RSS

Michel Houellebecq „Saare võimalikkus“

14 dets.

saare võimalikkusMichel Houellebecq „Saare võimalikkus“
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: „Saare võimalikkus” on ühe tänapäeva tuntuima Prantsuse autori Michel Houellebecqi omamoodi hoiatusromaan ja antiutoopia. Selle peategelane on 21. sajandi algupoolel elav prantslane Daniel, kes on populaarne koomik. Elukunstnikuna ta paraku sama edukas ei ole. Moodsas Lääne ühiskonnas, kus individualism ja egoism on saavutanud haripunkti, on inimesed minetanud oskuse armastada ja seetõttu kaotanud võimaluse hingeliseks tasakaaluks. Romaan koosneb Danieli päeviku sissekannetest ja tema kloonide kommentaaridest nendele sissekannetele kahe tuhande aasta kaugusest tulevikust. Nimelt on geenitehnoloogia areng teinud võimalikuks, et „esiisa” geneetiline informatsioon kantakse üle tema nooremasse kehasse ja nii saab inimene jätkata eksistentsi üha uutes inkarnatsioonides. Lõpuks ometi on saavutatud surematus. Kas koos sellega ka õnn, on juba omaette küsimus.

Katked

„Minu praegune inkarnatsioon käib alla; vaevalt et see enam kaua vastu peab. Ma tean, et oma järgmises inkarnatsioonis leian ma taas eest oma kaaslase, väikese koera Foxi.
Koera selts mõjub hästi seetõttu, et koera on võimalik õnnelikuks teha: tal on nii lihtsad soovid, tema ego on nii piiratud. Võimalik, et kunagi varasemal ajal olid naised sarnases olukorras – umbes nagu koduloomad. Kahtlemata peitus ühises toimimises omamoodi kodune õnn, mida meie ei suuda enam mõista; kahtlemata pakkus rahuldust moodustada toimiv ja adekvaatne kooslus, mis suutis täita tagasihoidlike kohustuste jada – ja kordudes moodustasid need kohustused tagasihoidlike päevade jada. Kõik see on kadunud, nagu ka kohustuste jada; meil pole enam kindlaid eesmärke; me ei tunne inimlikke rõõme, ka inimlikud kurbused ei suuda meid puudutada. Meie ööd ei võbele enam hirmus ega ekstaasis; ometi me elame, me läheme läbi elu rõõmutult ja salapärata, aeg näib meile lühike.“ (lk 7)

„Lõppkokkuvõttes on kõige suurem tulu, mis tõuseb koomikuametist ja üldisemas plaanis humoristlikust eluhoiakust, see, et võib täiesti karistamatult käituda nagu viimane kaabakas ja oma nurjatusest koguni kasu lõigata, seda nii seksuaalses kui majanduslikus mõttes, ja seda kõigi üleüldisel heakskiidul.“ (lk 16)

“Kui seksuaalsus kaob, ilmub nähtavale teise keha, ja see kohalolu on kergelt vaenulik; on hääled, liigutused, lõhnad; paljas tõsiasi, et on olemas keha, mida ei saa enam puudutada ega ühenduse kaudu pühitseda, muutub vähehaaval häirivaks; kõik see on paraku üldteada. Erootika kadumisele järgneb alati üsna peatselt ka helluse kadumine. Ei ole olemas mingeid puhastunud suhteid, mingit ülemat hingede sidet, mitte midagi sellesarnast, mitte sinnapoolegi. Kui füüsiline armastus kaob, kaob kõik; üksteisele järgnevaid päevi hakkab täitma morn pinnapealne ärritus. Ja füüsilise armastuse koha pealt polnud mul vähimaidki illusioone. Noorus, ilu, jõud – füüsilise armastuse kriteeriumid on täpselt samad mis natsismil.“ (lk 52-53)

“Esimeses elupooles mõistetakse õnne alles siis, kui ollakse sellest ilma jäänud. Järgmisena tuleb selline iga, teine eluperiood, kui teatakse juba esimesest hetkest peale, et lõpuks saab õnn paratamatult otsa. Belle’iga kohtudes ma taipasin, et minu elus on alanud see teine periood. Taipasin ka seda, et ma polnud veel kolmandas etapis, see tähendab tõelise vanaduse perioodis, kus teadmine õnne kaotamisest välistab juba ette selle kogemise.” (lk 129)

“Kui mees on kellestki siiralt sisse võetud, siis on ainus võimalus ellu jääda oma tundeid armastatud naise eest varjata, teeselda igal võimalusel kerget ükskõiksust. Milline kurbus on peidus selles lihtsas tõdemuses! milline meestevastane süüdistus…! Ometi polnud mulle kordagi pähe tulnud seda reeglit kahtluse alla seada või arvata, et see minu kohta ei käi: armastus teeb nõrgaks, ja see, kes on kahest nõrgem, surutakse alla, piinatakse ja tapetakse lõpuks selle poolt, kes surub alla, piinab ja tapab, ilma et ta midagi halba kavatseks, ilma et ta sellest isegi naudingut tunneks – tal on täiesti ükskõik; just seda nimetavadki inimesed tavaliselt armastuseks.” (lk 141)

“Armastust on lihtne defineerida, aga tegelikkuses esineb seda harva – olendite seerias. Koerte kaudu me avaldame austust armastusele, selle võimalikkusele. Mida muud on koer kui armastamise masin? Talle näidatakse ühte inimolendit ja antakse missioon teda armastada – ja olgu too kui tahes armetu, perversne, äbarik või loll, koer armastab teda. See iseloomujoon oli vanast rassist inimolendite silmis nii üllatav, nii jahmatav, et enamik neist – selles langevad kõik tunnistused kokku – hakkas oma koera ka vastu armastama. Koer oli seega treeniva funktsiooniga armastamise masin – ometi oli see efektiivne üksnes suhtes koertega ega laienenud kunagi teistele inimestele.” (lk143)

“Nad mitte üksnes ei moodustanud imekaunist paari, vaid näisid olevat siiralt armunud. Nad olid alles selles lummatuse etapis, kui avastatakse teise maailma, kui tuntakse vajadust vaimustuda sellest, mis teist vaimustab, tunda lõbu sellest, mis teist lõbustab, jagada seda, mis teise meelt lahutab, teda rõõmustab või nördima paneb. Tütarlaps vaatas noormeest õrna imetlusega nagu naine, kes teab, et teda on välja valitud, kes tunneb sellest rõõmu, kes ei ole veel päriselt harjunud mõttega, et tema kõrval on kaaslane, mees tema isiklikuks tarbeks, ja kes mõtleb endamisi, et tulevik on imeilus.” (192)

Loterii
ERR
Vikerkaar

41ifaGggc1L._SY344_BO1,204,203,200_97807538211839782290069905Houellebecqindex

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/12/2015 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: