RSS

Monthly Archives: september 2015

P.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“


mitteeukleidilisegeomeetriaP.I. Filimonov „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“
Kite, 2010

Tutvustus: Minu nimi ei ütle teile midagi, seepärast pole ka mõtet seda 
öelda. Minu minevik enne nüüdseid sündmusi – mida 
sellest jutustada? Ja kas maksabki? Minevikul pole tulevikuga 
mingit seost, nagu mulle näib. Isegi mineviku seosed olevikuga 
on üsna viirastuslikud. (Romaanist „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon”)
Kes on P. I. Filimonov? „Ta on selline läbi ja lõhki labane taat, väljaveninud dressipükstes, vedeleb diivanil, kaanib õlut, vahib telekast jalkat, viieteistminutilise vaheaja kestel aga veeretab laisalt mõtteid kõige oleva tähendusest. Initsiaalid dešifreerusid alguses kui Pjotr Ivanovitš, kuid nüüd ei dešifreeru vist enam üldse kuidagi ja P. I. on lihtsalt P. I.“ (P.I. Filimonovi intervjuust venekeelsele Postimehele 09.08.2006)
Tallinnas elav P. I. Filimonov (s. 1975) on uuema 
eestivene kirjanduse üks silmapaistvamaid autoreid ja 
tegutseb mitmes žanris. Tema luulekogu „Kolmanda 
järgu mantrad” (2007) pälvis Eesti Kultuurkapitali 
venekeelse autori aastapreemia. Näidendi „Mandragora” 
on lavastanud Drugoi Teatr. Ta on tõlkinud eesti luulet 
vene keelde. „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” on 
eestivene kirjanduse noorema põlvkonna esimene 
romaan, mis ilmub eesti keeles.

Viimase aja üks positiivsemaid üllatajaid. Kuigi autorist olen kuulnud/lugenud ja paljukiidetud, siis millegipärast kartsin, et tegemist raskestiloetava või lihtsalt mitte minuga haakuvaga. Antud teose puhul ka pealkiri ei olnud kuidagi kutsuv. Ehk siis järjekordne tõestus, et don’t judge a book by its cover“ . Mulle raamat meeldis, oli huvitav ja omapärane lugemine.

Katkeid:

“Minu nimi ei ütle teile midagi, seepärast pole ka mõtet seda 
öelda. Minu minevik enne nüüdseid sündmusi – mida sellest jutustada? Ja kas maksabki? Minevikul pole tulevikuga 
mingit seost, nagu mulle näib. Isegi mineviku seosed olevikuga 
on üsna viirastuslikud. Võimalik, et funktsionaalses mõttes ongi mu minevik mind selleni toonud, mis allpool esitamisele tuleb. Kuid teisalt on ka täiesti võimalik, et mitte. Ei tasu tema küljes rippuda, “tsüklisse jääda”, nagu ütleks üks mu tuttav luuletaja.” (lk 7)

“See oli hullumeelne aeg, selles mõttes, et terve kari mu tuttavaid oli äkki endas avastanud hullumeelse tõmbe fotokunsti poole, mis minu arvates oli tingitud vaid digitaaltehnika kiirest arengust ja suhtelisest kättesaadavusest. Nad käisid mööda tänavaid ringi ja vahel sõitsid spetsiaalselt sel eesmärgil isegi metsaparkidesse ja mujale pärapõrgusse – ja pildistasid seal igasuguseid tähendusrikkaid lehekesi, vihmapiisku päikesekuumadel kaljudel, tuttavaid argiesemeid tundmatutes rakurssides ning teineteist. Kõigile meeldis hullult üksteist pildistada. Kõige abstraktsemates poosides, rollides ja mitte rollides, hingestatult katustel lebamas ja taevasse vaatamas, mingitesse mustadesse Petlemma hõlstidesse mähituna ja lihtsalt pakaseauru välja hingamas. seismas minu linna keskaegsete majade treppidel. Minu südantkriipiva linna treppidel.” (lk 67)

“On raske öelda millestki kirglikult huvituvale inimesele, et sind tema huvide sfäär põrmugi ei eruta. Kunagi võib-olla erutas, aga võimalik ka, et isegi mitte. Võib-olla oled alati ainult sellist nägu teinud – või siis oled sellega tegelenud ainult seltskonna pärast või selle pärast, et sulle meeldis suhelda sellest huvitatud inimesega ja teist moodust temaga suhtlemisest polnud. Sest parim moodus sõbruneda kvantfüüsikuga on ju rääkida temaga kvantidest. Ja siis hakkab ta sind ägedaks vennaks pidama ja sind üliheldelt viinaga jootma. Sest kõik kvantfüüsikud joovad, neil on nii kombeks. Parim viis sõbruneda pedega on rääkida talle homosallivusest ja jällegi hakkab ta sind ägedaks vennaks pidama ja heldelt purju jootma. Ainult et mitte enam viinaga, peded, nemad joovad harva viina. Miskipärast pole neil eriti kombeks seda juua, ilmselt pole piisavalt intellektuaalne. Nad eelistavad harilikult igasuguseid imelikke jooke, nagu kalvados või absint. Ei, ärge arvake siin midagi, absinti võin ma täitsa hea meelega juua. Ja üldse, ma olen ka tegelikult gay‘de suhtes salliv. Aga jälle ma kaldusin kõrvale.” (lk119-120)

“Ma tegin kukerpalli…/—/
“Mis sul on?” küsis Vogelson.
“See pole mina, see on maailmaruum,” ütlesin ma.
“Mis sellega on?” täpsustas Ipatov.
“Ta käib ringi.”
“Kas sa siis ei teadnud seda varem?” küsis Ipatov.
“See pole tähtis. Vaadake mis. Kui ta ringi käib ja kui hakata samuti pöörlema ja kui sattuda temaga teatud resonantsi, siis võib paljugi saavutada,”
“Näiteks?” küsis Vogelson.
“Näiteks võib hakata liikuma aegruumi teljel vastupidises suunas, teisisõnu tagasi. Võib ajas ümber paikneda. Kui õige resonants kinni püüda, siis saab ajamsinast objektiivne reaalsus. Ja mind paneb isegi imestama, et keegi sellest seni aru saanud pole. Tegelikult on see elementaarne.”
Minu üllatuseks võtsid teised mu arvamuse ootamatu entusiasmiga vastu.
“aga miks sa arvad, et peab pöörlema? Ja just niimoodi?” küsis Vogelson, kes oli alati vastuvõtlik uutele teadmistele.
“Ei pea tingimata nii. Võib ennast näiteks jalgrattaks kujutelda.”
“Ja siis?”
“Siis võib see veelgi paremini välja tulla.”
“Kas sa lugesid seda kuskilt või?” küsis Ipatov.
“Umbes nii,” ütlesin mina.
Neiu Sabina puges pleedi alt välja ja püüdis end jalgrattaks kujutleda. Selliseks väikseks, punaseks, kolmerattaliseks. Mu onupojal oli lapsena selline, Sabinal tuli see päris hästi välja. Vogelson ja Ipatov ei hakanud endale midagi ette kujutama. Õigemini, Vogelson püüdis ennast kaktuseks kujutleda – aga tal ei tulnud midagi välja.” (lk 137 -138)

“Nii juhtuski, et selle kummalise õhtu lõpus olin ma ikka veel väljaspool oma kodu. See tähendab, alguses olin ma ju olnud täitsa enda pool, kuid mite üksi. Aga kui sa oled oma kodus, kuid mitte üksi, siis pole tunne ikka päris see. Isegi kui sa oled seal koos preiliga, kellest huvitatud oled, pole see ikkagi see. Isegi kui ta käitub ideaalselt õigesti, nõnda, nagu huviväärsele preilile ette nähtud, ikkagi pole seda vabadust. ” (lk 149)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus
Toomas Vint
Loterii
ERR Uus Raamat

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in p.i. filimonov

 

Sildid: , , , ,

Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“

armastajad-esikaas115314Jean-Philippe Toussaint „Armastajad“
Pegasus, 2010
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Jean-Philippe Toussaint (sünd 1957) on üks tänapäeva tunnustatumaid ja tõlgitumaid Belgia prantsuskeelseid kirjanikke. Kirjutamise kõrval on Toussaint tegev ka fotograafi ja filmirežissöörina, ning fotograafiline pilk on selgelt äratuntav ka tema ülimalt visuaalses proosas.
Toussaint’i absurdihõnguline debüütromaan “Vannituba” (1985) sai juba ilmudes peaaegu kultusteoseks ja tegi noorest autorist 20. sajandi kirjandusklassiku. Lakooniline stiil ja silmapaistev detailitäpsus tõid kirjanikule minimalisti kuulsuse.
Kõik Toussaint’i seniilmunud kaheksa romaani on napi süžeega minajutustused. Romaanis “Armastajad” on keskikka jõudnud minajutustaja oma armsamaga Tōkyōs – veetmas seal üht lõputut armuööd. Kesksel kohal on siin ebamäärane hingeseisund, kus vahelduvad iha ja ärritus, armastus ja vaen, igatsus ja tüdimus, ning neid muutusi tunnete skaalal registreerib kirjanik sama täpselt, nõtkelt ja poeetiliselt nagu valguse- või värvivarjundeid taevas.
Selle romaani värv on punane: see on ohu, tule ja armastuse värv. Aga ohtu ja ärevust hoiab algusest peale õhus ka soolhappepudel, mis loo käivitab ja lõpetab.

Meeldis. Vist isegi veidi rohkem kui „Vannituba“.

Katkeid

“Me ei olnud sel ööl kohe suudelnud. Ei, mitte kohe. Kes siis ei tahaks pikendada hõrku hetke enne esimest suudlust, kui kaks hinge, keda tärkav kiindumus teineteise poole tõmbab, on juba sõnatult otsustanud suudelda, kui nende silmad teavad seda, nende naeratused aimavad, nende huuled ja käed tunnevad seda ette, kuid nad lükkavad edasi hetke, mil huuled esimest korda õrnalt kokku puutuvad?” (lk 7)

“Kas oli parim lahendus üheskoos reisile minna, kui ees ootas lahkuminek? Teataval määral ehk oligi, sest nii nagu lähedus meid lahku rebis, samavõrra oleks lahusolek meid lähendanud. Olime hingeliselt nii haprad ja heitlikud, et teise puudumine oli kindlasti ainus, mis võinuks meid veel liita, seevastu lähedus oleks alanud lahkuminekut vaid kiirendanud ja kinnistanud.” (lk 15)

ERR Uus raamat

Faire-lamour-Jean-Philippe-Toussaint

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in jean-philippe toussaint

 

Sildid: , , , , ,

Sandor Tar „Meie tänav“

meie tänavSandor Tar „Meie tänav“
Varrak, 2006
Moodne aeg

Tutvustus: Ungari kirjanik Sándor Tar (s 1941) on alates 1970. aastast ilmutanud kaheksa proosateost, jutustusi ja romaane, teda on tõlgitud prantsuse, saksa ja soome keelde.
“Meie tänav” ei ole romaan traditsioonilises mõttes, vaid pigem romaan novellides (nagu – küll hoopis teises helistikus – August Gailiti “Toomas Nipernaadi”). “Meie tänava” peatükke, mida võib võtta ka omaette novellidena, seob tegevuskoht ja tegelaskond, töötud, pensionärid, invaliidid, alkohoolikud, igat seltsi marginaalid, kes on samade sündmuste läbielajad ja tunnistajad. Tänu sellele, et lugejale näidatakse seda mikromaailma peatükist peatükki üha uute tegelaste vaatepunktist, võib tal teose tegelastega märkamatult sugeneda usalduslik vahekord ja ta võib neid vähehaaval mõistma hakata.
Teine silmapaistev ungari novellist Adám Bodor on Sándor Tari kohta öelnud: “Tema on jäänud sinna, kust tema teekaaslased on vähehaaval eemaldunud. Tema teab veel, millest tekib kõrtsi äkki vaikus.”

See raamat ei läinud (vähemalt hetkel) kohe üldse.

Ekspress

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

meie tänav 1

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in sandor tar

 

Sildid: , , , ,

Jean-Philippe Toussaint „Vannituba“

Jeavannituban-Philippe Toussaint „Vannituba“
Atlantise Kirjastus, 2008

Tutvustus: «Kui ma hakkasin oma pärastlõunaid vannitoas veetma, ei olnud mul kavatsust sinna kolida; ei, ma viitsin seal vannis mediteerides mõnusasti aega, vahel riides, teinekord päris alasti…»
«Vannituba» on belgia kirjaniku Jean-Philippe Toussaintt’i debüütromaan. Selles minimalistlikult napisõnalises, ent samas filmilikult detailirohkes argielu pisiseikade kirjelduses on peale haarava siira lihtsuse ja ootamatu sügavuse ka raskesti määratletavat vastupandamatut võlu, mis soojendab südant ja kisub suu muigvele ka korduval lugemisel. Kui sellele lisada iseäralik ülesehitus – «Vannitoa» motoks on kuulsa Pythagorase teoreemi sõnastus –, pole raske mõista, miks see 1985. aastal prestii˛ses Minuit’ kirjastuses ilmunud lühiromaan tekitas nii suurt furoori, tehes tundmatust noorest belglasest üleöö ühe lootustandvaima prantsuskeelse kirjaniku.

Õhuke ja kiire lugemine, tavapäratu ülesehitusega, omamoodi täitsa hea.

“48) Pikutasin vannis pikki pärastlõunaid ja mõtisklesin seal rahus, silmad kinni, kogedes seda imelist olulisuse tunnet, mida pakuvad mõtted, mida pole vähimatki tarvidust väljendada. Mõnikord tuli Edmondsson äkki vannituppa ja ma võpatasin vannis üllatusest (mis tegi talle nalja). Nii tuiskaski ta ühel päeval sisse, ja andmata mulle aega end istuli ajada, tegi pirueti ja ulatas mulle kaks kirja. Üks neist oli Austria saatkonnast.

49) Kas ma peaksin, hakkasin mõtlema – ja mis hea pärast -, minema Austria saatkonna vastuvõtule? Seletasin vanniserval istudes Edmondssonile, et võib-olla ei ole kuigi mõistlik kahekümne seitsmesena, peagi kahekümne üheksasena, enam-vähem erakuna vannis elada. Ma pean riskima, ütlesin, silitasin, silmad maas, vanni emaili, riskima ohustada oma rahulikku abstraktset elu, et. Ma ei lõpetanud lauset.

50) Järgmisel päeval tulin vannitoast välja.” (lk 72)

bathroombathroom1vannituba1vannituba2

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in jean-philippe toussaint

 

Sildid: , , , ,

Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”

lrk-8-9-2015-lõpetuse-ingelTõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”
Loomingu Raamatukogu 2015/8-9
Kultuurileht

Tutvustus: Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.

Mõnus väike mõtiskluse raamat.

“Ja õhtul oli põhjapoolne meri jälle sama must, sama dramaatiline. Loodetaevas hõõgas pidulikult ja külmalt. Mustad pilveloomad rivis. Esimene täht üleval. Tunne – hea. See äkiline pööre, see külm tuul lõi elu sisse. Tegi õhu selgeks ja hinge kergeks. Suvi ja soojus olid ära tüüdanud. Nii nagu kõik tüütab, eriti veel hea, hea elu. Eks pärast, talvel, saa seda meenutada ja taga kahetseda. Siis, kui külm on ära tüüdanud. Nüüd on külm alles uus ja värske. Värske kannatus. Ergastav.

Muidugi, loominguliselt kõige ergastavam kannatus oleks armastuse kannatus. Aga ma ei ole armunud. Ja ei kavatse armuda ka. Kuidagi rumal ja sündsusetu oleks armuda vaid selleks, et hankida endale loominguliselt viljakaid kannatusi. Armuda kunsti nimel ( mida meie ajastu, meie kahe viimase sajandi kunstnikud lõputult on teinud). Inetu oleks teist inimest sellesse egoistlikku skeemi segada. Kui see kunst on tõesti selline moolok, et ta sööb vaid suuri, värskeid kannatusi, siis las ta parem nälgida. Kannatustesõltlaseks on sama rumal saada kui mis tahes sõltlaseks. Seni, kui saab, võiks olla nii vaba, kui saab.

Läksin läbi põhjapoolse toa kööki, kuulsin rabinat vastu akent. Rahe. Õues isemoodi lõhn. Lume lõhn segamini mere kalalõhnaga. Tuba vilu, kuigi ahi on kuum. Ega see maja talviseks elamiseks pole enam mõeldud. Aga veel pole talv. Rahesadu jäi üle. Ükspäev pöörab tuul jälle lõunasse, toob maheduse tagasi…. ” (lk19-20)

“Rahu ainus kodu on rahutus. Sinna igatseb ta alati tagasi. Jumalgi lõi elu, see tähendab, rahutuse, vaid selleks, et saada pühitseda seitsmenda päeva rahu. Kas tähtedevahelises eluta ruumis on rahu? Ei, sest seal pole ühtegi rahutut südant, kes seda igatseks.” (lk 35)

“Lugemiseks on vaja aega. Ja kohta. See ei ole üldse niisama. Tõeliseks lugemiseks on vaja tõelist aega ja tõelist kohta. Tõeliseks lugemiseks on vaja saart. On vaja müüriga piiratud aeda keset saart, mille üks nüüdseks surnud kirjanik kunagi rajas, on vaja päikeselist oktoobripäeva selles aias, leebet tuult, inimtühjust, liblikat, kes lehvib üle müüri edasi ja tagasi (ja iial ei tea, kas ta tuleb veel tagasi või kaob igaveseks), väikesi linde, kes ka aeda tulevad, lehelinde seekord, kes lendavad pehmel vurinal ja tasa siuksudes mööda sõstra- ja lillevarsi. Lõvilõugu, mis veel õitsevad, nii et seal on nende helepunast, nende tumepunast, nende helekollast, nende valget. Mungalilli ja võõrasemasid, “kelle palgelt” kastepiisad ei kuivagi. Ja seda teadmist, et sul pole mitte kuhugi minna, mitte midagi teha. Lugemiseks on vaja paradiisi.” (lk 53-54)

“Tarkus on tarkus vaid ühe korra, siis, kui sa saad aru. Teine kord on see juba kordamine ja kolmas kord niisama jutt, rumalus.” (lk 77)

Ekspress
Kaktus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,