RSS

Tõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”

10 sept.

lrk-8-9-2015-lõpetuse-ingelTõnu Õnnepalu “Lõpetuse ingel”
Loomingu Raamatukogu 2015/8-9
Kultuurileht

Tutvustus: Autor sõidab 2014. aasta sügisel väikesele Lääne-Eesti saarele mõtisklema kunstist ja teatrist, ent jõuab oma kirjades paratamatult elu, surma ja armastuse lahinguväljadeni, taustaks ajatuim kõikidest draamadest – looduse suurejooneline vaatemäng.

Mõnus väike mõtiskluse raamat.

“Ja õhtul oli põhjapoolne meri jälle sama must, sama dramaatiline. Loodetaevas hõõgas pidulikult ja külmalt. Mustad pilveloomad rivis. Esimene täht üleval. Tunne – hea. See äkiline pööre, see külm tuul lõi elu sisse. Tegi õhu selgeks ja hinge kergeks. Suvi ja soojus olid ära tüüdanud. Nii nagu kõik tüütab, eriti veel hea, hea elu. Eks pärast, talvel, saa seda meenutada ja taga kahetseda. Siis, kui külm on ära tüüdanud. Nüüd on külm alles uus ja värske. Värske kannatus. Ergastav.

Muidugi, loominguliselt kõige ergastavam kannatus oleks armastuse kannatus. Aga ma ei ole armunud. Ja ei kavatse armuda ka. Kuidagi rumal ja sündsusetu oleks armuda vaid selleks, et hankida endale loominguliselt viljakaid kannatusi. Armuda kunsti nimel ( mida meie ajastu, meie kahe viimase sajandi kunstnikud lõputult on teinud). Inetu oleks teist inimest sellesse egoistlikku skeemi segada. Kui see kunst on tõesti selline moolok, et ta sööb vaid suuri, värskeid kannatusi, siis las ta parem nälgida. Kannatustesõltlaseks on sama rumal saada kui mis tahes sõltlaseks. Seni, kui saab, võiks olla nii vaba, kui saab.

Läksin läbi põhjapoolse toa kööki, kuulsin rabinat vastu akent. Rahe. Õues isemoodi lõhn. Lume lõhn segamini mere kalalõhnaga. Tuba vilu, kuigi ahi on kuum. Ega see maja talviseks elamiseks pole enam mõeldud. Aga veel pole talv. Rahesadu jäi üle. Ükspäev pöörab tuul jälle lõunasse, toob maheduse tagasi…. ” (lk19-20)

“Rahu ainus kodu on rahutus. Sinna igatseb ta alati tagasi. Jumalgi lõi elu, see tähendab, rahutuse, vaid selleks, et saada pühitseda seitsmenda päeva rahu. Kas tähtedevahelises eluta ruumis on rahu? Ei, sest seal pole ühtegi rahutut südant, kes seda igatseks.” (lk 35)

“Lugemiseks on vaja aega. Ja kohta. See ei ole üldse niisama. Tõeliseks lugemiseks on vaja tõelist aega ja tõelist kohta. Tõeliseks lugemiseks on vaja saart. On vaja müüriga piiratud aeda keset saart, mille üks nüüdseks surnud kirjanik kunagi rajas, on vaja päikeselist oktoobripäeva selles aias, leebet tuult, inimtühjust, liblikat, kes lehvib üle müüri edasi ja tagasi (ja iial ei tea, kas ta tuleb veel tagasi või kaob igaveseks), väikesi linde, kes ka aeda tulevad, lehelinde seekord, kes lendavad pehmel vurinal ja tasa siuksudes mööda sõstra- ja lillevarsi. Lõvilõugu, mis veel õitsevad, nii et seal on nende helepunast, nende tumepunast, nende helekollast, nende valget. Mungalilli ja võõrasemasid, “kelle palgelt” kastepiisad ei kuivagi. Ja seda teadmist, et sul pole mitte kuhugi minna, mitte midagi teha. Lugemiseks on vaja paradiisi.” (lk 53-54)

“Tarkus on tarkus vaid ühe korra, siis, kui sa saad aru. Teine kord on see juba kordamine ja kolmas kord niisama jutt, rumalus.” (lk 77)

Ekspress
Kaktus

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/09/2015 in tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: