RSS

Monthly Archives: jaanuar 2016

Valdur Mikita “Lingvistiline mets”

lingvistikaValdur Mikita “Lingvistiline mets”
Grenader, 2013

Tutvustus: Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.

Selles raamatust on palju räägitud, nii et teatav haip ja kultuslikkus siia juurde tekitatud. Mis ühelt poolt loomulikult tekitab huvi – peaks siis ikka ise ka ülevaatama, millega tegu. Teisalt natuke ka tekitab vastupanu ja tõrget. Peab tõdema, et kokkuvõttes on raamat huvitav, kuigi on peatükke, mis huvi ei paku või pole päris minu maitsele. Aga huvitavaid mõtteleide siin on. Minu kui üdini Põhja-Eesti rannainimese jaoks oli siin ehk liiga palju Lõuna-Eestit, mis minu jaoks üsna kauge ja võõras. Samas eks äratundmisi ikka leidub, lapsepõlv möödus ka minul pigem ikka looduse keskel, lasteaias ei käinud. Ja mets on ka alati läheduses olnud, küll aga minu jaoks eksisteeris ta koos merega. Kuigi armastan ka väga metsas jalutada ja mõtteid mõlgutada, siis ilmselt olulisem on minu jaoks mere lähedus.

Katked

“Igas korralikus eesti suguvõsas on olemas oma nõid või vähemasti legend niisugusest esivanemast. Päritoluliin, kus täielikult puudub metsa poole inimene, ei ole Eestis tõsiseltvõetav.” (lk 46)

“Eesti ajalugu meenutab natuke põhjarahvaste muinasjutte: puudub nähtav kausaalsus, peategelasi ei ole, puudub õnnelik lõpp jne. Eesti kultuuri mõistmise üks nurgakive on multiidentiteet. Nii nagu Eesti loodusel on mitu nägu, on rohkelt erinevaid ilmeid ka Eesti ajalool ja kultuuril. Nendest erinevatest tahkudest on hirmus raske kokku seada ühte kõikehõlmavat kuvandit. Nii Tartu maraton Otepääl kui ka jaanituli Saaremaal kuuluvad kohustusliku elemendina Eesti kuvandi juurde, kuid neile pole võimalik leida ühisnimetajat. Niipea kui me hakkame otsima oma identiteedile ühist alusmüüri, seda kõige-kõigemat, muutub meie enesekuvand tugevasti moonutatuks. Suuskadel mees jaanitule ääres ei ärata kelleski usaldust.” (lk 73)

“Õnneliku inimese prototüübiks võiks olla inimene, kes istub suveõhtul keset oma vanaema koduraamatukogu täiuslikku kaost, jalas katkise kannaga sokid, ja kes on oma mobiiltelefoni ära kaotanud.” (lk 182)

“Kui inimene vananeb, muutub ta vähehaaval üha mornimaks. Vanade inimeste meelelaad näib pöördumatult suubuvat ääretusse depressiooniookeani. Kuid huvitaval kombel vaid teatud ajalise piirini. Umbkaudu kaheksakümnenda eluaasta lävel tõuseb elurõõmsate vanakeste arv äkki märgatavalt. Põhjus on lihtsam kui enamik meist oskaks oletada – pessimistid on selleks ajaks lihtsalt juba surnud.” (lk 189)

“Paigatud sokk oli tõenäoliselt inimese viimane ponnistus teha oma kehakatted isikupäraseks, luua mustreid. Eesti kultuuri metafoor võiks olla lugu mehest, kes kukkus neljapäeva õhtul oma sokiauku ja jäigi kadunuks.” (lk 198)

Vikerkaar
Postimees
Keel ja Kirjandus
Indigoaalane
Bukahoolik
Müürileht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in loetud teosed, valdur mikita

 

Sildid: , , ,

Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”

pimedaKaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”
Tänapäev, 2015

Tutvustus: Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.
Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.
Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.

See raamat jäi mulle veidi kaugeks.

Katked

“Igavlemine talle meeldis, ta sai valida, millele tähelepanu pöörab. Kärbsele laes, keskenduda tolle piirini, kus ta on ise kärbes, kujutleda, mismoodi kärbes oma silmadega samal ajal teda vaatab, kui ta pikutab voodil. Või vaadata, kuidas lillepeenar kõigub tuules. Ja pilv tõuseb, rühmab üle taeva ning kaob kuhugi metsa taha.” (lk 89)

“Muidugi, miski ei kao, pole kunagi kadunud, kõik ongi ainult vesinik ja heelium ja lämmastik ja süsinik. Ja poeedid ütlevad, et me oleme tähtedest tehtud, teadlased ütlevad sama, ainult teises sõnastuses. Aga alguses, päris alguses, mis käivitas tolle plahvatuse, ürgplahvatuse? Jumal? Autor? Selles ei suuda keegi kokku leppida. Mis oli enne? Kui miski ei kao, siis pidi ju ennegi midagi olema. Kas saab mitte millestki tekkida midagi? Esoteerikuid ja purjus inimesi ühendab üks ning seesama: nad otsivad sellistele küsimustele vastuseid, nad on pedantsed, aga mitte pädevad. Universiumi strukturaalskeem on neil nii lihtne paberile joonistada, et hoia pead kinni, ent küsi nende käest, mis päev täna on, milline ilm õues on, mis me saame õhtusöögiks valmistada, ning selles ürgudus, mis sulle siis otsa vaatab, ei jää muud üle, kui ohata.
Sellised mehed on ettevõtlikud niikaua, kuni nad sul rihmapidi tugevasti käes on. Vaadake koera aias: ta klähvib, uriseb ja haugub sinu peale, ajab sind minema, on oma valduses peremees, valvur, ent avage värav, eemaldage rihm – ja sedamaid on ta aia teises otsas, et seal edasi haukuda. Ta on nii julge sellepärast,et usaldab rihma, usaldab aeda, ta teab, et tõenäoliselt sa, õrn naisterahvas, teda ei ründa, ta on ju sinust suuremgi, ent see koerakene, see nupsukene demonstreerib, näitab. Poleks tal rihma ega aeda ees, peaks ta ju reaalselt ründama, aktsiooni astuma, aga tegelikult hinges ta ei taha, pelgab. Ükski loom ei taha päriselt võidelda.” (lk 103-104)

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in kaur riismaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Katri Lipson “Jäätisemüüja”

jäätisemüüjaKatri Lipson “Jäätisemüüja”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: Soome kirjaniku Katri Lipsoni kauaoodatud teine romaan on nagu salapärane kangas, mille lõimelõngad põimuvad ümber „Jäätisemüüja” filmi. Romaani tegevustik leiab aset peamiselt 1940.–1960. aastate Tšehhoslovakkias. Käimas on filmivõtted ja režissöör on lagedale tulnud hullumeelse mõttega teha film stsenaariumita, et osatäitjatel poleks aimugi, mis nende tegelasi ees ootab. Näitlejad peavad oma tegelaste elulood ise välja mõtlema ja need ühtlasi ka läbi mängima. Mida enam nad rolli sisse elavad, seda hägusemaks muutub piir elu ja selle kujutamise vahel, kuni väljamõeldis seguneb tegelikkusega ja ühte pole enam võimalik teisest eristada. Raamat viib lugeja lõputule põgenemisele proua Nĕmcová majja, kinosaali, Prahasse ja Göteborgi ning viimaks postkasti juurde, kuhu saabub lakkamatult Milenale adresseeritud kirju.
Katri Lipson (snd 1965) on elukutselt arst, kes on terve elu ka kirjutamisega tegelenud. 2008. aastal ilmus tema debüütromaan „Kosmonaut“, mis äratas palju tähelepanu ja võitis ajalehe Helsingin Sanomat kirjandusauhinna. Teos kandideeris ka Finlandia auhinnale. Lipsoni teise romaani edu ei jäänud esimesele alla, raamat pälvis 2013. aastal Euroopa Liidu Kirjandusauhinna. Lipson üllatab uues romaanis uue stiiliga, aga seegi kord köidab ta lugeja tähelepanu jäägitult.

Kirjelduse järgi oletasin, et see raamat meeldib mulle rohkem. Oli siiski täitsa okei lugemine, aga liiga lähedaseks selle raamatuga ei saanud, kuna kohati läks asi ikka üsna segaseks ja raskestijälgitavaks, et kes on kes ja kus ja mis seosed.

“Millelegi ei esitata nii rangeid nõudmisi kui valele.” (lk 102)

Kultuuritarbija60+Jäätelökauppias-kansi22341267
Marcamaa
Sehkendaja
EPL

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in katri lipson, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Indrek Hargla “Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”

melchiorIndrek Hargla “Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja”
Varrak, 2013

Tutvustus: Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. „Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.

Taaskord mõnus lugemine.

ERR. Uus raamat
Sehkendaja
Raamatukoi

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in indrek hargla, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Tommi Kinnunen “Nelja tee rist”

nelja teeTommi Kinnunen “Nelja tee rist”
Moodne aeg
Varrak, 2015

Tutvustus: „Nelja tee rist“ vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi murrangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab kirjeldada taolises keskkonnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid – sooviga jääda truuks oma sisemisele häälele kaasnevad peaaegu ületamatud raskused seda häält kuuldavaks teha ja teistega jagada. Inimesed püüavad ehitada oma elule ja unistustele ühised seinad, korrused ning katuse, aga lõpuks on uhke hoone täidetud valede valikute ja vääriti mõistetud või ütlemata jäetud sõnadega. Ometi seisab maja püsti ning ootab soojemaid aegu.
Tommi Kinnunen (1973) on Turus elav kirjanik ning emakeele ja kirjanduse õpetaja, kelle esimest romaani „Nelja tee rist“ (2014) peetakse Soome viimaste aastate üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks. Romaan pälvis Suure Ajakirjandusauhinna aasta parima raamatu kategoorias ja kandideeris nii ajalehe „Helsingin Sanomat“ parima esikteose kui ka Finlandia auhinnale. neljantienristeys

Hea lugemine. Vaade ühele perekonnaloole nelja erineva pereliikme silmade läbi. Paneb mõtlema, et kui erinevalt inimesed sündmusi tajuvad ja kui endassesuletuna ja kinnistena üksteise kõrval elatakse.

“Maria arust oli elu ehitis, just nagu suur maja, kus on palju kambreid ja võõrastetubasid ning igas toas mitu ust. Igaüks valib ise oma uksed ning kõnnib läbi köökide ja verandade ning satub vaheruumides uutele ustele, ning ükski neist pole õige ega vale, sest tegu on vaid ustega. Mõnikord võib inimene avastada, et on sattunud majas hoopis teise kohta, kui ta algselt oli mõelnud minna.” (lk 46)

Indigoaalne
Kultuuritarbija 60+
Palamuse raamatukogu

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in loetud teosed, tommi kinnunen

 

Sildid: , , , ,

Jan Kaus “Tõrv”

tõrvJan Kaus “Tõrv”
Tuum 2015

Tutvustus: Lugu sellest, kuidas olevik ja õnn on nagu koit ja hämarik.

Raamat sellisest kategooriast, mida on hea lugeda, aga mõne aja pärast ei oska midagi öelda selle kohta.

“Tema seksis minuga selleks, et mind kodustada, mina seksisin temaga selleks, et avastada maailm. Mina seksisin selleks, et rohkem seksida, tema seksis selleks, et vähem seksida. Tema selleks, et siduda, mina selleks , et lahti sõlmida. Ühel hetkel meeltesegaduses nagu alati, mõtlesin nii: kui juba Edvin mind tahtis, kui ta mind juba niimoodi seal higiseid kehasid täis reivikeldris rajalt maha võttis , siis peab elus peituma ju veel teisigi võimalusi. Muidugi ei hakanud ma kohe niiviisi mõtlema, sellise mõtte vormumine võttis aega umbes viisteist aastat. Sama kaua, kui võttis Edvinal aega minust võõrduda. Mind nagu mööblieset nurka asetada.” (lk 50)

“See on nagu tõrvatilgaga meepotis. Mis on absoluutselt teine asi kui meetilk tõrvapotis. Täielik ebavõrdsus – meetilk tõrvapotis suudab ja muudab palju vähem kui tõrvatilk meepotis.” (lk 67)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in jan kaus, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Amelie Nothomb „Helge nostalgia“

helgeAmelie Nothomb „Helge nostalgia“
Punane raamat
Tänapäev 2015

Tutvustus: Tänu diplomaatidest vanematele veetis Amélie Nothomb suure osa oma lapse- ja nooruspõlvest Jaapanis ja mujal Aasias. Sellest räägivad tema tuntuimad romaanid „Jumala lapsepõlv”, „Jahmatus ja värinad” ning „Armastuse sõda”. Romaanis „Helge nostalgia” naaseb Nothomb pärast kahtkümmet aastat Jaapanisse oma lapsepõlveradadele, kus temast tehakse dokumentaalfilmi. Endale ainuomases stiilis kirjeldab ta möödanikust tuttavaid paiku ning taaskohtumisi oma kunagise kallima ja armastatud hoidjaga, aga ka elu Jaapanis pärast maavärinat, hiidlainet ja Fukushima tuumaõnnetust 2011. aasta märtsis. Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid ja ka auhinnatumaid belgia kirjanikke. „Helge nostalgia” on tema kahekümne teine romaan.

Mõnus kerge lugemine, raamat on üsna õhuke ja hõreda tekstiga, läheb kiirelt. Mingeid põnevaid sündmustekäike siin pole, aga nagu pealkirigi viitab – selline helge emotsiooniga ühepäevalugemine.

“Kõigest, mida armastame, saab fantaseering.” (lk 5)la-nostalgie-heureuse-281888-250-400

“Tokyo meenutab mulle mõne maniaki pidurdamatut lobisemist: ma ei mõista tema kõne ülesehitust, ma ei suuda eristada lauseid ega kirjavahemärke, mul ei jää üle muud, kui see järeleandmatu ja absurdne vool endast läbi lasta. Võin mõne kvartali ära tunda, nagu tunnen ära tegusõna, aga ma ei tea, miks see seal paikneb. Ma tahaks küsida: “Mida sa seletad?”, aga Tokyo ei lase mul sõna sekka öelda. Nii et lepin kaotusega.” (lk 73)

Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,