RSS

Alessandro Baricco „Novecento“

23 okt.

novecento-kujundusAlessandro Baricco „Novecento“
Pegasus, 2008

Tutvustus: „Novecento” on monoetendus, mille Alessandro Baricco kirjutas näitleja Eugenio Allegrile ja lavastaja Gabriele Vacisele, kes on seda esitanud alates 1994. aasta juulist. Raamatu menule osutab 2003. aastal Itaalias välja antud teose 40. trükk. Raamatu alusel valmis filmiversioon „The Legend of „1900””, mille režissöör on Giuseppe Tornatore).
Virginian oli reisilaev. 20. sajandi alguses sõitis see Ameerika ja Euroopa vahet, pardal miljonärid, emigrandid ja kõiksugu kummaline rahvas. Kõneldakse, et Virginianil mängis igal õhtul erakordne klaverimängija, kellel oli harukordne tehnika ja võime mängida imelist, ennekuulmatut muusikat. Kõneldakse, et kogu tema lugu oli justkui hullus, et ta olla sündinud sellel laeval ja… et ta pole sealt kunagi maha astunud. Kõneldakse, et keegi ei tea põhjuseid.

Väga ilus raamat, luuleline, õhuline, kaunis…. meenutas oma stiililt ja meeleolult veidi Baricco Ookeanmerd.

„Niipea kui hakkas levima jutt, et all sadamas otsitakse reisiaurikule, „Virginianile“, inimesi, võtsin minagi end sappa. Mina ja mu trompet. Jaanuaris 1927. Muusikud on meil juba olemas, ütles sell sellest laevafirmast. Ma tean, ütlesin mina, ja hakkasin mängima. Sell jäi mind jõllitama, ta näos ei liikunud ükski lihas. Ta ei lausunud ühtegi sõna,ootas ära, kuni ma lõpuni mängin. Ja siis küsis: „Mis see oli?“
„Ma ei tea.“ Tal lõid silmad särama. „Kui sa ei tea, mis see on, siis on see džäss.“ (lk 6-7)

xxx

„Mis ta nimi on?“
„Novecento.“
„Mitte laulu, vaid poisi.“
„Novecento.“
„Nagu laululgi?“
sedasorti vestluses ei suuda üks merelaevakapten üle nelja-viie lause kaasa rääkida.“ (lk 18)

xxx

„Pildi ära kukkumine rabab mind ikka ja jälle. Ripuvad aastate kaupa, siis, ilma et midagi oleks juhtunud, midagigi, trahh, kukuvad ära. Ripuvad naela otsas, keegi neid ei puutu, aga nemad ühel hetkel, trahh, kukuvad maha nagu kivid. Ripuvad täiuslikus vaikuses, ümberringi püsib kõik paigal, isegi kärbes ei lenda, aga nemad, trahh. Täiesti põhjendamatu. Miks just sel hetkel? Ei tea. Trahh. Mis on lahti naelaga, et ta ühel hetkel otsustab – mina rohkem ei suuda? Kas temal on ka hing, vaeseke? Kas temagi peab otsustama? Pidasid pildiga pikalt aru, aga kahtlused jäid, vaidlesid aastate pikku igal õhtul, kuni lõpuks otsustasid kuupäeva, tunni, minuti, et just sel hetkel -trahh. Või teadsid nad mõlemad seda juba algusest peale, kõik oli korraldatud: hoian siin kinni seitse aastat, mulle sobib, kas 13.maiga oled nõus, on ju?, umbes kell kuus, teeme kolmveerand kuus, oled päri?, noh, siis head ööd, ….ööd. Seitse aastat hiljem, 13.mail kell kolmveerand kuus – trahh. Mõistetamatu. Kui sa ei taha lolliks minna, on parem sellele mitte mõelda. Siis, kui pilt kukub ära. Siis, kui hommikul ärgates ei armasta sa enam oma naist. Siis, kui lööd lehe lahti ja loed, et sõda on puhkenud. Siis, kui näed mööda sõitmas rongi ja mõistad, et on aeg tõmmata siit uttu. Siis, kui vaatad peeglisse ja märkad, et oled vanaks jäänud. Siis, kui keset ookeani Novecento tõstis söögilauas pea ja ütles: „Kolme päeva pärast New Yorgis lähen laevalt maha.“ Lõi tummaks. Trahh.“ (lk 40-41)

Eesti Ekspress

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 23/10/2016 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: