RSS

Monthly Archives: jaanuar 2017

Oskar Luts „Iiling“

iilingOskar Luts „Iiling“
Eesti Raamat, 2008
Eesti Romaanivara

Tutvustus: Oskar Lutsu 1924. aastal ilmunud romaani peategelased on jõuka taluomaniku lapsed Anna ja Elmar, vooruslikult range õde ja tema hoopis kergemeelsem vend, ning teose sündmustiku kujundavad nende kaks paralleelselt kulgevat armastuslugu. Peategelaste ümber askeldavad arvukad kõrvaltegelased – nende onud ja tädid ja teised sugulased ning siis veel pastorid, apteekrid, kunstnikud, metsavahid ja -ülemad, lisaks kooliõpetajad, köstrid, ärimehed, advokaadid jt, kes ühtekokku annavad värvika pildi Eesti ühiskonnast eelmise sajandi esimesel kümnendil.

Ei meeldinud väga.

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed, oskar luts

 

Sildid: , , , ,

Michel Houellebecq „Platvorm“

platvormMichel Houellebecq „Platvorm“
Varrak 2016

Tutvustus: Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.
Michel Houellebecq (snd 1956), keda kriitika kaldus tema loometee alguses pidama tühipaljaks skandalistiks, on paarikümne aasta jooksul avaldanud kuus romaani ja tõusnud tänapäeva Euroopa tuntumate ja hinnatumate kirjanike hulka. Ehkki „ametliku” tunnustuse saavutas kirjanik alles 2010. aastal, kui võitis romaaniga „Kaart ja territoorium” Prantsusmaa prestiižikaima kirjandusauhinna Goncourt’i preemia, sai ta laiema lugejaskonna seas populaarseks juba oma esimeste proosateostega „Võitlusvälja laienemine” ja „Elementaarosakesed”.

xxx

„Mu isa suri aasta eest. Ma ei usu sellesse teooriasse, mille kohaselt inimene saab päriselt täiskasvanuks siis, kui surevad tema vanemad; inimene ei saa iialgi päriselt täiskasvanuks.“ (lk 7)

„Just suhtes teisega saada teadlikuks iseendast; just see muudabki suhte teisega väljakannatamatuks.“ (lk 65)

„Lugemata elada on ohtlik, siis peab leppima eluga, see aga võib tähendada, et pead riskima.“ (lk 68)

„me loome mälestusi, et surmahetkel vähem üksi olla.“ (lk 91)

„Inimene harjub eraldatuse ja sõltumatusega ära; see ei ole tingimata hea harjumus.“ (lk 133)

„Vale on väita, et inimesed on unikaalsed, et igaüks neist kannab endas mingit kordumatut isikupära. Enamasti püütakse asjata eristada individuaalseid elusaatusi või iseloome. Kokkuvõttes pole inimolendi ainulaadsus midagi muud kui tühjalt kõmisev absurd. Schopenhauer kirjutab kusagil, et me mäletame omaenda elu pisut paremini kui mõnd ammu loetud romaani. Jah, nii see ongi: ainult õige pisut paremini.“ (lk  134)

Marcalt maailmale

Maemaailm

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed, michel houellebecq

 

Sildid: , , ,

Indrek Hargla „Raudrästiku aeg“

raudrastiku-aegIndrek Hargla „Raudrästiku aeg“
Raudhammas, 2016

Tutvustus: “Raudrästiku aeg” on Indrek Hargla uus kriminaalromaan, mille tegevus toimub alternatiivajaloolises muinasaja Eestis. Kuningavalla riigi Muistses Viljandis, mida tol ajal Veelindeks kutsuti, valitseb noor kuningas Uljas.
Krimiromaani peategelane on aga hoopis noore kuninga nõunik Koiola Aotõiv, kelle nutikus ja  terav vaist aitavad tal lahendada mitu mõrvamõistatust. Aotõivi retked viivad teda ka Saaremaale Kaali linnusesse, kuhu on saabunud saladuslik rändur Kreekast ning tänapäeva Tallinna, kus muistse Rävala pealinn Iru rivaalitseb Härjapää linnusega.
See on tuhande aasta tagune aeg, mil kaugel Põhjalas usutakse olevat jumalate koda ja laevamehed käivad mööda jõgesid kauplemas lõunamaaturgudel; aeg, mil idast ja läänest ründavad Kuningavalda raevukad viikingid ning Euroopast saabuvad ristiusumisjonärid, kuulutades patuhimu hukatuslikkust ja lunastust läbi Jeesusjumala. Panused on kõrged ja intriigid surmavad. See on raudrästiku aeg.

Meeldis, aga vähem kui Melchiori lood.

„Sõdima minna oskab iga kuningas, aga ainult tark uningas oskab võimul püsida rahuga.“ (lk 65)

„uudistega on nii, et aja jooksul kaotavad nad lehed küljest ära ja alles jääb ainult juur.“ (lk 108)

Jaan Martinson

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in indrek hargla, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Katrin Johanson „Läbikäidavad toad“

LabikaidavadToad_KAANED_135x206_011015.inddKatrin Johanson „Läbikäidavad toad“
Varrak, 2015

Tutvustus: Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolka­küla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu aferisti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis sai alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses.
„Läbikäidavad toad” on Katrin Johansoni (snd 1972) debüütromaan. Autor on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid. Esikteose kirjutamiseks andsid talle tõuke lapsepõlves kuuldud ja eredalt mällu sööbinud lood.

xxx
„Els oli terve elu nii tugev, kui üks habras naisolevus – ma loodan, et te pole feminist – üldse olla saab. Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks.“ „Mina olen vastupidist märganud: tugevad tõmbavad magnetina inimesi enda külge.“ „Ja jäävad sealjuures üksikuks. Inimsuhted on fassaad. Tegelik on vaid see, mis toimub meie sees. Kuidas see meie noor luuletajanna Kareva ütleski? Midagi sellist, et kõige üksikum ollakse armastuses. Tal on täiesti õigus. See kehtib mitte ainult paarisuhte kohta.
Õigupoolest on mistahes suhet armastuseks nimetada vale, sest armastus on sisemine seisund, äratundmine. Aga minugipoolest – me võime talle ju mingi objekti ehk sihi välja mõelda, nagu tavaks. See loob meis illusiooni, et suudame oma armastust kuidagiviisi voolusängi suunata, ehkki tihti satume kogu täiga lihtsalt sängi,“ muigas Ado, ilma et see mõjunuks vana narri vaimutsemisena.
„Isegi jumalaarmastuses ollakse üksi, kuid sel juhul juletakse see vähemalt välja öelda, sest Jumal oskab alati jätta mulje, et ta ei kuulnudki,“ lõpetas mees naerdes. (lk 37)

„Inimene on ainus liik, kes lubab endale sentimentaalsust, sest loomariigis ei jää taoliseks ebaotstarbekuseks ja mängimiseks aega. Iseasi on empaatiaga – samastusmisoskusega, mis aitab elus püsida. Tõeliselt tugeva empaatiavõimega inimesed on alati kinnised ja valmis petma, sest teavad, mida ligimesed neilt tegelikult ootavad. Ja see ei ole valus, inetu või ebamugav tõde, vaid sobiv vale, mida pikisilmi oodatakse.“ (lk 38)

„Hoopis ilma valeta aga inimene ei saa. Mõtelge kas või sellele, et ka ükski teine loom ei saa, sest pettemanööver aitab ellu jääda.“(lk 39)

„huvitav vaenlane meeldib rohkem kui igav sõber.“ (lk 40)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in katrin johanson, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Margus Karu „Täna on täna ja forever on forever“

tana-on-tana-ja-forever-on-forever-1Margus Karu „Täna on täna ja forever on forever“
Pegasus 2015

Tutvustus: „Täna on täna ja forever on forever“ on Margus Karu, „Nullpunkti“ autori, teine romaan. Raamatu peategelane on reklaami- ja teletöötaja, kes  on rahulolematu nii oma tööeluga kui ka suhetega pere, sõprade ja elukaaslas(t)ega. Ühel hommikul pärast sõprade korraldatud üllatussünnipäeva Tallinna vanalinnas ärkab ta  Uus-Meremaa haiglas voodi külge aheldatuna, käeraudade jäljed randmetel.
Kas see on sõprade korraldatud vingerpuss või avanenud võimalus end eluisutusest lahti raputada?  
Tagasivaated romaani esimeses pooles ja tulevikukaemused teises pooles muudavad lugemise pingeliseks ja põnevaks ning paljastavad järk-järgult sünge saladuse peategelase minevikust …

Lihtne, meelelahutuslik lugemine. Kirjutamisstiil ei ole just väga viimistletud ja kohati häirivalt ja püüdlikult „popp ja noortepärane“.

„Jooksmisega on aga teatavasti see asi, et ükskord väsid ära. Sihitu jooksmisega kaasneb veel see, et kindla peale väsid ära enne kohalejõudmist.“ (lk 142)

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in loetud teosed

 

Sildid: , , ,