RSS

Monthly Archives: detsember 2015

Jan Kaus “Maailm ja mõni”

maailmjamoniJan Kaus “Maailm ja mõni”

Õige valem, 2001

Täitsa ok lugemine, aga tema hilisemad raamatud on rohkem meeldinud.

Katked

“Seejärel nägi Taavi keldriakendest tühja baari. Oli reede õhtu ja baar oli täiesti tühi. Baarimees istus leti taga ja luges ajalehte. Ajalehe esikaanele oli rasvaste trükitähtedega maalitud “Kangelasemal sündis kuuekümne kaheksas laps”. Taavile tundus, et baarimees oli ikkagi nukker, et kundesid pole, et ei saa elegantse liigutusega õlut valada või raha kassast võtta ja kassasse asetada. Kuid samas mõtles Taavi rahule, mis baarimeest ümbritses. Mis muusika seal küll mängida võis?
Nukrus ja rahu – ei tea kust, ei tea kuidas – põimusid temas nagu tüdruku patsid. Sadas nii peenikest vihma, et piisku polnud näha, sellegipoolest oli kõik märg. Iga hetk võis nähtamatu vihm muutuda nähtamatuks lumeks. Taavi vaatas kella ja sai aru, et ta jõuab kohale veerand tundi kokkulepitust varem. Ta nägi putkat, mis oli seal seisnud juba vabariigi algusaegadest peale; seal müüdi “Vabaduse”-nimelisi lihapirukaid ja “Õnne”-nimelisi moosipirukaid. Taavi mõtles ühe lihapiruka ära süüa, kuid putka ette seisma jäädes köitis ta tähelepanu kahe prügikolli vaidlus. …” lk 142-143)

Sven Vabar
intervjuu autoriga

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/12/2015 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”

hanumanAndrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”
Varrak, 2012

Tutvustus: Kuidas Euroopas illegaalina ellu jääda ja mitte hulluks minna? Mida kõike ei tee indialane Hanuman, et jõuda Lollandi saarele – Taani Ibizale, „sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoor ookeani lõugade vahele, kus on muusika ja möll“! Ta müütab prügikastist pärit toitu, murrab lahti telefonikoode, esineb vene maffiamehena ning vabastab varjupaigataotlejate laagri kavalaid ja pätilikke asukaid nende säästudest. Ent pettes osavalt teisi, lendab Hanuman koos eestivenelasest sõbra Jevgeniga samuti ühtelugu orki, ning tundub, et teekond Lollandile ei lõpe iial…
Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga “Hanumani teekond Lollandile” jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia.

Raamatu temaatika jäi veidi kaugeks ja lugemine väga ei edenenud. Kuigi pagulasteema on hetkel muidugi väga aktuaalne ja selles valguses huvitav lugemine.

Katked

“Siin algas iga hommik minestusega. Tõeline elu lakkas niipea, kui ma ärkasin. Mõistus läks looja. Algas hullumeelsus. Tunnete tuhmus. Kaos. Anarhia. Vaimusegadus. Hommik mürgitas regulaarselt mu hinge, püüdis minus inimest suretada, minust viimaseid immuunsusepiisku välja pigistada, isiksusejälgi tõrjuda, nii nagu tõrjutakse täisid. Igal hommikul kordus ikka sama, ikka seesama. Justkui maailma kõige talumatuma näidendi proov. Nagu ketraks kogu aeg sama õudusunenägu. Hommik kordus igas koridorikäänakus, igas uksekriiksatuses, igas hingeohkes, igas linnuhuikes, igas vetsupoti solinas. See oli alati ühesugune, kuni kõige tühisema detailini. See oli sedavõrd üheülbane, et ajas liikumise tunne haihtus. Oli ühesama päeva kordumine. Nagu katkine plaat, mis keerleb muudkui sama koha peal. Hei, sina seal, lükka nõela edasi!
Kõik siin rõhus, painas, pures, õhutas põgenema, pani proovile, ajas hulluks. Justkui sosistatanuks: “Ahaa! Vahele jäid! Noh, kui väidad end olevat põgeniku, siis ole lahke, koge pagulase tunnete kogu rikkalikku paletti!” Siin on sulle ürgne hirm, mis jälitanud inimsugu Maale tekkimise aegadest peale; ja lämmatavad nördimus-, solvumis-, kadedustunne; ja piibellik hirm jääda elu lõpuni tõrjutuks; ja nii moodne, kuid siiski valus nostalgia; legendaarne üksindustunne; päevast päeva raskemaks muutuv mälestustekoorem; müürina kerkiv maailma viha; enesehaletsus; alandus ja alandumisvalmidus; põlgus iseenda ja veel rohkem kõigi teiste vastu; bürokraatiapress; oskus muutuda tema surve all mitte millekski ja jätkata kahanemist lõpmatuseni; oskus mõõta enda peal kõigi inimeste tõeliste vooruste lõputut kahanemist; muutuda neist kõigist alatiseks vabaks; muutuda väiksemaks kui mitte miski; hoomata, kui piiritu on viha kogu ülejäänud maailma vastu; puhtakujuline meeleheide korrutatud paheliste kavatsustega, ja nii edasi ja nii edasi… Kõik need tavalised sümptomid, mis kirjutatud iga asülandi näkku ja mille järgi saab teda põliselanike hulgast välja peilida sama hõlpsalt nagu hepatiidihaige selle kollasuse järgi. Kõik see, millega pagulane elab iga jumala päev. Kõik see, mis teebki teda õigupoolest pagulaseks, isegi kui ta tegelikult seda pole; ükskõik, isegi kui tema küla ei pommitata, kardab ta deporti veel rohkem kui see, kelle küla on juba puruks pommitatud. Tunded võrdsustavad kõiki. Ainult ehk selle vahega, et see, kelle küla magab rahulikult, ei saa ise laagris rahulikult magada, sest teda võidakse iga kell koju saata, nii et lisaks muule tunneb ta veel ka kadedust selle vastu, kelle küla on maatasa põletatud, ja unistab salamisi, et ka tema küla maatasa tehtaks.” (lk 62-63)

“Iga kord lasi hommik esimesena tulla valgusel, kombates hämaruses esemeid, muutes nähtavaks seda, mida olnuks parem üldse mitte kunagi näha. Valguse sabas tuli oheliku otsas jahedus. Ning tema järel marssis sündiva päeva uljaste helide orkester. Nad trügisid igalt poolt: lollitasid, mõnitasid, veiderdasid, narrisid…” (lk 65)

Sehkendaja
Maemaailm
Raamatukoi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/12/2015 in andrei ivanov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Mudlum “Tõsine inimene”

m_kaas_6-TRYKK-OKMudlum “Tõsine inimene”
ZA/UM, 2014

Tutvustus: Mudlumi esimene avalikult ilmunud novell “Minu tädi Ellen” nomineeriti Tuglase auhinnale. See raamat sisaldab Elleni-lugu, ja veel 22 teist juttu, mõnedki neist kannavad sisu, mis on romaani mõõtu. Kokku moodustub neist üks suur lugu, mis räägib elust maailmas, siin, Eestis. Räägib enamasti lihtsalt ja lõbusalt, aga vahel ka kurvalt ja tõsiselt. Igaüht võib haarata äratundmine, nagu oleks seal killukesi tema elust, sest ega see üksik nii palju üldisest ei erinegi. Autor ise ütleb, et ta juttudes on loetelu-tüüpi narratiiv, pole vaja muud teha kui kõik maailma asjad üles lugeda ja näpuotsaga natuke tõsiseid mõtteid vahele visata.

Raamat algas üsna paljulubavalt, kuid edasi mu huvi veidi rauges…

Katkeid

“Emma pidi valvama sirelipõõsa ees, et ega keegi ei tule, sest teisel pool sireleid tegi ta ema salaja suitsu. Oma ema eest salaja ja teiste eest ka, sest külas oli aeg aeglasemalt liikunud ja külanaised ei tõmmanud sigarette. Võib-olla nad tegid seda salaja oma sireliheki taga. Suis hoidis ema maailma paigal, kui see tahtis ära libisema hakata, tast sai kinni hoida, natuke maailma sisse ja välja puhuda, pahast tujust sai harilik tuju, harilikust tujust parem tuju ja jälle jaksas teha kõiki neid asju, mis muidu tundusid ilmvõimatult vastikud. Enamasti oli vastik sellepärast, et kunagi ei olnud normaalne olla, alati pidi tegema nägu, et asjad on paremini, kui nad tegelikult on, hääletoon reipam, silmad lahkemad. Ainult Emma nägi ema sellisena, nagu ta päriselt on. See teine ema, see , kes maailmale meeldida püüdis, see talle ei meeldinud sugugi, ta nägi valet, aga ei saanud aru, miks see seal on. Mida on karta? Kui sa oled nagunii täitsa üksi ja sul on ainult Emma, pakk suitsu, kohvitass, miks siis on üldse tähtis, mida maailm sinust arvab? Ta ei saanud aru, et ema lootis veel.” (lk7)

“Miski, mida on liiga palju, on kuri ja vastik, otsustas Emma. Ta ei saanud arugi, et oli endale arvamust kujundamas. Võib-olla maal sellepärast ongi kõik nii lahked ja jutukad, et neid on vähe. Aga seal jällegi peab kartma, mis nad arvavad. Või räägivad. Linnas ei arva keegi midagi, kuigi ema kandis maakombed linna üle ja uskus, et seal ka pole inimestel muud teha kui arvata ja rääkida ja piiluda, mis teised teevad. sest maal on nii vähe inimesi, et iga möödasõitev jalgrattur, auto või – ilmaime! – jalgsi kõndija on arutamist väärt sündmus – oot-oot, kelle auto see siis oli? Meil külas sellist autot ei ole. Või kes see siis jala nüüd läheb? mingi hull linnamees vist. Näe, Välja omad lähevad ujuma ja neil on lapsed ka külas. Ikka tulid siis viimati. Ja ema arvas, et linnas ka kedagi huvitab, miks tal meest ei ole või kuipalju ta teenib.” (lk9)

Looming
ERR
Sirp

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/12/2015 in loetud teosed, mudlum

 

Sildid: , , ,

Michel Houellebecq „Saare võimalikkus“

saare võimalikkusMichel Houellebecq „Saare võimalikkus“
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: „Saare võimalikkus” on ühe tänapäeva tuntuima Prantsuse autori Michel Houellebecqi omamoodi hoiatusromaan ja antiutoopia. Selle peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et „esiisa” geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides. Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus.

Katked

„Minu praegune inkarnatsioon käib alla; vaevalt et see enam kaua vastu peab. Ma tean, et oma järgmises inkarnatsioonis leian ma taas eest oma kaaslase, väikese koera Foxi.
Koera selts mõjub hästi seetõttu, et koera on võimalik õnnelikuks teha: tal on nii lihtsad soovid, tema ego on nii piiratud. Võimalik, et kunagi varasemal ajal olid naised sarnases olukorras – umbes nagu koduloomad. Kahtlemata peitus ühises toimimises omamoodi kodune õnn, mida meie ei suuda enam mõista; kahtlemata pakkus rahuldust moodustada toimiv ja adekvaatne kooslus, mis suutis täita tagasihoidlike kohustuste jada – ja kordudes moodustasid need kohustused tagasihoidlike päevade jada. Kõik see on kadunud, nagu ka kohustuste jada; meil pole enam kindlaid eesmärke; me ei tunne inimlikke rõõme, ka inimlikud kurbused ei suuda meid puudutada. Meie ööd ei võbele enam hirmus ega ekstaasis; ometi me elame, me läheme läbi elu rõõmutult ja salapärata, aeg näib meile lühike.“ (lk 7)

„Lõppkokkuvõttes on kõige suurem tulu, mis tõuseb koomikuametist ja üldisemas plaanis humoristlikust eluhoiakust, see, et võib täiesti karistamatult käituda nagu viimane kaabakas ja oma nurjatusest koguni kasu lõigata, seda nii seksuaalses kui majanduslikus mõttes, ja seda kõigi üleüldisel heakskiidul.“ (lk 16)

“Kui seksuaalsus kaob, ilmub nähtavale teise keha, ja see kohalolu on kergelt vaenulik; on hääled, liigutused, lõhnad; paljas tõsiasi, et on olemas keha, mida ei saa enam puudutada ega ühenduse kaudu pühitseda, muutub vähehaaval häirivaks; kõik see on paraku üldteada. Erootika kadumisele järgneb alati üsna peatselt ka helluse kadumine. Ei ole olemas mingeid puhastunud suhteid, mingit ülemat hingede sidet, mitte midagi sellesarnast, mitte sinnapoolegi. Kui füüsiline armastus kaob, kaob kõik; üksteisele järgnevaid päevi hakkab täitma morn pinnapealne ärritus. Ja füüsilise armastuse koha pealt polnud mul vähimaidki illusioone. Noorus, ilu, jõud – füüsilise armastuse kriteeriumid on täpselt samad mis natsismil.“ (lk 52-53)

“Esimeses elupooles mõistetakse õnne alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Järgmisena tuleb selline iga, teine eluperiood, kui teatakse juba esimesest hetkest peale, et lõpuks saab õnn paratamatult otsa. Belle’iga kohtudes ma taipasin, et minu elus on alanud see teine periood. Taipasin ka seda, et ma polnud veel kolmandas etapis, see tähendab tõelise vanaduse perioodis, kus teadmine õnne kaotamisest välistab juba ette selle kogemise.” (lk 129)

“Kui mees on kellestki siiralt sisse võetud, siis on ainus võimalus ellu jääda oma tundeid armastatud naise eest varjata, teeselda igal võimalusel kerget ükskõiksust. Milline kurbus on peidus selles lihtsas tõdemuses! milline meestevastane süüdistus…! Ometi polnud mulle kordagi pähe tulnud seda reeglit kahtluse alla seada või arvata, et see minu kohta ei käi: armastus teeb nõrgaks, ja see, kes on kahest nõrgem, surutakse alla, piinatakse ja tapetakse lõpuks selle poolt, kes surub alla, piinab ja tapab, ilma et ta midagi halba kavatseks, ilma et ta sellest isegi naudingut tunneks – tal on täiesti ükskõik; just seda nimetavadki inimesed tavaliselt armastuseks.” (lk 141)

“Armastust on lihtne defineerida, aga tegelikkuses esineb seda harva – olendite seerias. Koerte kaudu me avaldame austust armastusele, selle võimalikkusele. Mida muud on koer kui armastamise masin? Talle näidatakse ühte inimolendit ja antakse missioon teda armastada – ja olgu too kui tahes armetu, perversne, äbarik või loll, koer armastab teda. See iseloomujoon oli vanast rassist inimolendite silmis nii üllatav, nii jahmatav, et enamik neist – selles langevad kõik tunnistused kokku – hakkas oma koera ka vastu armastama. Koer oli seega treeniva funktsiooniga armastamise masin – ometi oli see efektiivne üksnes suhtes koertega ega laienenud kunagi teistele inimestele.” (lk143)

“Nad mitte üksnes ei moodustanud imekaunist paari, vaid näisid olevat siiralt armunud. Nad olid alles selles lummatuse etapis, kui avastatakse teise maailma, kui tuntakse vajadust vaimustuda sellest, mis teist vaimustab, tunda lõbu sellest, mis teist lõbustab, jagada seda, mis teise meelt lahutab, teda rõõmustab või nördima paneb. Tütarlaps vaatas noormeest õrna imetlusega nagu naine, kes teab, et teda on välja valitud, kes tunneb sellest rõõmu, kes ei ole veel päriselt harjunud mõttega, et tema kõrval on kaaslane, mees tema isiklikuks tarbeks, ja kes mõtleb endamisi, et tulevik on imeilus.” (192)

Loterii
ERR
Vikerkaar

41ifaGggc1L._SY344_BO1,204,203,200_97807538211839782290069905Houellebecqindex

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/12/2015 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,