RSS

Kaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”

29 jaan.

pimedaKaur Riismaa “Pimeda mehe aiad”
Tänapäev, 2015

Tutvustus: Käesolev romaan on seni luuletajana tuntud Kaur Riismaa (1986) esimene proosateos. See on impressionistlik vaade eludele ja hingedesse läbi klaaskuuli, mis kapriisselt värvib, suurendab, mahendab vaatenurka.
Kaur Riismaa debüteeris 2011. aastal luulekoguga „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“, (kirjastus Jumalikud Ilmutused). 2014. aastal ilmunud luulekogude „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“ eest sai ta Eesti Kultuurkapitali aastapreemia.
Romaan „Pimeda mehe aiad“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel esikoha.

See raamat jäi mulle veidi kaugeks.

Katked

“Igavlemine talle meeldis, ta sai valida, millele tähelepanu pöörab. Kärbsele laes, keskenduda tolle piirini, kus ta on ise kärbes, kujutleda, mismoodi kärbes oma silmadega samal ajal teda vaatab, kui ta pikutab voodil. Või vaadata, kuidas lillepeenar kõigub tuules. Ja pilv tõuseb, rühmab üle taeva ning kaob kuhugi metsa taha.” (lk 89)

“Muidugi, miski ei kao, pole kunagi kadunud, kõik ongi ainult vesinik ja heelium ja lämmastik ja süsinik. Ja poeedid ütlevad, et me oleme tähtedest tehtud, teadlased ütlevad sama, ainult teises sõnastuses. Aga alguses, päris alguses, mis käivitas tolle plahvatuse, ürgplahvatuse? Jumal? Autor? Selles ei suuda keegi kokku leppida. Mis oli enne? Kui miski ei kao, siis pidi ju ennegi midagi olema. Kas saab mitte millestki tekkida midagi? Esoteerikuid ja purjus inimesi ühendab üks ning seesama: nad otsivad sellistele küsimustele vastuseid, nad on pedantsed, aga mitte pädevad. Universiumi strukturaalskeem on neil nii lihtne paberile joonistada, et hoia pead kinni, ent küsi nende käest, mis päev täna on, milline ilm õues on, mis me saame õhtusöögiks valmistada, ning selles ürgudus, mis sulle siis otsa vaatab, ei jää muud üle, kui ohata.
Sellised mehed on ettevõtlikud niikaua, kuni nad sul rihmapidi tugevasti käes on. Vaadake koera aias: ta klähvib, uriseb ja haugub sinu peale, ajab sind minema, on oma valduses peremees, valvur, ent avage värav, eemaldage rihm – ja sedamaid on ta aia teises otsas, et seal edasi haukuda. Ta on nii julge sellepärast,et usaldab rihma, usaldab aeda, ta teab, et tõenäoliselt sa, õrn naisterahvas, teda ei ründa, ta on ju sinust suuremgi, ent see koerakene, see nupsukene demonstreerib, näitab. Poleks tal rihma ega aeda ees, peaks ta ju reaalselt ründama, aktsiooni astuma, aga tegelikult hinges ta ei taha, pelgab. Ükski loom ei taha päriselt võidelda.” (lk 103-104)

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/01/2016 in kaur riismaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: