RSS

A.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“

10 veebr.

tammsaareA.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“
Eesti Raamat 1978

Jutustused: Uurimisel; Pikad sammud; Noored hinged; Üle piiri

Lugesin neid jutustusi kunagi ammu keskkooli lõpuaegadel või kohe peale seda. Tol ajal mõjusid need lummavalt, isegi inspireerivalt ja selliste teoste ülelugemisel on alati risk, et senine lummus kaob. Kindlasti lugesin neid nüüd veidi teise pilguga, kuid mulle endiselt meeldis. Mulle see eelmise sajandi esimese poole ajastu meeldib. Tänapäeva kontekstis küll veidi võõristavalt palju õhkamist ja romantikat, samas mingid käitumismustrid selle taga ikka sarnased.

Katked

“Rannatulede virvenduses ja voogude kohinas kõnnib vaikiv paar, nagu oleks tumm sügis nad keeletuks teinud. Juba enne kokkusaamist teavad kõndijad, et neid ootab vaikimine, aga ometi tulevad nad, nagu ainult selleks, et piinavat vaikimist maitsta.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Päev-päevalt paneb ta tähele, kuidas tema hiljutine kangelane nõrgeneb ja usk tema sisse kaob, nagu oleks see kaugete lainete kohal, mis tuulega tuleb ja tuulega läheb. Jäävad järele mingisugused seletamata raasukesed, mida uhuvad südamepisarad. Jääb järele tühjus, kõike masendav tühjus.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. „ (lk 179, Noored hinged)

„… mureta naer võiks olla silmapetteks, võiks olla kergeks muusikaks, millega varjatakse vastupidist sisemist ilma.“ (lk 182, Noored hinged)

„Usk ei ole ju tõendus, vaid ainult usk – igatsus. Me kõik tegelikult elame, nagu poleks jumalat, lunastust ega igavest elu ja sellepärast usumegi neid – igatseme. Kõigil puudub nähtavasti mingisugune sisemine omapärane tõde või tõsi ja sellepärast oletavad, usuvad seda teises – unistavad sellest, mis enestel puudub. (lk 237, Noored hinged)

„Noormees suudleb ikka veel neiu käsi. Mõlemale tundub, et räägitud sõnad nii vähe ütlevad. Vaikimine on mõtterikkam. Vaja ainult teineteise lähedal olla, teineteist puutuda, see on kõige ilusam luule, kõige kõlavam muusika, see lepitab kõik, lunastab kõik. Ununeb aeg. Silmapilk loob igaviku ja igavik muutub silmapilguks…” (lk 275, Üle piiri)

 

Advertisements
 
 

Sildid: , , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: