RSS

Tõnu Õnnepalu „Mäed“

09 märts

Naidendiraamat_esikaas.inddTõnu Õnnepalu „Mäed“
Eesti Draamateater, 2016
Näidendiraamat 26

Tutvustus: “Mäed” on Tõnu Õnnepalu (1962) neljas seni lavale jõudnud näidend (eelmised on „Sajand“, „Vennas“ ja „Ingeland“). „Mäed“ pani ta kirja 2015. aasta sügisel Lõuna-Prantsusmaal Alpide eelmäestikku peitunud Die linnakeses. „Mäed esietendus Eesti Draamateatris 14. Septembril 2016, lavastajas Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor.
Tõnu Õnnepalu: “Mägedes on sul reaalselt võimalik tõusta, omal jõul. Sa lähed teele ühe küsimuse, viha, murega südames. Sa lähed ja lähed, tõus pole kuigi järsk, aga miks see süda siis nii taob, miks sa hingeldad, miks higi selga mööda alla voolab? Oled alles metsas, midagi eriti ei paista, siis alles ilmub esimene vaade. Org on jäänud alla. Sina oled juba üleval. Ja jõuad sa õhtuks siis nii kõrgele kui jõuad, selle viimase nuki või serva pealt alla vaadates märkad ometi, et küsimust, millega tulema hakkasid, pole enam. Pole ka vastust. Küsimuse kadumine ongi vastus.”

MAED__0488

Näidendi tutvustus: Mäed on järsud. Kõik on seal järsk. Alles oli kõik selge ja klaar, avarus lõputu, järsku on kõik kadunud — ainult udu. Üks hooletu samm ja kadunud oled sa isegi… Mägedes on toetuspunkti leidmine iga hetk eluline, füüsiline küsimus. Taevasinasse tõusmiseks tuleb kõvasti maa külge klammerduda. Aga elus?
Vana Munk istub pingil ja vaatab mägesid. Ei kipu üles ega alla. On ise nagu mäed. Kas ta teab? Nii Poiss kui Tüdruk usuvad omal kombel, et teab. Igal juhul on ta ainus, kes neid siin kuulab, peale mägede. Aga mõistab ta neid või mõistab ta nende üle kohut või hoopis naerab nende üle? Või ehk on ta nende küsimuste ja nende armastuse vastu sama ükskõikne kui need kaljud ja see lumi seal üleval? Või hoopis…

Käisin üsna hiljuti seda etendust Draamateatris vaatamas. Ja ilmselt ei oskagi ma näidendit kui tekstiraamatut hetkel etendusest lahutada. Lugemine oli pigem kohapeal kogetu uuesti meenutamine ja läbielamine. Etendus mulle meeldis. See ei olnud põneva sündmustikuga haarav, vaid veidi mõtisklev ja filosoofiline, kuid selline lummav õhtustik ja meeleolu, mida aitasid luua ka lavakujundus ja muusika (tšellomängija laval).

xxx

Tüdruk:„Ma vist segan teid. Teate, mis tema ütleb, kui ma küsin, ega ma ei sega teda?
Mõnikord on ta niisugune, just nagu teie siin. Vaikib. Siis ma arvan, et ta on minu peale vihane ja võib-olla ongi. Seda, keda armastad, ikka vihkad. Vahel. Ja seda, kes sind armastab… Haa! Mul tuli praegu hirmus mõte. Aga see ei ole ju tõsi, ega? Et see, keda armastad… See vihkab sind… alati. Armastust ei või keegi välja kannatada.“ (lk 11)
MAED__0167MAED__0086

 

 

 

 

 

Tüdruk:„Targem tahaks olla. Teie vist olete hästi tark, et te üldse ei räägi. Või kes teab. Tema on ka tihti vakka, ei taha rääkida, aga ma ei usu, et see on tarkusest. Mis mõttes me vaikides targemad oleme kui rääkides? Vait olles lihtsalt me ei räägi oma lollust välja, jätame sügavmõttelise mulje.“ (lk 12-13)

xxx
„Poiss: Ootab?
Vanaeit: Ootab-ootab. Näh, söö nüüd. Soe supp,ma keerasin nõu rätiku sisse.
Poiss: See on ju talle, mitte mulle.
Vanaeit: Söö, mis sulle pakutakse. Seda peab ka oskama.
Poiss: Oskama, mida? Süüa?
Vanaeit: Vastu võtta, mis sulle pakutakse. Armastada on lihtne. Aga armastust välja kannatada, see on hoopis teine tera.“ (lk 42)

xxx

„Vanaeit: See inimese armastus, see on lind, kes otsib oksa, kus puhata.“ (lk 42)

xxx

ERR video

Etenduse arvustus

 

 

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

 
%d bloggers like this: