RSS

Jim Ashilevi „Kehade mets“

15 apr.

kehade metsJim Ashilevi „Kehade mets“
Libros Insanos, 2015

Tutvustus: Jim Ashilevi teine romaan, „Kehade mets“, räägib armastuse otsingutest.
See on humoorikas lugu poisipõlve rämedusest ja õrnusest ning tundlik sissevaade häbisse, mis üksildusega kaasneb. Kireva karakterite galerii ja sooja fantaasiaga vürtsitatud romaan pöörab otsustavalt selja macho-stereotüüpsete armastuslugude klišeedele, ladudes ennastsalgava aususega kõik kaardid lauale ning tunnistades, et suurim eneseületus on jõudmine teise inimeseni.

Selline korralik noortekas, eneseotsingud ja kasvuraskused. Tuletab meelde kooliaja vahel üsna julma maailma. Lapsed on kohati ikka üsna julmad ja seda enamasti lihtsalt soovist meeleheitlikult meeldida kellelegi või hirmust ise naerualuseks muutuda.

Katkeid:

„Armastus annab inimesele miljard sõna, aga võtab ära suu. Armastus teeb tummaks. Sellepärast usun tänini, et armastus on tegudes. Sõnad on õhk ja õhk võib käia nii suu kui nina kaudu, aga võib käia ka perse kaudu.“ (lk 30)

„Mandariin ütles mulle kord midagi ilusat armastuse kohta. Esialgu see ei kõlanud ilusti. Ma isegi pettusin veidi. Ta ütles, et armastus on nagu vana kampsun. Su lemmikkampsun, kuhu on augud sisse kulunud ja mille käised hargnevad. Topiline ja väljaveninud, aga ometi kõige soojem ja mugavam kampsun. Sa oled sellega harjunud. See lõhnab tuttavalt ja teeb olemise mõnusaks. Sul on seda kandes tunne, et sa oled sina ise. Et sa oledki kodus.

Ma polnud vähem sensuaalset armastuse kirjeldust iial kuulnud. Vana auguline kampsun? Jesus Christ. Minu ootused armastusele olid sootuks teistsugused. Ma tahtsin uinuda ja ärgata kreemitatud tisside vahel. Ma tahtsin, et mu tüdruku huuled maitseksid nagu maasikad. Tahtsin suudelda tuumapommi heleda plahvatuse taustal. Ma kujutasin ette, et tõeline armastus on lõppematu ekstaas. Selline eufooria, et katus kogu aeg sõidab. Meeletult orgasmiderohke seks, hunnitud verevad päikseloojangud, tohutud romantilised žestid.

Aga päris inimesega silmitsi seismises puudus igasugune ekstaas. Oli palju kohmetust, sõnade otsimist, võitlemist igavuse ja igatsusega. Kuid sensuaalsus puudus täielikult. Teise inimese lähedus oli nagu elektrit täis vana kampsun. Selline, mis torgib, ajab naha sügelema ja lõhnab imelikult. Issand jumal, mõtlesin ma. Elul peab ometi olema mulle midagi muud selga anda. Palun.“ (lk 91-92)

„Mu keha läks metsa ekslema. Mu keha läks kaduma. Otsides võõra puudutust. Leidmata peotäit marju.“ (lk 167)

1.peatükk
Nihilist fm
Maemaailm
Intervjuu autoriga
Loterii

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 15/04/2016 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: