RSS

Katrin Johanson „Läbikäidavad toad“

20 jaan.

LabikaidavadToad_KAANED_135x206_011015.inddKatrin Johanson „Läbikäidavad toad“
Varrak, 2015

Tutvustus: Keset arulagedat sõjaaegset julmust sõlmisid Els ja Ado ühes Siberi kolka­küla raudteejaamas kokkuleppe, mis järgnenud aastakümnetel unustusehõlma vajus. Üle poole sajandi hiljem kerkib see taas päevakorda, kui Elsi noor sugulane Ege kuuleb oma vaartädi juhuslikku mälestuskildu aferisti kuulsusega eraklikust Adost. Ege hakkab aimama, et nood kaks tähendavad teineteisele palju rohkemat kui üksnes juhuslikku noorpõlvetuttavat. Vaheldumisi Elsi ja Adot külastades saab Ege teada kahe kangekaelse ja uhke inimese kummaliselt põimunud elukäigust, sidemest, mis sai alguse 1930. aastatel Nõmme aedlinnas ja jäi püsima nii sõjaaja katsumustes kui ka okupatsiooniaja viletsuses.
„Läbikäidavad toad” on Katrin Johansoni (snd 1972) debüütromaan. Autor on lõpetanud Viljandi Kultuurikolledži näitekunsti erialal, töötanud õpetaja ja ajakirjanikuna ning illustreerinud raamatuid. Esikteose kirjutamiseks andsid talle tõuke lapsepõlves kuuldud ja eredalt mällu sööbinud lood.

xxx
„Els oli terve elu nii tugev, kui üks habras naisolevus – ma loodan, et te pole feminist – üldse olla saab. Olnuks ta nõrgem, oleks ta ehk õnnelikum olnud. Tugevus teeb inimesed üksikuks.“ „Mina olen vastupidist märganud: tugevad tõmbavad magnetina inimesi enda külge.“ „Ja jäävad sealjuures üksikuks. Inimsuhted on fassaad. Tegelik on vaid see, mis toimub meie sees. Kuidas see meie noor luuletajanna Kareva ütleski? Midagi sellist, et kõige üksikum ollakse armastuses. Tal on täiesti õigus. See kehtib mitte ainult paarisuhte kohta.
Õigupoolest on mistahes suhet armastuseks nimetada vale, sest armastus on sisemine seisund, äratundmine. Aga minugipoolest – me võime talle ju mingi objekti ehk sihi välja mõelda, nagu tavaks. See loob meis illusiooni, et suudame oma armastust kuidagiviisi voolusängi suunata, ehkki tihti satume kogu täiga lihtsalt sängi,“ muigas Ado, ilma et see mõjunuks vana narri vaimutsemisena.
„Isegi jumalaarmastuses ollakse üksi, kuid sel juhul juletakse see vähemalt välja öelda, sest Jumal oskab alati jätta mulje, et ta ei kuulnudki,“ lõpetas mees naerdes. (lk 37)

„Inimene on ainus liik, kes lubab endale sentimentaalsust, sest loomariigis ei jää taoliseks ebaotstarbekuseks ja mängimiseks aega. Iseasi on empaatiaga – samastusmisoskusega, mis aitab elus püsida. Tõeliselt tugeva empaatiavõimega inimesed on alati kinnised ja valmis petma, sest teavad, mida ligimesed neilt tegelikult ootavad. Ja see ei ole valus, inetu või ebamugav tõde, vaid sobiv vale, mida pikisilmi oodatakse.“ (lk 38)

„Hoopis ilma valeta aga inimene ei saa. Mõtelge kas või sellele, et ka ükski teine loom ei saa, sest pettemanööver aitab ellu jääda.“(lk 39)

„huvitav vaenlane meeldib rohkem kui igav sõber.“ (lk 40)

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 20/01/2017 in katrin johanson, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: