RSS

Monthly Archives: aprill 2016

Maria Jotuni „Kõik õige on vastupidav“

lrk-39-2014-kõik-õige-on-vastupidavMaria Jotuni „Kõik õige on vastupidav“
Loomingu raamatukogu
Kultuurileht, 2014

Tutvustus: Soome kirjandusklassiku mõtteterad ja elujuhised keskenduvad üksildusele ja igatsusele, kuid nendest ei puudu ka usk tulevikku. Autor ise on öelnud: „Mõtteterad ei pruugi olla mõtlemine. Need võivad olla iseenese meelelahutus. Ehk vaid järg hällilauludele.

Taas ei olnud see väga minu jaoks. Natuke liiga targutav toon ja kohati stating the obvious, mis võiks ka olla nauditav, kui seda teha mänglevalt ja huvitava nurga alt, aga siin seda väga ei leidnud.

Näiteid:

„Kõige valusam õpetus on see, millest keegi ei hooli.“ (lk 7)

„Noores eas vannume, et armastame kõike, kõiki! Alles vanas peast, kui oleme olnud tähelepanelikud ja ausad, teame, kas me üldse suudame armastada. Milline rodu eksimusi mahub nooruse ja vanaduse vahele!“ (lk32)

„Kui sinu rõõmudest ei hooli enam keegi muu kui sa ise, oled juba liialt vana.“ (lk54)

Loterii

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, maria jotuni

 

Sildid: , , , ,

Maria Jotuni „Armastus“

armastusMaria Jotuni „Armastus“
Loomingu Raamatukogu
Kultuurileht, 2015

Tutvustus: Soome klassiku Maria Jotuni 1907. aastal ilmunud novellikogu, millele toonased kriitikud panid pahaks tekstide siivutust, eriti kuna kirjutaja oli naine. Seevastu lugejate hulgas saatis raamatut ootamatu edu. Jotuni novellide läbimõeldud napp vorm on andnud vaieldamatu panuse soome tänapäevase lühiproosa arengusse.

Tõenäoliselt omas ajas oli ta ootamatu ja uuenduslik, kuid mulle tema stiil väga ei istunud ja lood hinge ei pugenud.

Sehkendaja
Andres Laiapea
Kultuuritarbija60+
Mööda netti

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, maria jotuni

 

Sildid: , , , , ,

Jim Ashilevi „Kehade mets“

kehade metsJim Ashilevi „Kehade mets“
Libros Insanos, 2015

Tutvustus: Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest.
See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni.

Selline korralik noortekas, eneseotsingud ja kasvuraskused. Tuletab meelde kooliaja vahel üsna julma maailma. Lapsed on kohati ikka üsna julmad ja seda enamasti lihtsalt soovist meeleheitlikult meeldida kellelegi või hirmust ise naerualuseks muutuda.

Katkeid:

„Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu. Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu.“ (lk 30)

„Mandariin ütles mulle kord midagi ilusat armastuse kohta. Esialgu see ei kõlanud ilusti. Ma isegi pettusin veidi. Ta ütles, et armastus on nagu vana kampsun. Su lemmikkampsun, kuhu on augud sisse kulunud ja mille käised hargnevad. Topiline ja väljaveninud, aga ometi kõige soojem ja mugavam kampsun. Sa oled sellega harjunud. See lõhnab tuttavalt ja teeb olemise mõnusaks. Sul on seda kandes tunne, et sa oled sina ise. Et sa oledki kodus.

Ma polnud vähem sensuaalset armastuse kirjeldust iial kuulnud. Vana auguline kampsun? Jesus Christ. Minu ootused armastusele olid sootuks teistsugused. Ma tahtsin uinuda ja ärgata kreemitatud tisside vahel. Ma tahtsin, et mu tüdruku huuled maitseksid nagu maasikad. Tahtsin suudelda tuumapommi heleda plahvatuse taustal. Ma kujutasin ette, et tõeline armastus on lõppematu ekstaas. Selline eufooria, et katus kogu aeg sõidab. Meeletult orgasmiderohke seks, hunnitud verevad päikseloojangud, tohutud romantilised žestid.

Aga päris inimesega silmitsi seismises puudus igasugune ekstaas. Oli palju kohmetust, sõnade otsimist, võitlemist igavuse ja igatsusega. Kuid sensuaalsus puudus täielikult. Teise inimese lähedus oli nagu elektrit täis vana kampsun. Selline, mis torgib, ajab naha sügelema ja lõhnab imelikult. Issand jumal, mõtlesin ma. Elul peab ometi olema mulle midagi muud selga anda. Palun.“ (lk 91-92)

„Mu keha läks metsa ekslema. Mu keha läks kaduma. Otsides võõra puudutust. Leidmata peotäit marju.“ (lk 167)

1.peatükk
Nihilist fm
Maemaailm
Intervjuu autoriga
Loterii

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Massimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“

ilusaidMassimo Gramellini „Ilusaid unenägusid“
Tänapäev, 2014
Punane raamat

Tutvustus: Ühel lumisel vana aasta viimase päeva hommikul ärkab 9-aastane Massimo pika meeleheitliku karje peale ning leiab oma isa jõulupuu eest maast. Juhtunud on midagi kohutavat. Ta ema on kadunud, jättes maha vaid nõrga parfüümihõngu poisi tuppa ja kägaras hommikumantli ta voodi ette. Kuhu ta kadus? Kas ta tuleb kunagi tagasi? Ja kas Massimo saab kunagi võimaluse ema ees eelmisel õhtul toimunud tüli eest vabandada? Mitmekihiline ja vaimukas romaan on lugu 40 aastat hoolikalt hoitud saladusest ning samas poisist, kes peab lisaks täiskasvanuks saamise valudele püüdma ka leida oma elu laiali lagunenud kilde, avastamaks viimaks, et ta ema ei olnud üldse see naine, kelleks Massimo teda pidas. Romaani käimapanev episood pärineb Torinost pärit autori enda elust. Ka tema kaotas 9-aastaselt traagiliselt oma ema. Gramellini on pikalt tegutsenud ajakirjanikuna, esimese romaani avaldas 1960. aastal sündinud autor alles 2010. aastal. Kaks aastat hiljem ilmunud “Ilusaid unenägusid” pälvis kiiresti palju tähelepanu Itaalias ning on nüüdseks tõlgitud juba väga paljudesse keeltesse.

Kirjutamisstiililt üsna ladus ja mõnus lugemine, aga teema  poolest väga lähedaseks ei saanud. Ilmselt minu jaoks liiga palju (pikalt) leinamist ja enesehaletsust.

Katkeid

„Kui sind ei armastata, on see suur kannatus, kuid mitte kõige suurem. Suurim kannatus on see, kui sind enam ei armastata. Ühepoolse armumise korral piirdub meie armastuse objekt oma armastuse eitamisega. Meilt võetakse ära midagi, mille oleme saanud vaid meie oma kujutelmade kaudu. Aga kui vastastikune tunne lakkab seda olemast, lõhutakse brutaalsel kombel kahe inimese jagatud energia. See, kes maha jäetakse, tunneb end nagu karamell, mida on lutsutatud ja siis välja sülitatud. Ta on süüdi milleski määratlematus.“ (lk 23)

„Ühe poisi hinges on põgenemine ja kõige kindlam teadaolev viis põgeneda iseenda eest on armuda kellessegi, kes sulle ei sobi.“ (lk 83)

„Ei vasta päris tõele, et tahetakse alati seda, mida pole kunagi olnud. Kui inimene tunneb end halvasti, eelistab ta seda, mis tal on kogu aeg olnud.“ (lk 121)

Kultuuritarbija60+
Blogistaja blogi
Maemaailm

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in loetud teosed, massimo gramellini

 

Sildid: , , , ,