RSS

Monthly Archives: oktoober 2016

Mart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“

kadastikMart Kadastik „Nüüd ma siis kirjutan“
Varrak, 2016

Tutvustus: Taasiseseisvumisaja ühe mõjukama ajakirjandustegelase, Postimehe kauaaegse juhi Mart Kadastiku raamatus „Nüüd ma siis kirjutan“ rullub lahti neli aastakümmet Eesti ajakirjanduse ajalugu, teljeks Eesti suurima ajalehe Postimees ja suurima meediaettevõtte Eesti Meedia ülesehitamine. Siin põrkuvad ning põimuvad isiksused ja ideed, lootused ja pettumised, siirus ja silmakirjalikkus. 
„Nüüd ma siis kirjutan“ on ajatruu dokument, aga ka tundlik mõtisklus ajakirjanduse olemusest ja ajakirjanikuks olemisest. Kadastik toob avalikkuse ette nii mõndagi igavesest võitlusest meedia sees ja selle ümber, millest me seni pole midagi teadnud või oleme teadnud väga vähe. Ja muidugi nii mõndagi ka inimestest: kolleegidest, konkurentidest, omanikest.  
Endine Edasi ja Postimehe ajakirjanik Tiit Pruuli on Mart Kadastiku elutööd võrrelnud kiriku ehitamisega keset küla. „See, kuidas Mart seda kirikut vaatamata oludele järjest rohkem küla keskele nihutas, oli omaette fenomen,“ kirjutab Pruuli. „Seda, millist hinda tal meie kõigi kiriku ehitamise eest maksta tuli, teab lõpuni vaid Mart ise.“
„Nüüd ma siis kirjutan“ on esimene niivõrd isiklik ja sügav sissevaade nüüdisaja Eesti ajakirjandusse.

Huvitav lugemine kui ajakirjanduse ajalugu veidikenegi huvi pakub. Kahju ainult, et hea raamatu idee on natuke rikutud liigse kibestumisega.

Õhtuleht

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in loetud teosed, mart kadastik

 

Sildid: , , ,

David Malouf „Teispool Paabelit“

teispoolDavid Malouf „Teispool Paabelit“
Varrak, 2004
Moodne aeg

Tutvustus: David Malouf sündis Bris­bane’is, tema isa on pärit Liibanonist, ema inglane. Võib-olla ka päritolu tõttu käsitleb ta oma romaanides sageli väga erineva eluviisiga inimeste kohtumisi.
Maloufi kaheksanda teose, “On meeles Paabel” tegevus toimub tuhande kaheksasaja neljakümnendatel aastatel Queenslandis. Briti päritolu, kuid 16 aastat aborigeenide hulgas elanud heidik ilmub tühermaalt briti kogukonda. Tema tulek kutsub esile suure segaduse, teravdades juba niigi esmaasukate seas tuntavat ebakindlust ja ohutunnet. Malouf, kes on ka luuletaja, on andnud seda kõike edasi imeliselt poeetilises proosas ja maalinud ülimalt meeldejääva pildi üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga Austraaliast.
Raamat jõudis 1993. aastal Bookeri preemia lõppvalikusse ja võitis prestiižika IMPACI auhinna.

See raamat ei kõnetanud mind.

„Tundus, nagu oleks ta tänini näinud maailma mitte omaenese silmadega, mitte läbi oma ainukordse mina, vaid kellegi säärase silmadega, kes alati teiste seltskonnas viibis, ka siis, kui ta oli üksi, see oli seltsimina, mida alati ümbritses koosluse soojus, mis pakkus kaitset kõige tumeda ja samas ka asjade pimestava valguse eest, kuid ka teadmise eest, et kusagil on paik, kus see mina võiks olla ta ise.“ (lk104)

Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in david malouf, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Milan Kundera „Tühisuse pidu“

tuhisuseMilan Kundera „Tühisuse pidu“
Varrak, 2016

Tutvustus: „Tühisuse pidu” on tšehhi päritolu Milan Kundera seni viimane ilmunud romaan, mis on saanud Prantsusmaal palju kiitvaid arvustusi. Romaan jätkab Milan Kundera mängulist jutustamistraditsiooni ning lahkab vaimukalt inimsuhteid ja meie praegust ajastut, mille märksõnaks on Kundera valinud naba. Nabas näeb vanameister uue ajastu erootilist sümbolit ja enesekeskne nabavaatlus näib iseloomustavat meie kaasaegseid ka üldisemalt. Romaani peategelased on neli Pariisis elavat sõpra, kuid põhijutustusse põimub ka lugu Stalinist ja tema õukonna kentsakatest juhtumitest. Milan Kundera loomingut on eesti keelde tõlgitud järjepidevalt 1965. aastast, kui Loomingu Raamatukogus ilmus jutukogu „Naljakad armastuslood”.

Kundera on üks mu kauaaegseid lemmikuid, kuid see raamat jäi kuidagi kaugeks.

„Vaata enda ümber ringi: ükski inimene, keda sa näed, ei ole siin omal vabal tahtel. Loomulikult on see maailma kõige triviaalsem tõde, mida ma siin kuulutan. Sedavõrd triviaalne ja sedavõrd olemuslik, et seda ei nähta ega kuuldagi enam.“ /–/ „Kõik jauravad inimõigustest. Täielik nonsenss! Sinu elu ei põhine mitte mingisugusel õigusel. Need inimõiguste rüütlid ei luba sul isegi oma elule vabatahtlikult lõppu peale teha.“ /—/ „Vaata neid kõiki! Vaata!  Vähemalt pooled neist, keda sa näed, on inetud. Kas inetu olemine on ka inimõigus? Kas sa üldse tead, mida tähendab elu aeg oma inetust kanda? Hetkegi puhkamata. Ka oma sugu ei ole sa valinud. Ega oma silmade värvi. Ega oma sajandit. Ega oma maad. Ega oma ema. Mitte midagi sellest, mis on oluline. Õigused, mis inimesel võivad olla, puudutavad üksnes tühiseid asju, mille nimel pole vähimatki mõtet võidelda ega mingeid vägevaid „Deklaratsioone“ kirjutada!“ (lk 114)

Sehkendaja
Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in loetud teosed, milan kundera

 

Sildid: , , , ,

Meelis Friedenthal „Inglite keel“

inglitekeelMeelis Friedenthal „Inglite keel“
Varrak, 2016

Tutvustus: Ootamatult on välja ilmunud aastaid tagasi kahtlastel asjaoludel kaduma läinud arhiiv. Paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni kogu sisaldab varauusaegsete vesimärkidega paberilehti ja üht kummalist 17. sajandist pärit raamatut, mida on näinud vaid loetud silmapaarid. 
Nimetus kolkakülas asuvas majapidamises, kuhu ajaloolased Joonas ja Siim kastidele järele lähevad, võtab neid vastu pealetükkiv vanakraamikaupmehest torupillimängija. Erinevate seoste jada tuletab Joonasele meelde, et üks veider torupillimängija on ta elust vilksamisi varemgi läbi astunud. Siis, kui ta aastaid tagasi tudengipõlves kohtus Mirjamiga. Mingeid hämaraid seoseid pidi on kõik need kohtumised seotud Aaronite elutööga. Oma uurimistöö käigus avastasid nad ajaloohämarusest asju, mis oleksidki võinud saladuseks jääda. 
2013. aastal romaaniga „Mesilased” Euroopa kirjandusauhinna pälvinud Meelis Friedenthali uus romaan „Inglite keel” põimib kokku paeluva põneviku, tundliku armastusloo ja mõtlema ärgitavad filosoofilised arutlused. Oskuslikult üles ehitatud struktuuriga romaan viib lugeja nii tänapäeva kui ka 17. sajandi Tartusse, vahepeatustega 1980. ja 1990. aastates, sekka põiked Saksamaale. Friedenthali romaan „Mesilased” on tõlgitud läti, hollandi, itaalia ja tšehhi keelde. 

Põnev ja huvitav lugemine.

„Ükskõik kui hästi mingit seltskonda tunda, alati on hiljem saabunul ebalev kahtlus, et ta ei kuulu tegelikult siia. Inimesed koonduvad kiiresti, loovad nähtamatud suhtevektorid, keegi tõuseb esile rääkijaks, keegi jääb kuulajaks. Selline kooslus on üllatavalt stabiilne ja loomult välistav, näod ja varbad keeratakse üksteise poole ja kellelgi uuel nõuab tekkinud moodustisse sissetungimine sotsiaalset küpsust – aga seda polnud Joonasel tegelikult kunagi olnud.“ (lk 13)

„Aga igasugune asi võib muutuda märgiks ja omandada tähenduse – kas tähendus ka reaalselt eksisteerib, sõltub vaid tõlgendada püüdvast inimesest, sellest, kas on kedagi, kes tahab näha tähendust, tahab hakata märki tõlgendama. Avastada saladust.“ (lk123)

„Pikk ja ühtlane marssimine on kuidagi seestav, mõõdetud rappumine, üks-kaks. Mõte hakkab uitama, tekib meeleolu, justkui oleksid omalaadse mulli sees. Aeg liigub aelgaselt, nagu lapsepõlves. Mingil põhjusel annab igasugune tegevus inimesele kodu, ta hakkab seal sees elama ja ennast kindlalt tundma. Ainult ootamine, ühe koha peal tegevusetult istumine teeb võõraks. Selle pärast oligi alati rongiga või bussiga sõites õõnes ja üksik tunne, eesmärk oli küll olemas, aga tegevusetuse tühjus teeb rahutuks. Ilmselt samal põhjusel inimesed raudteejaamades alati suitsetasid või katsusid kangekaelselt lugeda, vähemalt midagigi teha, kodu leida.“ (lk 134)

„… lapsena on saladus. Lapsena oled sa nagu Jumal, sest sinu üks päev on nagu tuhat aastat, hommiku ja õhtu vahel on kogu maailma loomine. Asjad, väikesed asjad, on kõik saladus, nende taga on arcana arcanissima. Võimalusi on nii palju…. Aga siis hing puitub, saladus kaob. Praegu aga on minu aasta nagu üks päev, korraks pilgutad silmi, ja see on juba möödas, pole millegi üle imestada ega midagiinglitekeel enam tähele panna, kõik on läbi tuhnitud. Aeg kaob, tempus fugit, tempus vincit, tempus devorat.“ (lk 147)

„… tegelikkuses puudub selline mõõdutunne nagu kirjanduses. Ainult kirjanduses peab arvestama sündmuste loogikat ja head maitset, sündmused võisid täiesti juhuslikult, põhjuseta puntrasse koonduda, nii et need vägisi näisid tähenduslikud, tundus, et neis on sümboolset jõudu midagi öelda, väljendada mingite asjade põhiolemust, midagi, mis seisab tegelikkuse all, hypokeimenon’i. „ (lk 176)

Lugemissoovituse blog
Kirjanduslik päevaraamat

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in loetud teosed, meelis friedenthal

 

Sildid: , , ,

Alessandro Baricco „Novecento“

novecento-kujundusAlessandro Baricco „Novecento“
Pegasus, 2008

Tutvustus: „Novecento” on monoetendus, mille Alessandro Baricco kirjutas näitleja Eugenio Allegrile ja lavastaja Gabriele Vacisele, kes on seda esitanud alates 1994. aasta juulist. Raamatu menule osutab 2003. aastal Itaalias välja antud teose 40. trükk. Raamatu alusel valmis filmiversioon „The Legend of „1900””, mille režissöör on Giuseppe Tornatore).
Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja… et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Väga ilus raamat, luuleline, õhuline, kaunis…. meenutas oma stiililt ja meeleolult veidi Baricco Ookeanmerd.

„Niipea kui hakkas levima jutt, et all sadamas otsitakse reisiaurikule, „Virginianile“, inimesi, võtsin minagi end sappa. Mina ja mu trompet. Jaanuaris 1927. Muusikud on meil juba olemas, ütles sell sellest laevafirmast. Ma tean, ütlesin mina, ja hakkasin mängima. Sell jäi mind jõllitama, ta näos ei liikunud ükski lihas. Ta ei lausunud ühtegi sõna,ootas ära, kuni ma lõpuni mängin. Ja siis küsis: „Mis see oli?“
„Ma ei tea.“ Tal lõid silmad särama. „Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.“ (lk 6-7)

xxx

„Mis ta nimi on?“
„Novecento.“
„Mitte laulu, vaid poisi.“
„Novecento.“
„Nagu laululgi?“
sedasorti vestluses ei suuda üks merelaevakapten üle nelja-viie lause kaasa rääkida.“ (lk 18)

xxx

„Pildi ära kukkumine rabab mind ikka ja jälle. Ripuvad aastate kaupa, siis, ilma et midagi oleks juhtunud, midagigi, trahh, kukuvad ära. Ripuvad naela otsas, keegi neid ei puutu, aga nemad ühel hetkel, trahh, kukuvad maha nagu kivid. Ripuvad täiuslikus vaikuses, ümberringi püsib kõik paigal, isegi kärbes ei lenda, aga nemad, trahh. Täiesti põhjendamatu. Miks just sel hetkel? Ei tea. Trahh. Mis on lahti naelaga, et ta ühel hetkel otsustab – mina rohkem ei suuda? Kas temal on ka hing, vaeseke? Kas temagi peab otsustama? Pidasid pildiga pikalt aru, aga kahtlused jäid, vaidlesid aastate pikku igal õhtul, kuni lõpuks otsustasid kuupäeva, tunni, minuti, et just sel hetkel -trahh. Või teadsid nad mõlemad seda juba algusest peale, kõik oli korraldatud: hoian siin kinni seitse aastat, mulle sobib, kas 13.maiga oled nõus, on ju?, umbes kell kuus, teeme kolmveerand kuus, oled päri?, noh, siis head ööd, ….ööd. Seitse aastat hiljem, 13.mail kell kolmveerand kuus – trahh. Mõistetamatu. Kui sa ei taha lolliks minna, on parem sellele mitte mõelda. Siis, kui pilt kukub ära. Siis, kui hommikul ärgates ei armasta sa enam oma naist. Siis, kui lööd lehe lahti ja loed, et sõda on puhkenud. Siis, kui näed mööda sõitmas rongi ja mõistad, et on aeg tõmmata siit uttu. Siis, kui vaatad peeglisse ja märkad, et oled vanaks jäänud. Siis, kui keset ookeani Novecento tõstis söögilauas pea ja ütles: „Kolme päeva pärast New Yorgis lähen laevalt maha.“ Lõi tummaks. Trahh.“ (lk 40-41)

Eesti Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „Korda kolm koidikul“

kolm-kordaAlessandro Baricco „Korda kolm koidikul“
Varrak, 2016

Tutvustus: Siinsed leheküljed jutustavad ühe tõepärase loo, mis ometigi ei saaks kunagi aset leida tegelikkuses. Nad jutustavad nimelt kahest inimesest, kes kohtuvad kolmel korral, kuid ikka jääb see üheksainsaks ja esimeseks ja viimaseks korraks. See osutub neil võimalikuks, kuna nad elavad põikuvas Ajas, mida oleks asjatu taga otsida igapäevaelu kogemusest. See jääb jutustuste kujundada, aegajaliselt, ja eks see ju ongi nende eesõigusi.
Torinost pärit Alessandro Baricco (snd 1958) teoseid on tõlgitud mitme¬kümnesse keelde. Romaan „Korda kolm koidikul” on mõtteliselt seotud 2011. aastal ilmunud „Mr Gwyniga” (e.k 2013),  ent side pole mitte järjejutuline, vaid puhtalt inspiratsiooni valda ülekantav, läbivatele motiividele taandatav.  Kolmest lühiloost koosnev romaan on autori senises loomingus kõige napima dialoogiga ning ajateljel risti-põigiti kulgev tekst. Varem on eesti keeles ilmunud Baricco romaanid „Siid” (2007), „Ookean meri” (2005) jm. 

Üsna omapärane raamat. Nagu ka autor eessõnas kirjutab on sellel seos tema raamatuga „Mr Gwyn“, mida ma ka sobivalt just hiljuti lugesin. Samas pole tegemist järjega ja ei juhtu ka midagi kui seda lugeda eelnevalt Mr Gwynist midagi teadmata. Idee ise on aga huvitav – tegemist on raamatuga, mida mainitakse Mr Gwynis, väljamõeldud raamatuga. Siis aga autor otsustas, et kirjutab ka selle väljamõeldud raamatu 🙂 Raamatus on kolm lugu, mis otseselt nagu seotud pole, aga miski neid ühendab.

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Erich Maria Remarque „Taeval ei ole soosikuid“

taeval-ei-oleErich Maria Remarque „Taeval ei ole soosikuid“
Varrak, 2016
Aegumatud armastuslood

Tutvustus: „Taeval ei ole soosikuid“ on romaan kirest, armastusest ja surmast ning selle tegevus toimub võidusõitjate maailmas. Võidusõitjad seisavad pidevalt surmaga silmitsi ning raamatu peategelane Clerfayt kohtub oma kolleegi haiglas külastades noore belglannaga, kes põeb tuberkuloosi. Nad reisivad koos mööda Euroopat, sest naisel ei ole enam kaua elada jäänud ja ta tahab neid viimaseid kuid nautida.

Taaskohtumine vana lemmikuga. Kunagi ammu sai üsna järjest loetud enam-vähem kõik eesti keeles ilmunud Remarque raamatud. Sari „Aegumatud armastuslood“ pole suures osas minu maitse, aga on tänuväärne, et sarja valik on üsna mitmekesine ja tutvustab/tuletab meelde läbi teistsuguse vaatenurga ka klassikat. Ja tuleb tõdeda, et on tõesti aegumatu, ka nüüd aastaid hiljem meeldis väga.

„“Inimene ei tee alati nõnda, nagu õigeks peetakse, mu poeg,“ ütles ta. „Isegi siis, kui ta seda teab. Mõnikord võibki selles peituda elu võlu.“ (lk 7)

„Kas imed muutuvad siis tõesti millekski kahvatuks, mõtles ta, kui sa nendega harjud? Muutuvad nad tõesti argipäevaks, nii nagu elu olemus siin all näib olevat muutunud argipäevaks, rutiinitulukeseks, mis pidevalt hõõgub , selle asemel et jääda kiirgavaks valgusetempliks?“ (lk 124)

„“Ma ei tahtnud sinusse armuda, Lillian,“ ütles Clerfayt. Lillian naeratas. „Armumine ei käi ju tahtmise järgi. Üksnes koolipoisid arvavad teisiti.“ „Armastuses ei ole keegi täiskasvanu“ (lk 130)

„“Unistusele peab alati ruumi jääma, tahad sa öelda? Et kui kõik on viimseni paika pandud, siis pole fantaasiale enam kohta?“ „Jah,“ vastas Clerfayt. „Tee iseenda juurde käib alati oamenese unistuste – mitte kunagi teiste omade kaudu.“ „Sa kas leiad iseennast või hoopis kaotad end.“

„Mõlemat. See on nagu vahel unenäos, veidi enne ärkamist – kus sa aina langed ja langed mingisse lõputusse musta auku. Oled seda tundnud?“ „Jah,“ vastas Lillian. „Sellist kivina kuristikku kukkumist elasin ma läbi sanatooriumis iga päev vaikse tunni ajal, mida Krokodill nimetas uhkelt siestaks. Kas veini on veel?“ Clerfayt tõi talle klaasi. Lillian pani käe ümber mehe kaela. „Kummaline,“ ütles ta vaiksel häälel, „aga niikaua, kuni sa tead, et aina langed ja langed, ei ole häda ju midagi. Elu näib armastavat paradokse – mida kindlam sa milleski arvad end olevat, seda naeruväärsemaks tegelikult osutud ja kohe lendadki käpuli, aga kui tead, et oled lootusetult kadunud, puistab elu sind kingitustega  üle. Selleks ei ole vaja otseselt midagi teha – elu jookseb sulle järele nagu truu puudel.“
Clerfayt võttis tema kõrval istet. „Kust sa seda kõike tead?“ „Ma räägin lihtsalt niisama. Need on üksnes pooltõed – nagu kõik muugi.“ „Kas ka armastus?“ „Mis on armastusel tõega pistmist?“
„Mitte midagi. Armastus on tõe vastand.“
„Ei,“ sõnas Lillian ja tõusis püsti. „Armastuse vastand on surm – ja armastus on vaid kibeda varjundiga võluvõim, mis surma üürikeseks ajaks unustada laseb. Seepärast teab igaüks , kes teab midagi surmast, midagi ka armastusest.“ Lillian tõmbas kleidi üle pea. „Seegi on pooltõde. Kes teaks siis midagi surmast?“
„Mitte keegi – peale selle, et ta on elu vastand – mitte armastuse vastand, ent ka selles ei saa lõpuni kindel olla.“ Lillian naeris. Clerfayt oli jälle endine. „Kas tead, mida ma tahaksin?“ küsis Lillian. „Elada kümmet elu korraga.“ Clerfayt libistas sõrmedega üle ta kleidi kitsaste õlepaelte. „Milleks? Sest lõpuks oleks see ju ikkagi vaid üks elu. Lillian – see oleks nagu maletaja, kes mängib korraga kümne vastasega, mängides tegelikult ikkagi ühtainsat mängu – iseenese oma.“ (lk 203-204)

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in erich maria remarque, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,