RSS

Monthly Archives: veebruar 2016

Robert Seethaler „Tubakapoodnik“

tubakaRobert Seethaler „Tubakapoodnik“
Varrak, 2015
Moodne aeg

Tutvustus: On aasta 1937. Salzkammerguti külakesest pärit 17-aastane Franz Huchel kolib Viini ja asub õpipoisina tööle väikeses ajalehtede ja tubakatoodete poes. Ühel päeval kohtub ta poe püsikunde Sigmund Freudiga. Kuulus professor, kellest isegi temasugune provintsipoiss on kuulnud, lummab teda seletamatul kombel.
Kui Franz armub ülepeakaela böömlannast varieteetantsijasse Anezkasse, püüab ta Freudilt nõu küsida, kuidas nüüd edasi elada. Kuid maailmakuulsale psühhoanalüütikule on naissoo käitumine vaat et sama suur mõistatus kui Franzule. Hoolimata sellest – või just seetõttu – saavad kahest nii erinevast mehest sõbrad. Paraku on aeg selline, mis sekkub julmalt noore Franzu alles kujunevasse maailma. 1938. aasta kevadel marsivad natsi-Saksamaa väed Austriasse ja Freud, vana, habras, haige mees, peab oma kodu maha jätma.
Austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke Robert Seethaler (snd 1966) pälvis palju tähelepanu ja tunnustust juba oma 2006. aastal ilmunud debüütromaaniga „Die Biene und der Kurt“. Sellest ajast saati on talle jagunud mitmeid auhindu, muu hulgas ka filmistsenaariumide eest. Lisaks on ta näitlejana üles astunud nii teatrilaval kui filmides. Seethaler elab vaheldumisi Viinis ja Berliinis. 2012. aasta sügisel ilmunud „Der Trafikant” on Seethaleri neljas romaan. Möödunud aastal ilmus tema seni viimane romaan „Ein ganzes Leben”.

Hea lugemine oli. Ühelt poolt kerge lugemine, aga mitte kergemeelne. Kuigi üks põhiteema on ühe noormehe esimene armumine ja sellega seonduv segadus, elevus ja hingevalu. Ja selles osas tundsin veidi sarnasust just eelnevalt loetud Tammsaare jutustustega. Aeg ja taust muidugi veidi teine. Loole annavad omapärase nüansi noormehe jutuajamised Freudiga.

Katked51vr17ee6GL._SX311_BO1,204,203,200_

„olen nüüd juba päris tükk aega siin linnas olnud, kuid ausalt öeldes paistab kõik mulle aina võõram. Aga võibolla on see kogu eluga nii: sünnist alates iga jumala päevaga lähed iseendast natukene kaugemale, kuni ükskord oled omadega puntras. Kas võib äkki tõesti nii olla?“ (lk 53)

„Kuidas saab säärasel pikal lausel nii lühike tähendus olla?“ „Lausetega on sageli nii. Kes palju räägib, sellel on enamasti vähe öelda,“ vastas Freud pisut tusaselt. (lk 60)

„Ma lihtsalt ei tea. Põhimõtteliselt ei tea ma üldse mitte midagi!“ „Vähemalt on see tõdemus esimene samm järsul trepil teadmise poole,“ ütles Freud. (lk 106)

„Tegelikult oli see ju päris kummaline, kuidas ajalehed pasundasid oma kogu tõde suurte, paksude tähtedega, et seejärel kohe järgmises väljaandes jälle väikeste tähtedega kirjutada või vastavalt asjaoludele see hoopis nurka heita. Hommikuse väljaande tõde on praktiliselt õhtuse väljaande vale, mõtles ta, mis omakorda mäletamise jaoks igatahes suuremat rolli ei mängi. Mäletatakse nimelt enamasti nagunii mitte tõde, vaid ainult seda, millest piisavalt valjusti karjuti või mis piisavalt rasvaselt trükiti. Ja kui säärane mälestustesahin on piisavalt kaua kestnud, siis millalgi saab sellest ajalugu, mõtles ta lõpuks.“ (lk 122)

trafikant„Kui saaks heita pilgu inimeste pähe, mõtles Franz, aga ainult magamise ajal. Päevasel ajal ei taha ju tegelikult sugugi teada, mis inimestel mõttes on, pealegi ei tasu ühe keskmise pea seest nagunii liiga palju oodata. Öösel aga, arutles ta edasi, vaiksetel, pimedatel tundidel, on pilt hoopis teine. Siis pole inimestel iseenda ettevaatlikkus enam tee peal ees ja kõik hirmud, himurused ja totrused võivad takistamatult kolus ringi kummitada.“ (lk 142-143)

