RSS

Andrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”

15 dets.

hanumanAndrei Ivanov “Hanumani teekond Lollandile”
Varrak, 2012

Tutvustus: Kuidas Euroopas illegaalina ellu jääda ja mitte hulluks minna? Mida kõike ei tee indialane Hanuman, et jõuda Lollandi saarele – Taani Ibizale, „sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoor ookeani lõugade vahele, kus on muusika ja möll“! Ta müütab prügikastist pärit toitu, murrab lahti telefonikoode, esineb vene maffiamehena ning vabastab varjupaigataotlejate laagri kavalaid ja pätilikke asukaid nende säästudest. Ent pettes osavalt teisi, lendab Hanuman koos eestivenelasest sõbra Jevgeniga samuti ühtelugu orki, ning tundub, et teekond Lollandile ei lõpe iial…
Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga “Hanumani teekond Lollandile” jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia.

Raamatu temaatika jäi veidi kaugeks ja lugemine väga ei edenenud. Kuigi pagulasteema on hetkel muidugi väga aktuaalne ja selles valguses huvitav lugemine.

Katked

“Siin algas iga hommik minestusega. Tõeline elu lakkas niipea, kui ma ärkasin. Mõistus läks looja. Algas hullumeelsus. Tunnete tuhmus. Kaos. Anarhia. Vaimusegadus. Hommik mürgitas regulaarselt mu hinge, püüdis minus inimest suretada, minust viimaseid immuunsusepiisku välja pigistada, isiksusejälgi tõrjuda, nii nagu tõrjutakse täisid. Igal hommikul kordus ikka sama, ikka seesama. Justkui maailma kõige talumatuma näidendi proov. Nagu ketraks kogu aeg sama õudusunenägu. Hommik kordus igas koridorikäänakus, igas uksekriiksatuses, igas hingeohkes, igas linnuhuikes, igas vetsupoti solinas. See oli alati ühesugune, kuni kõige tühisema detailini. See oli sedavõrd üheülbane, et ajas liikumise tunne haihtus. Oli ühesama päeva kordumine. Nagu katkine plaat, mis keerleb muudkui sama koha peal. Hei, sina seal, lükka nõela edasi!
Kõik siin rõhus, painas, pures, õhutas põgenema, pani proovile, ajas hulluks. Justkui sosistatanuks: “Ahaa! Vahele jäid! Noh, kui väidad end olevat põgeniku, siis ole lahke, koge pagulase tunnete kogu rikkalikku paletti!” Siin on sulle ürgne hirm, mis jälitanud inimsugu Maale tekkimise aegadest peale; ja lämmatavad nördimus-, solvumis-, kadedustunne; ja piibellik hirm jääda elu lõpuni tõrjutuks; ja nii moodne, kuid siiski valus nostalgia; legendaarne üksindustunne; päevast päeva raskemaks muutuv mälestustekoorem; müürina kerkiv maailma viha; enesehaletsus; alandus ja alandumisvalmidus; põlgus iseenda ja veel rohkem kõigi teiste vastu; bürokraatiapress; oskus muutuda tema surve all mitte millekski ja jätkata kahanemist lõpmatuseni; oskus mõõta enda peal kõigi inimeste tõeliste vooruste lõputut kahanemist; muutuda neist kõigist alatiseks vabaks; muutuda väiksemaks kui mitte miski; hoomata, kui piiritu on viha kogu ülejäänud maailma vastu; puhtakujuline meeleheide korrutatud paheliste kavatsustega, ja nii edasi ja nii edasi… Kõik need tavalised sümptomid, mis kirjutatud iga asülandi näkku ja mille järgi saab teda põliselanike hulgast välja peilida sama hõlpsalt nagu hepatiidihaige selle kollasuse järgi. Kõik see, millega pagulane elab iga jumala päev. Kõik see, mis teebki teda õigupoolest pagulaseks, isegi kui ta tegelikult seda pole; ükskõik, isegi kui tema küla ei pommitata, kardab ta deporti veel rohkem kui see, kelle küla on juba puruks pommitatud. Tunded võrdsustavad kõiki. Ainult ehk selle vahega, et see, kelle küla magab rahulikult, ei saa ise laagris rahulikult magada, sest teda võidakse iga kell koju saata, nii et lisaks muule tunneb ta veel ka kadedust selle vastu, kelle küla on maatasa põletatud, ja unistab salamisi, et ka tema küla maatasa tehtaks.” (lk 62-63)

“Iga kord lasi hommik esimesena tulla valgusel, kombates hämaruses esemeid, muutes nähtavaks seda, mida olnuks parem üldse mitte kunagi näha. Valguse sabas tuli oheliku otsas jahedus. Ning tema järel marssis sündiva päeva uljaste helide orkester. Nad trügisid igalt poolt: lollitasid, mõnitasid, veiderdasid, narrisid…” (lk 65)

Sehkendaja
Maemaailm
Raamatukoi

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/12/2015 in andrei ivanov, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: