RSS

Monthly Archives: märts 2016

Charlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“

seeria-pimeduse-parusmaaCharlotte Weitze „Pimeduse pärusmaa“
Pegasus, 2008
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Taani kirjanik Charlotte Weitze (sünd 1974) on õppinud matemaatikat ning Kopenhaageni ülikooli magistrikraadiga folklorist. Juba üliõpilaspõlves hakkas ta avaldama lühijutte. Tema esimene lühijuttude kogumik „Haldjalaps“ (Skifting) ilmus 1996. aastal ja teine – „Võlutud“ (Bjergtaget) – mõni aasta hiljem. Temalt on ilmunud veel kaks romaani – Fandekke (2002) ja „Postiljon“ (Brevbæren, 2004). Tema raamatud on saanud mitmeid kirjandusauhindu, näiteks „Postiljon“ sai Taani Kunstide Nõukogu kirjanduspreemia.
Lühijuttude autorina on Charlotte Weitzet kõrgelt hinnatud. Tema kolmas lühijuttude kogumik „Pimeduse pärusmaa“ (Mørkets egne, 2005) vaid tugevdab Weitze kui ühe parima Taani lühiproosa autori mainet. Weitze novellide müstiline värving on ühtaegu põnev ja õudustäratav ning sageli ka sotsiaalne. Tema napp, aga kujundlik keel on omalaadne ning laiemas kontekstis ilmselt ka äratuntav. „Pimeduse pärusmaa” novellide teemad varieeruvad seinast seina, puudutades nii lapsepõlve, sõprust ja inimsuhteid kui ka usku, müüte ja teadust. Iga lugu selles kogumikus on omaette maailm ja iseseisev jutustus, mis – ettevaatust – võib jääda teie mõtetesse kummitama ka siis, kui olete raamatu sulgenud.pimeduse

Enamus lood jäid minu jaoks veidi kaugeks. Kõige enam jäi meelde lugu „Bingo“, mis näitlikustab seda tänapäevast suhtlust virtuaalmaailmas, kus kunagi ei tea, kes tegelikult teiselpool ekraani on.

Keskus
Sirp

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/03/2016 in charlotte weitze, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

John Fowles „Eebenipuust torn“

eebenipuustJohn Fowles „Eebenipuust torn“
20. sajandi klassika
Varrak, 2002

Tutvustus: Viiest jutustusest ja ühest esseest koosnevas kogumikus esitab Fowles oma värvika, intensiivse nägemuse loodusest ja inimsuhetest. Jutustustes võib kohata vana kunstnikku, kes elab eraldatuses koos kahe noore naisassistendiga, edukat kirjanikku, kelle viimane käsikiri hävib, keskaegset armastuslugu, meest, kes kaob, ja perepiknikku Prantsusmaal. Iga jutustuse stiil on eripärane ning keel nauditavalt nüansirohke.

Jutustused: Eebenipuust torn; Eliduc; Armetu Koko; Mõistatus; Pilv

Kõige enam meeldisid „Eebenipuust torn“ ja „Mõistatus“. Esimene meenutas oma emotsioonilt „Maagi“, kuigi seda sai loetud väga ammu (peakski selle uuesti ette võtma!). „Mõisatus“ oli kaasahaarav nagu pealkirjale kohane.

Katked:

„Mida pagan ta nende viimaste sõnadega mõtles? Eebenipuust torn?“ „Oh.“ Tüdruk naeratas. „Ei midagi. Lihtsalt üks tema kinnisideid.“ Ja pead kallutades: „Mis tema arvates on tulnud elevandiluust torni asemele.“ „Abstraktsionism?“ Tüdruk raputas pead. „Kõik, mis talle moodsas kunstis ei meeldi. Mis on tema arust sellepärast segane, et kunstnik kardab olla selge… mõistate? Omamoodi prügikaste, kuhu heita kõik, mida sa vanusest enam ei jaga. Ärge võtke seda isiklikult. Ta ei oska oma mõtteid teisiti väljendada, kui inimesi solvates.“ (lk 57-58, Eebenipuust torn)

„Keha eluline tundlikkus on poeesia, mida ükski mõistatus, olgu inimlik või jumalik, ei lämmata ega heiduta – jah, mõistatus võib olla vaid tõuge, siis peab ta aga mängust välja astuma.“ (lk 55, Mõisatus)

„Hääled on mõtte vaenlased; või mitte mõtte; mõtlemise.“ (lk 268, Pilv)

Jana märkmed

4144MJ9sAeL._SX323_BO1,204,203,200_56030e7de0f95846a1c7f36db63b4df1a24f0eebeneeben1

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/03/2016 in john fowles, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Stig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud“

sina magaStig Claesson „Sina maga, mina pesen nõud“
Kultuurileht, 2009
Loomingu Raamatukogu

Tutvustus: Rootsi kirjaniku ja kunstniku oma aja kultusteoseks kujunenud «Kes armastab Yngve Frejd»(1968) ilmus eesti keeles 1980. «Sina maga…» on üks tema viimaseid romaane (2004), vaimukas, isepäine ja soe raamat Elust ja Vanadusest, Armastusest ja Surmast.

Just, nagu tutvustuses öeldud, raamat räägib palju vananemisest, surmast, aga ka armastusest. Veidi nukker, aga mitte masendav. Üsna omapärase stiiliga raamat, mida illustreerivad autori joonistused.

Katked:

„Gertrude Stein on kusagil öelnud, et pole mingit mõtet armastada väikesi poisse, kui niikuinii on teada, et nad kavatsevad sirguda meesteks. Umbes samamoodi mõtlen mina, nähes kaheksat läbipaistvat roosat vastsündinud hiirt. Pole mingit mõtet neid armastada, sest niikuinii kavatsevad nad sirguda täiskasvanud hiirteks ja närida asju, mis pole närimiseks mõeldud. Igal juhul mitte hiirtele. Ja nii ma lõingi nad külmavereliselt maha, ematud, nagu nad olid. Ema olin ma kätte saanud päev varem Norras valmistatud plastlõksuga, mis oli valmistatud just hiirte pea maha raiumiseks. Sellega ei taha ma öelda, et Gertrude Steinil oleks olnud mõni efektiivselt tappev lõks väikestele poistele, aga kes teab.“ (lk 7)glaesson

„Inimene teab, et ta on vanaks saanud. Need, kes pensione jagavad, on talle seda rääkinud. Aga seda on raske mõista, kui – nii nagu mina – seda lihtsalt ei mõista. Inimene peab ennast, ja mina ilmselt samuti, üpris elegantseks vanemaks meheks. Asi on ainult selles, et inimene saab aru, et ta kannab endas pilti, mis enam ei kattu pildiga, mida peegel näitab.“ (lk 47)

„Üks kokkulepe meil oli, sõltumata ilmast. Üle päeva valmistas lõunasöögi tema ja igal teisel päeval mina. Ma oskan süüa teha. Mulle meeldib süüa teha. Ida Adriana tegi süüa väga kohusetundlikult. Ega ta sellel alal kuigi osav ei olnud. Talle lihtsalt ei pakkunud see huvi. Ta võis ülistada minu söögitegemist rohkete kiidusõnadega. Aga üks asi häiris teda ja nimelt see, kuidas ma nõusid pesin. Kuivõrd siin Põlvesilmavoorel süüakse lõunat kell üks päeval, oli mul harjumuseks pärast sööki veidi magada, pool tundi või nii. See on kasulik, aga võib-olla pole ka, ma ei tea. Kus me ka ei söönud, kas tema või minu juures, lausus ta päeva repliigi, mida ma õppisin armastama: Sina maga, mina pesen nõud.“ (lk 57)

Sehkendaja
Sirp
Bukahoolik
Kirjandusblogi
Lugemisarhiiv

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 28/03/2016 in loetud teosed, stig claesson

 

Sildid: , , , ,

Raija Siekkinen „SEE oli siin“

see oli siinRaija Siekkinen „SEE oli siin“
Kultuurileht, 2007
Loomingu Raamatukogu

Hea mõtisklev lugemine, mis küll väga tugevat emotsiooni ei tekitanud.

„Lõpuks ometi võiks ta unustada, lõpuks ometi oleks ta vaba, nii oli ta mõelnud, kui elutoa nurka välivoodile magama heitis, teadmata, et kõik jääb alles , nagu liiga kauaks külla jäänud külalise sigaretiotsaga lauaplaadile põletatud jälg või lõhutud klaas, mille kilde leiad kapi alt veel aastaid hiljemgi. Mälu: asjade, helide enesesse kogutud tähendused, tähenduste kihistused, kuni ühegi sügise või kevade lehed ei ole ainult selle sügise või kevade lehed; mitte lihtsalt päikseloojang, vaid selle õhtu päikseloojang.“ (lk 22)

„Ajale kahe armastuse vahel mõtles ta kui ruumikale, valgele toale, mille akende taga vahetuvad kiirustamata aastaajad. Seintel on hommikuse valguse peegeldusi. Kostab klaverimängu; sellega suureneb tubade arv, kusagil kaugemal on noor, valgesse riietunud tüdruk klaveri taga; tuul hõljutab aknakardinaid. Aeglane ärkamine, aja pehme kiigutus, paljaste jalgade hääl puupõrandal. Toaõhus on tunda lillede, õunte, hommikuse leebe tuule lõhna, ja parfüümi, ja puhaste triigitud riiete ja mööblivaha lõhna. Pärastlõunased varjud on pikad ja jahedad; raamatu lehed kahisevad tasakesi. Nüüd muusika lakkab.“ (lk 55)

„Ta oli näinud ema õmbluskorvi elutoas, selles poolelijäänud heegeldustööd, see oli sinna jäänud viimasest suvest siin, ma mäletan selle suve pikka, viivitavat valgust, kuidas varjud pikenesid, mis tunne oli, kui päike loojus, ja pimedus vallutas maa. Ta puudutas heegeldustööd, ei saanud aru, mis sellest tulema pidi: mis ta peaks sellega tegema, üles harutama, võrguniidi keraks kerima?“ (lk 56-57)

Kultuuritarbija60+
Heli lugemisvara

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 22/03/2016 in loetud teosed, raija siekkinen

 

Sildid: , , , ,

A.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“

tammsaareA.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“
Eesti Raamat, 1979

Miniatuurid, jutustused, novellid (1909-1921)

Miniatuurid kogust «Poiss ja liblik»: Ühele noorele neiule;  Kärbes, prussakas ja ämblik; Kaaren ja pojad;  Tõde;  Süütu armastus;  Kuningas ja ööbik; Ööbik ja lilled;  Armastus;  Laulik; Kandlemängija;      Poiss ja liblik; Kuulus karsklane;  Näkk
Jutustused: Varjundid; Kärbes
1914-1921. Novellid: Rahu; Ema ja lapsed; Villu sõda; Kaks surma; Kuiv nurk; Jõulupuu

Kunagi ammu keskkooli lõpu aegadel sai seda loetud. Kärbest eraldi ka hiljem korra. Kärbes kuulub minu jaoks ühte varasemate jutustustega, nö armuvalus üliõpilaste lood. Varjundid on aga täitsa omaette temaatika (sanatooriumi romantika), mis seostub pigem millegagi vene kirjandusest (Tšehhov äkki?). Novellid aastatest 1914 – 1921 jäid minu jaoks kõige kaugemaks.

„Neil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast: üht näitab kell, öö ja päev, aastaajad, teist ei saa millegagi mõõta, see on määramata. Mõned tunnid, isegi silmapilgud võivad igavikuna tunduda ja aastakümned kaovad lühikese uinakuna. Aga mis elades näib lõpmata pikk, paistab tagasi vaadates kauge unenäona, peaaegu ei tahaks uskudagi, et ta kunagi olnud.“ (lk 70-71, Varjundid)

„Minu jalaastumine olevat nagu mõne inimese rääkimine: punastab, otsib sõnu, kogeleb, aga viimaks tuleb õige mõte välja, kuid siis punastab ta veel rohkem. Armastajad rääkida mõnikord nõnda, nagu mina astun. Häbenevad, aga julgevad ometi, punastavad, aga teevad siiski, kogelevad, aga ikkagi ütlevad.“ (lk 190-191, Kärbes)

„Inimeses on midagi selle imeliku taime sarnast, mille üks sugupool ootab vaiksel veepinnal, kuni teine kerkib sügavusest. Häda neile, kui nad sel kerkimise silmapilgul teineteist ei taba! Pärast võivad nad ujuda külg külje ääres, aga üks ei tunne enam ühte ega teine teist. Nad on need muinasjutu kuningatütar ja kuningapoeg, kes nutavad, et kokku ei saand, et kokku ei saand…“ (lk 209-210, Kärbes)

Kirjanduslik päevaraamat (Varjunditest)

 
 

Sildid: , , , ,

Emma Donoghue „Tuba“

tubaEmma Donoghue „Tuba“
Hea Lugu, 2011
Areeni bestseller

Tutvustus: Kujuta ette, et kogu su elu on möödunud väikeses kambrikeses, millel ei ole ühtegi akent. Vaid killuke taevast headel päevadel. Emma Donoghue kirjeldab veenvalt ja usutavalt ses lukkude taha suletud maailmas elava viieaastase Jacki tillukest elu, mis romaani käigus omandab täiesti uue ilme. „Tuba” on raamat, mis jääb hinge külge kinni. Kätlin Kaldmaa, tõlkija ja luuletaja
Rea mainekaid auhindu pälvinud „Tuba” on Emma Donoghue seitsmes ja seni kõige enam kõneainet pakkunud romaan. 2010. aasta kevadel oli selle pärast kihevil kogu kirjastusmaailm: raamatu avaldamisõiguse eest pakuti üha suuremaid ja suuremaid numbreid. Ärevus sai veelgi suurema hoo sisse siis, kui kaks nädalat enne raamatu jõudmist kauplustesse selgus, et romaan on märgitud Man Bookeri kirjandusauhinna lõppnimekirjas.
1969. aastal Dublinis sündinud Emma Donoghue on kirjutanud romaane ajaloost ja tänapäevast, hulganisti novelle, kirjandusloolisi teoseid, näidendeid ning tekste nii raadio kui televisiooni jaoks. Ta elab elukaaslase, poja ja tütrega Kanadas. Donoghue teoseid on tõlgitud rohkem kui 40 keelde.

Nagu ka mõned teised (nt Lugemissoovitus Lugemispäevik) on maininud, et raamatu kirjeldus neid esialgu lugema ei kutsunud, siis jah, ka mina olin seda mõnda aega edasi lükanud. Iseenesest tundus huvitav, aga ehk veidi liiga häiriv ja raske. Seda see teema muidugi ongi, aga õnneks ei ole raamatu stiil liiga sünge ja raskepärane. Huvitav on jälgida väikese poisi silme läbi kogu seda lugu – kuidas saab maailmast aru poiss, kelle kogu seni teadaolev maailm piirdub ühe väikse Toaga. Minu jaoks oligi huvitavam just raamatu teine pool – kuidas toimub kohanemine päris maailma ja teiste inimestega.Cover-articleInline

Raamatu põhjal on tehtud ka film, mida veel näha pole õnnestunud.

Ekspress

„Me oleme nagu raamatus olevad inimesed ja ta ei luba kellegi teisel seda lugeda.“ (lk 95)

roomRoom_cover

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in emma donoghue, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Janar Ala „Ekraanirituaalid“

ekraanirituaalidJanar Ala „Ekraanirituaalid“ /Ekraanitseremooniad.
Jumalikud Ilmutused, 2014

Tutvustus: FB kangelane Janar Ala on eesti kirjanduse kuldajastu tüüpiline esindaja. Maria Juur soovitab: „Mulle meeldib selline maalähedane eesti asi.”

Pildikesi elust enesest, üsna muheda-humoorika vaatenurgaga.

xx

Pariis

Kokkuvõte ühest luuletusest: mu peaajus kass kõnnib ringi, pole kuuldagi. (lk52)

xxx

Teatris

Käisin ükspäev teatris. Enne etenduse algust juhtusin pealt kuulma kahe keskkoolitüdruku omavahelist vestlust. Üks: „Õppisin just ajaloo-olümpiaadiks – oli tüütu küll, aga see pole vähemalt mingi füüsika, millest kasu pole, neid ajaloo-asju saab ikka seltskondlikus vestluses kasutada, et targem näida.“ Teine oli nõus.“ (lk 84)

ERR
Kultuuritarbija60+
Lugemine.blogspot

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/03/2016 in janar ala, loetud teosed

 

Sildid: , , ,