„Mul on tunne, nagu oleksin paat, mis on äikesehoos aerud kaotanud ja nüüd vaid täitsa mõttetult siia-sinna hulbib.“ „Teil on selles suhtes õieti palju parem, härra professor,“ lisas ta pärast lühidat vaikimist. „Te teate täpselt, kuhu lähete.“ Freud ohkas. „Ometigi tuleb enamik teedest mulle juba kuidagi tuttav ette. Aga tegelikult pole ju üldse meile määratud oma teesid tunda. Meile on just määratud neid mitte tunda. Me ei sünni ilma selleks, et leida vastuseid, vaid et esitada küsimusi. Kobatakse nii-öelda igaveses pimeduses ringi ja ainult suure vedamise korral võib vahel näha valgust välgatamas. Ning ainult hulga julguse või järjekindluse või rumalusega, või kõige parem, kui nende kõigega kokku võib siia-sinna ise mingi märgi maha panna!“ (lk 184)

„Üks asi on küll veider: mida pikemaks muutuvad päevad, seda lühem tundub oma elu. Vastuolu, aga nii see on. Ja nüüd küsin ma teilt: mida teevad inimesed selleks, et oma elu pikendada ja päevi lühendada? Nad räägivad. Nad räägivad, latravad, lobisevad ja jutustavad, ja seda praktiliselt vahet pidamata. Ja kui sa ka mõnikord arvad, et nüüd lõpuks saab rahu, ütleme näiteks kirikus või veel parem – kalmistul, siis – olge lahke – hakkab juba jälle keegi mokalaata pidama! Tõenäoliselt on sama lugu isegi taevas või maa all: kellelgi on alati suumulk lahti. Aga ühte ma teile veel ütlen: enamiku sellest, mis inimestel päeva jooksul üle huulte tuleb, võid kohe solki visata! Kuna kõik küll räägivad, aga keegi midagi ei tea. Keegi ei saa aru. Keegi pole kursis. Kellelgi pole aimu. Kusjuures tänapäeval võib-olla ongi parem, kui sul liiga palju aimu pole. (lk 195)

Sehkendaja
Marcamaa

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11/02/2016 in loetud teosed, robert seethaler

 

Sildid: , , , ,

Nick Nornby „Naljakas tüdruk“

naljakas tüdrukNick Nornby „Naljakas tüdruk“
Varrak, 2015

Tutvustus: Barbara Parker valitakse 1964. aasta Miss Blackpooliks. Tüdrukul pole aga mingit soovi olla iluduskuninganna. Ta tahab inimesi naerma ajada nagu tema kangelanna, Ameerika teletäht Lucille Ball. Nii jätab Barbara Blackpooli ja oma pere, sõidab Londonisse ning leiab tööd kaubamaja kosmeetikaletis. Ent kuidas ilusaid tüdrukuid tulvil linnas tähelepanu köita? Juhuslik kohtumine agendiga toob Barbarale nii uue nime kui ka BBC uue komöödiasarja prooviesinemise. Sophie Straw on valmis telepubliku südant vallutama.barbara-title
„Naljakas tüdruk“ on lugu ühest telesarjast ja sellega seotud inimestest. Komöödiahullud stsenaristid Tony ja Bill on olnud sõbrad ajateenistusest saadik. Maineka ülikooli lõpetanud tark ja leebe produtsent Dennis on ihust ja hingest pühendunud sarja tegijatele, ennekõike Sophiele. Sophie ekraanipartner, nägus naistelemmik Clive usub aga, et komöödiasari pole talle vääriline koht. Ent sedamööda, kuidas kuuekümnendad üha kuumemaks lähevad ning britid Sophie komöödiasarja armuvad, hakkab meeskonnatöö võlu kahanema ja argielu probleemid paiskavad idülli segi.

Nick Hornby uus romaan räägib tööst, popkultuurist, noorusest ja vanadusest, kuulsusest, klassidest ja koostööst. See on haarav portree nooruslikust ülevoolavusest ja loovusest ajal, mil kogu Ühendkuningriiki oli vallanud loomepalang, mille tulemusi näeme tänapäevani.

91MWxxWWbmL._SL1500_5760713_30205622749994funnygirlFunny-Girl

 

Mõnus kaasahaarav meelelahutuslik lugemine. Komöödiasarjade ja BBC maailm on köitev temaatika, kuigi paljud (pop)kultuuri jne viited raamatus on tundmatud. Mitmete nimede (isikute, telesarjade jne) puhul tekkis küsimus, et kas see on nüüd reaalselt eksisteerinud või on autor selle väljamõelnud. Kui juttu on biitlitest ja muusikalist „Juuksed“, siis asi selge, aga näiteks Lucielle Ball´ist polnud ma midagi varem kuulnud. See muidugi on kõnekas arvestades raamatu lõpu meeleolu. Olles ise ka mitmete BBC sarjade vaataja tänapäeval ja briti huumori austaja, siis on siin on huvitav tagasivaade algusaegadesse. 1960ndate olustik, tollane konservatiivsus ja tabud ühiskonnas ning soov neid murda.

Loterii
Marcamaa
Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/02/2016 in loetud teosed, nick hornby

 

Sildid: , , ,

A.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“

tammsaareA.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“
Eesti Raamat 1978

Jutustused: Uurimisel; Pikad sammud; Noored hinged; Üle piiri

Lugesin neid jutustusi kunagi ammu keskkooli lõpuaegadel või kohe peale seda. Tol ajal mõjusid need lummavalt, isegi inspireerivalt ja selliste teoste ülelugemisel on alati risk, et senine lummus kaob. Kindlasti lugesin neid nüüd veidi teise pilguga, kuid mulle endiselt meeldis. Mulle see eelmise sajandi esimese poole ajastu meeldib. Tänapäeva kontekstis küll veidi võõristavalt palju õhkamist ja romantikat, samas mingid käitumismustrid selle taga ikka sarnased.

Katked

“Rannatulede virvenduses ja voogude kohinas kõnnib vaikiv paar, nagu oleks tumm sügis nad keeletuks teinud. Juba enne kokkusaamist teavad kõndijad, et neid ootab vaikimine, aga ometi tulevad nad, nagu ainult selleks, et piinavat vaikimist maitsta.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Päev-päevalt paneb ta tähele, kuidas tema hiljutine kangelane nõrgeneb ja usk tema sisse kaob, nagu oleks see kaugete lainete kohal, mis tuulega tuleb ja tuulega läheb. Jäävad järele mingisugused seletamata raasukesed, mida uhuvad südamepisarad. Jääb järele tühjus, kõike masendav tühjus.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. „ (lk 179, Noored hinged)

„… mureta naer võiks olla silmapetteks, võiks olla kergeks muusikaks, millega varjatakse vastupidist sisemist ilma.“ (lk 182, Noored hinged)

„Usk ei ole ju tõendus, vaid ainult usk – igatsus. Me kõik tegelikult elame, nagu poleks jumalat, lunastust ega igavest elu ja sellepärast usumegi neid – igatseme. Kõigil puudub nähtavasti mingisugune sisemine omapärane tõde või tõsi ja sellepärast oletavad, usuvad seda teises – unistavad sellest, mis enestel puudub. (lk 237, Noored hinged)

„Noormees suudleb ikka veel neiu käsi. Mõlemale tundub, et räägitud sõnad nii vähe ütlevad. Vaikimine on mõtterikkam. Vaja ainult teineteise lähedal olla, teineteist puutuda, see on kõige ilusam luule, kõige kõlavam muusika, see lepitab kõik, lunastab kõik. Ununeb aeg. Silmapilk loob igaviku ja igavik muutub silmapilguks…” (lk 275, Üle piiri)

 

 
 

Sildid: , , , , ,