Loterii
Ekspress

{4D86DADE-EB47-4D1E-BD54-C5E0128F51F2}Img400220px-BookOfLaughterAndForgettingBook of Laughter and Forgettingkundera1kundera2le-livre-du-rire-et-de-l-oubli-57636

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2015 toll milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Sofi Oksanen „Stalini lehmad“

Sofi+Oksanen+-+Stalini+lehmadSofi Oksanen „Stalini lehmad“
Tänapäev, 2014

Tutvustus: Tallinn, 1971. Katariina kohtub restorani tantsuõhtul soomlasega, kes tulnud Eestisse Viru hotelli ehitama. Kolm aastat hiljem noored abielluvad. Katariinal õnnestub pärast bürokraatia kadalipu läbimist abikaasa juurde Soome elama asuda. Kuid suurt õnne üheskoos ei leita. Liiga palju on seda, mis pigem eraldab kui ühendab. Perre sünnib tütar Anna. Omapärase mõttemaailmaga laps, keda hakatakse soomlaseks kasvatama. Kuid Annat tõmbab rohkem Eesti poole, seda peab ta oma maailmapilti sobivamaks paigaks. Pereisa võõrandub naisest ja lapsest, käib Venemaal ehitustöödel ning oma voli järgi lustimas. Annast aga kasvab vahepeal tütarlaps, kel tekib tõsine söömishäire. Mis saab Annast, kelle suhted on keerulised, kes peab elama oma haigusega ning kohanema muutuva maailmaga?

Sofi Oksanen on sündinud 1977. aastal, tema ema on eestlane ja isa soomlane. „Stalini lehmad“ on Sofi Oksaneni debüütromaan, mis leidis palju tähelepanu ja on tõlgitud mitmesse keelde. Avaldanud ka romaanid „Baby Jane“ (2005) ning „Puhastus“ (2008). Auhinnatud Finlandia ning Runebergi preemiaga, üks viimaste aastate populaarsemaid autoreid Soomes.

Meeldis oluliselt vähem kui Oksaneni hilisemad raamatud („Puhastus“ ja „Kui tuvid..“).
Söömishäirete teema pole nii huvipakkuv, kuigi ilmselt saab ka sellest huvitavalt kirjutada.
Kogu raamatu stiil tundus veidi viimistlemata, palju teemasid püütud kokkukuhjata jne. 
millegipärast häiris mind ka väljend „padu-soome“ ja selle väga tihe kasutus.

Danzumees
Südamelähedaselt
Sehkendaja
Sirp

stalini lehmad

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2015 toll sofi oksanen

 

Sildid: , , ,

Aziz Ansari “Modern Romance”

azizAziz Ansari “Modern Romance”
Penguin Books, 2015

Tutvustus: A hilarious, thoughtful, and in-depth exploration of the pleasures and perils of modern romance from one of this generation’s sharpest comedic voices.
At some point, every one of us embarks on a journey to find love. We meet people, date, get into and out of relationships, all with the hope of finding someone with whom we share a deep connection. This seems standard now, but it’s wildly different from what people did even just decades ago. Single people today have more romantic options than at any point in human history. With technology, our abilities to connect with and sort through these options are staggering. So why are so many people frustrated?
Some of our problems are unique to our time. “Why did this guy just text me an emoji of a pizza?” “Should I go out with this girl even though she listed Combos as one of her favorite snack foods? Combos?!” “My girlfriend just got a message from some dude named Nathan. Who’s Nathan? Did he just send her a photo of his penis? Should I check just to be sure?”
But the transformation of our romantic lives can’t be explained by technology alone. In a short period of time, the whole culture of finding love has changed dramatically. A few decades ago, people would find a decent person who lived in their neighborhood. Their families would meet and, after deciding neither party seemed like a murderer, they would get married and soon have a kid, all by the time they were twenty-four. Today, people marry later than ever and spend years of their lives on a quest to find the perfect person, a soul mate.
For years, Aziz Ansari has been aiming his comic insight at modern romance, but for Modern Romance, the book, he decided he needed to take things to another level. He teamed up with NYU sociologist Eric Klinenberg and designed a massive research project, including hundreds of interviews and focus groups conducted everywhere from Tokyo to Buenos Aires to Wichita. They analyzed behavioral data and surveys and created their own online research forum on Reddit, which drew thousands of messages. They enlisted the world’s leading social scientists, including Andrew Cherlin, Eli Finkel, Helen Fisher, Sheena Iyengar, Barry Schwartz, Sherry Turkle, and Robb Willer. The result is unlike any social science or humor book we’ve seen before.
In Modern Romance, Ansari combines his irreverent humor with cutting-edge social science to give us an unforgettable tour of our new romantic world.

xxx

“In the past, a guy would be thinking, Oh, shit, I gotta have kids to work on my farm.I need four-year-old kids performing manual labor ASAP. And I need a woman who can make me clothes. I better get on this. A woman would think, I better find a dude who’s capable on the farm and good with a plow so I don’t starve and die.

Making sure the person shared your interest in sushi and Wes Andreson movies and made you get a boner anytime you touched her hair would seem far too picky.” (lk 23)

“We also don’t even have to get married if we don’t want to. Getting married and starting a family was once seemingly the only reasonable life course. Today we’ve become far more accepting of alternative lifestyles, and people move in and out of different situations: single with roommates, single and solo, single with partner, married, divorced, divorced and living with an iguana, remarried with iguana, then divorced with seven iguanas because your iguana obsession ruined your relationship, and, finally, single with six iguanas (Arturo was sadly run over by an ice cream truck). (lk 26)

VanityFair
NyTimes
Aziz Ansari on ‘The View’
Aziz Ansari & Eric Klinenberg | Modern Romance

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 14/08/2015 toll aziz ansari

 

Sildid: , ,

Indrek Hargla “Apteeker Melchior. Rataskaevu viirastus.”

rataskaevu viirastus_kaas_tryki_PAR.inddIndrek Hargla “Apteeker Melchior. Rataskaevu viirastus.”
Varrak, 2010

Tutvustus: Tallinn anno Domini 1419. Kolm inimest on näinud Rataskaevu tänavas viirastust ja pärast on nad leitud surnuna. Mis ühendab neid kolme – tornipealikku, prostituuti ja flaami maalikunstnikku – kummitava majaga Rataskaevu tänavas, kus aastakümneid tagasi olla toimunud hirmsad mõrvad? Kui apteeker Melchior leiab tolle kurja kuulsusega Unterraineri maja eest tundmatu hulguse kastreeritud laiba, asub ta uurima, mis siis tegelikult selles majas kunagi sündis ja kas tõesti võivad mineviku viirastused oma piinade eest kätte maksta elavatele. Samal ajal sureb Pirital vaga kaupmees Bruys, kes oli pühendanud oma elu uue kloostri rajamisele. Nähtamatute niitidega näivad kõik need sündmused seotud olevat, ent tõde võib olla uskumatum ja õudsem, kui kõik legendid. Mõistatuse lahendamine viib Melchiori ka Pirita kloostrisse, lõbumajja ja vana eesti soost nõidade juurde, kuni lõpuks peab ta silmitsi seisma Rataskaevu viirastuse endaga.
Tegemist on teise osaga Indrek Hargla gooti kriminaalromaanide sarjas, milles keskaegse Tallinna mõrvu lahendab apteeker Melchior. Sarja esimene osa – „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“ – ilmus juulis 2010, järgmisena ilmub „Apteeker Melchior ja timuka tütar“.

Katked

“…selle taha pole ükski kuulujutt enne jäänud, et pealtnägijat pole olnud.” (lk 88)

“…aeg ravib haavad, aga mitte need, mille inimene endale ise lööb.” (lk 277)

“Ükski vale pole nii pikk, et seda lõpmatuseni saaks rääkida. Vale peab olema usutav ja seepärast pole pikas vales kunagi kõik vale.” (lk 278)

Postimees
EPL (Mart Kalvet)
Sehkendaja
Bukahoolik
Loterii
Loterii
Bibliofiil

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/08/2015 toll indrek hargla

 

Sildid: , , ,

Tan Twan Eng “Õhtuste udude aed”

õhtuste udude aedTan Twan Eng “Õhtuste udude aed”
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: Noor naine Yun Ling on otsustanud rajada Malaisia mägismaale aia oma Jaapani okupatsiooni ajal tapetud õe mälestuseks. Ainsana saab teda plaani elluviimisel aidata Aritomo, harukordsete oskuste ja mainega mees, kes kunagi oli Jaapani keisri enese aednik. Yun Ling võtab vastu Aritomo ettepaneku hakata tööle tema õpipoisina ning sellest saab alguse teekond naise minevikku, mis on tihedalt põimunud tema paljukannatanud kodumaa ajaloo saladustega.
Tan Twan Eng on sündinud 1972. aastal Malaisias. Ta õppis Londoni ülikoolis juurat ja töötas aastaid Kuala Lumpuris advokaadina, enne kui pühendus kirjandusele. Engi debüütromaan „Vihmaand” ilmus 2007. aastal. Teine romaan „Õhtuste udude aed” (2012) jõudis Bookeri auhinna kandidaatide lõppnimekirja ja võitis Aasia tähtsaima kirjandusauhinna Man Asian Literary Prize.

See raamat ei suutnud hetkel haarata.

Katked:

“See parempoolne on Mnemosyne. Oled sa temast kuulnud?”

“Mälujumalanna,” ütlesin. “Kes see teine naine on?”

“Muidugi mõista tema kaksikõde. Unustamise jumalanna.”

Vaatasin Magnust, arutades endamisi, ega ta mind ninapidi ei vea. “Mina küll ei mäleta, et sellist jumalannat olemas oleks.”

“Ahaa, kas see, et sa ei mäleta, mitte ei tõestagi tema olemasolu?” Ta naeratas lõbustatult. “Järsku on ta olemas, aga me lihtsalt oleme unustanud.”

/—/ “Mis sa arvad, kumb neist kaksikutest vanem on?” küsis Magnus.

“Mnemosyne muidugi.”

“Tõesti? Kas sulle ei tundu, et ta näeb noorem välja?”

“Mälu peab ju enne unustamist olemas olema.” Naeratasin talle. “Või oled selle unustanud?”

(lk 46)

Marcamaa

garden mists1garden of mistsThe Garden of evening mists the-garden-of-evening-mists

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/08/2015 toll tan twan eng

 

Sildid: , , , , ,

Juan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”

asjade kukkumiseJuan Gabriel Vasquez “Asjade kukkumise hääl”
Tänapäev, 2015
Punane raamat

Tutvustus: Juan Gabriel Vásquez (Colombia, Bogotá, 1973) on mitmete auhinnatud romaanide autor, tõlkija, esseist ja ajakirjanik. Mario Vargas Llosa on nimetanud teda “üheks originaalseimaks hääleks Ladina-Ameerika kirjandusmaastikul”. “Asjade kukkumise hääl” on lugu pinevast sõprusest, armastusest, perekonnast, hirmus elanud põlvkonnast ja püüetest jääda ellu rasketel aegadel. Raamat pälvis 2011. aastal Alfaguara preemia, hispaaniakeelse maailma ühe tähtsama kirjandusauhinna.

Natuke kaugeks jäi see raamat.

Katkeid:

“Ja samas kinnitan ma endale, et oleme oleviku hindamises täiesti kohutavad, võib-olla seepärast, et olevikku pole tegelikult olemas: kõik on mälestus, see lause, mille just kirja panin, on mälestus, ja mälestus on ka see sõna, mida sina, lugeja, viimasena lugesid.” (lk 18)

“Täiskasvanuiga toob kaasa hävitava kontrolli-illusiooni ning ehk isegi sõltub sellest. Pean silmas, et see kujutlus, et meil on võimu enese elu üle, lasebki meil end täiskasvanuna tunda, sest seostame täiskasvanulikkust iseseisvusega, sõltumatu õigusega otsustada, mis meiega järgmiseks juhtub. Illusiooni purunemine leiab aset varem või hiljem, see ei jää tulemata, ei jäta kohtumisele ilmumata, pole seda kunagi teinud. Saabudes tervitame seda suurema üllatuseta, sest mitte keegi, kes elab piisavalt kaua, ei üllatu, kui tema elu muudavad kauged sündmused, teiste inimeste tahtmised, ilma et neil endil oleks võimalust selles kas või pisutki sõna sekka öelda. Seesugused pikad protsessid, mis lõpuks meie elu juhtima asuvad, vahel selleks, et anda vajalik müks, vahel selleks, et meie säravaimaid plaanid põrmuks pihustada, on enamasti varjatud nagu maa-alused võnked, nagu tektooniliste kihtide vaevuhoomatavad nihked, ja kui maavärin viimaks kohale jõuab, kasutame sõnu, mida oleme õppinud kasutama enese rahustamiseks, nagu õnnetus, kokkusattumus, mõnikord ka saatus.” (lk 182)

ERRasjade
Maemaailm
Loterii

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/08/2015 toll juan gabriel vasquez

 

Sildid: , , , , ,

Mait Vaik „Juss ja vennad“

juss_kaas_2_Mait Vaik „Juss ja vennad“
Eesti Keele Sihtasutus, 2014

Tutvustus: “Juss ja vennad” on musta huumoriga jutustused, kus kümneaastane Eestimaa kolkakülas elav peategelane koos vanemate vendadega võtab ette just mitte alati eakohaseid tegemisi ja seiklusi. Poiste ausast põllumehest isa monoloogid sobiksikd igasse leeriõpikusse nagu ka sureva vanaisa mõtisklused, mis panevad lugeja juurdlema elu mõtte üle. Krooniks kohtute diakonist sulast kes õpib usuteadust ja kreeka keelt ning teisi põnevaid tegelasi, nende hulgas joodikust veterinaari, külafilosoofist Seediku-vana, paadunud romantikut Mustika Sassi, naissoole alati vastutulevat kohalikku konstaablit Libe-Atsi, kui ka mitmesuguseid teisi loomi alates koertest ja lõpetades lehmade ja sigadega. Raamat sisaldab ebatsensuurseid väljendeid kuna autor on veendunud, et just selline keelekasutus on jutustuse tegelastele kahjuks omane.

Ei meeldinud. Ilmselt pole ma ka päris sihtgrupp sellele, igatahes ei istunud mulle.
Mait Vaik laulusõnade kirjutajana on väga sümpaatne, romaanide osas ma nii kindel pole

Sirp

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/08/2015 toll mait vaik

 

Sildid: , , ,

David Foenkinos „Mälestused“

mälestusedDavid Foenkinos „Mälestused“
Tänapäev, 2015
Punane raamat

Tutvustus: „Mälestustes” jutustab nimetu mees enda ja oma perekonna loo. Tundeküllased mõtisklused vanadusest ja surmast, raskustest oma vanemate mõistmisel, armastusest ja abielust, loomisihast ja juhuslikkuse ilust on kirja pandud lihtsalt, ent peenetundeliselt ja humoorikalt, ainulaadses luuleliste lausetega stiilis. David Foenkinos (snd 1974) on prantsuse kirjanik ja stsenarist. Ta on kirjutanud kümmekond romaani, mis on võitnud hulgaliselt kirjanduspreemiaid ja mida on tõlgitud mitmekümnesse keelde. Eesti keeles on varem ilmunud tema menukaim romaan „Delikaatsus” (2013), mille põhjal valminud filmis mängis peaosa Audrey Tautou. Aastal 2015 linastus film ka „Mälestuste” ainetel.

Delikaatsus meeldis rohkem kui see, aga okei lugemine.

Katkeid

„Elu on nagu masin, mis uurib meie tundetust. Me elame surmad nii hästi üle. Alati on veider mõelda, et võime edasi minna isegi siis, kui oleme armastatutest ilma jäetud. Saabusid uued päevad ja ma tervitasin neid.“ (lk 13)

„Teiste jaoks läks elu edasi, jättes mind alati kõrvale, ja mina takerdusin liikumatute asjade aega. Mu seksuaalelu meenutas rootsi filmi. Vahel koguni subtiitriteta.“ (lk 66)

„Minu katsed armusuhetesse astuda ei lõppenud heidutava lärmi, vaid pigem rahulikult kulgeva meeleheitega. Alles hiljem sain teada, et kui tahad leida, siis ei tohi otsida. Kõik muudkui kordavad seda absurdset ütlust ja ometi vastab see tõele. Hiljem, ja üsna üllataval kombel, sain teada ka seda, et sama kehtib romaani kirjutamise puhul. Polnud tarvis tingimata ideede järel joosta, meeleheitlikult visandeid vihtuda, romaan ise pidi esimese sammu tegema. Tuli olla lihtsalt õiges seisundis, et romaan vastu võtta, kui ta peaks kujutlusvõime uksele koputama. Sõnad lähenesid mulle graatsilise nähtamatusega.“ (lk 67)

„Ma ei mõelnud enam lugusid välja nagu varem, vaid üritasin tulla väikse jututagavaraga. Sõnadega, mille eesmärk oli täita tühjus. On see üldse oluline, mida meil üksteisele öelda on? Vahel piisab lihtsalt kohalolust. Vanaisa ütles mulle enne suremist: „Jää veel natukeseks.“ Ta oli suremas, enam polnud midagi arutada, ja ometi väljendas ta soovi, et viibiksin tema juures. Aga miks ma siis kippusin vanaema unarusse jätma? Hiljem kummitas see mind pidevalt. Kõrge ea küsimus. Mida vanainimesed tahavad? Nad isoleerivad end vaikselt, liikudes tühjuse poole. Kõik, millest on võimalik vestlust arendada, kaob. Ja meie justkui valvame nende nukrust.“ (lk 68)

„Mulle tundub, et inimene armastab teisiti, kui ta on sisimas teadlik vanadusest. Ma ei räägi surmahirmust ega seksuaalsest buliimiast, mis oleks seotud meie olemise lühiajalisusega; ei, ma räägin kavatsusest koguda, võib-olla naiivselt, ilutagavara tulevasteks päevadeks, kui oleme füüsiliselt liikumatud. Armastasin naisi pärast seda aina enam, elasin iga nende pisiasja lummuses, nauding tundus mulle aina olulisem. Tahtsin, et naised anduksid mulle küsimusi esitamata, suudleksid mind nagu mu huulte vargad, jääksid igavesti võõrasteks, keda tunnen nii hästi. See polnud juhus, et mõtlesin sellele kõigele just nüüd; see oli nagu matustel tolle tüdrukuga vahetatud pilgud – tragöödia ja teatud tüüpi erootiline komöödia kuulusid alati tihedalt kokku.“ (lk 79-80)

„Minevik suudab toita vaid kümmet vestlusminutit.“ (lk 90)

„Võib-olla on õnne üks peamisi tundemärke see, et aeg hakkab kiiremini liikuma?“ (lk 187)

Kultuuritarbija60+
Lugemissoovitus

les-souvenirs-foenkinosfoenkinosfoenkinos2

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/08/2015 toll david foenkinos

 

Sildid: , , , ,

Mait Vaik „Tööpäeva lõpp“

tööpäeva-lõppMait Vaik „Tööpäeva lõpp“
Puiestee 2014

Tutvustus: “Tööpäeva lõpp” sisaldab kaheksat jutustust aastatest 1997-2013 ja on ühtlasi autori esimene lühiformaadis proosateos. Lehekülgedelt leiab nii üksindust, hullust ja inimestevahelisi suhteid. Autorilt on varem ilmunud lühiromaan “Juss ja vennad” (2013) ja luulekogu “Kõigil on alati õigus” (2012). Toimetas Violetta Riidas, kaane kujundas Sven-Erik Stamberg.

Katkeid

„Seni kuni inimeses säilib usk, kui suure enesepettusega ka tegemist ei oleks, et ta suudab pinnale rabeleda, on ka abi käeulatuses. Kui te küsiksite kodutult, et juhul, kui ta saaks ootamatult suure päranduse, siis mida ta sellega teeks ja kui ta teile vastab – pole oluline mida – siis on inimeses veel varjatud lootus, aga kui ta õlgu kehitab…“ (lk 84)

„Olevikus on inimene alati ootel. Ta ootab alati. Ootuses on alati lootus. Olgu see milline tahes, halvema, parema, eelkõige aga praegusest, kestvast jõulisema järele. Inimkonna ajalugu on alati ootuste ajalugu. Kohtumiste ja lahkuminekute ajalugu. Mis teeb selle magus-mõrudaks? AEG.“ (lk 99)

ERR
Zaum

 
Lisa kommentaar

Kirjutas &emdash; 06/08/2015 toll mait vaik

 

Sildid: , , ,