RSS

Category Archives: loetud teosed

Ingmar Bergman „Sügissonaat“

sügissonaat (1)Ingmar Bergman „Sügissonaat“
NyNorden, 2008

Tutvustus: «Sügissonaati» võib lugeda üheks Bergmani kõige läbikirjutatumaks ja kirjanduslikumaks käsikirjaks. Avades oma kangelannade teadvuse ja alateadvuse varjatumaid tahkusid, sunnib autor meidki enda sisse vaatama. «Sügissonaat» mõjub nagu jutlus. Üheski oma varasemas filmis pole ta rääkinud nii lihtsalt ja otse kui siin.
Etenduse tutvustus: „Sügissonaat” on liigutav ja erakordselt aus lugu perekonnasuhetest. Eva, tagasihoidlik 30-ndates aastates pastoriproua, kutsub pärast 7-aastast lahusolekut endale külla oma ema, kuulsa kontsertpianisti. Mõlemad, ema ja tütar, ootavad väga seda kokkusaamist, kuid rõõmus kokkusaamine muutub üsna pea öisteks suheteklaarimisteks. Ema ja tütre vahel on küll läheduseigatsus ja ehk armastuski, ent ka süü ja süütunne, viha, kahetsus, hüljatus, egoism. Bergman pakub erakordselt peent ja läbinägelikku sissevaadet ema ja tütre suhetesse, valusatesse lapsepõlvekogemustesse, naise ja kunstniku rolli ühendamise valikutesse. Film „Sügissonaat” valmis 1978. aastal, peaosades mängisid Ingrid Bergman ja Liv Ullmann, ent seda võrratut teksti on palju mängitud ka maailma teatrilavadel.

Etendust ma näinud pole ja filmi samuti mitte. Ainult tekstina väga hinge ei läinud.

xxx

Viktor: Mina ei tea, mida mõeldakse täiskasvanud olemise all.
Eva: Mina ka ei tea.
Viktor: Täiskasvanu on vahest see, kes oskab elada oma unistuste ja lootustega. Enam ei igatseta midagi.“ (lk 23-24)

xxx

Sehkendaja

Advertisements
 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in ingmar bergman, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Gabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“

kolonelile-ei-kirjuta-keegiGabriel Garcia Marquez „Kolonelile ei kirjuta keegi“
Eesti Raamat, 2016

Tutvustus: 1957 kirjutatud ja 1961 ilmunud „Kolonelile ei kirjuta keegi” kuulub autori varasemate teoste hulka. 
Tegevuspaigaks on Ladina-Ameerika unine väikelinn või küla, kus elav kolonel kraabib vaevaga kokku sääste toidu ja ravimite tarbeks, mis hoiavad elus teda ja tema abikaasat. Viisteist aastat ootab ta sõjaveteranipensioni, mida talle kui nüüdseks ununenud nn tuhandepäevase sõja kangelasele lubati. Võitluskukk on ainus, mis annab talle lootust paremale tulevikule, ja nii saab kukest meeleheite trotsimise ja vastupanu sümbol. Ümbritsevamaailma probleemid ilmuvad selles loos väga konkreetsete inimsaatuste kaudu. 
Raamat jutustab väikesest inimesest, kes seisab ihuüksi oma väärikuse eest, aga samal ajal on see ka maailmas valitseva üksinduse, omavoli ja absurdi ületamise lugu. Enne avaldamist kirjutas autor raamatut korduvalt ümber ja tulemuseks on erakordselt sisutihe ning jõuline jutustus, mille iga stseen ja tegevus on kiidulaul elule. 
„Kolonelile ei kirjuta keegi“ on autori enda hinnangul tema parim teos.

Ei olnud minu jaoks.

„Poisid tõid nii palju maisi, et ta otsustas seda meiega jagada. Nõndamoodi on elu.“
„Nii ta on, „ ohkas kolonel. „Elu on parim asi, mis kunagi välja mõeldud.“ (lk 68)

 
 

Sildid: , , ,

Jim Ashilevi „Portselansuits“

t3_245-21342-Portselansuits_esikaas_0Jim Ashilevi „Portselansuits“
Eesti Draamateater, 2007
Näidendiraamat 5

Tutvustus: Eesti Draamateatri Näidendiraamatu 5. väljaandeks on Jim Ashilevi “Portselansuits”. Näidend kolme tegelasega. Või kahe tegelasega? Või siiski kolmega, sest kelleks õieti pidada oma sisemist koletist, omaenese vaimu deemonlikku varju – seda, kes teeb iseenda kohalolu sulle talumatuks? Kes on su armastust jälitav surma sugulane? „See polnud haigus, see kõik olin mina,” ütleb Ike. „Ma tahtsin ainult kodu näha enne, kui ma oma kadumisjalutuskäigule asusin. Ma oleksin pidanud sind vaatama, ütlema head aega ja lahkuma. Nüüd me oleme isegi rohkem õnnetud, kui varem. Sina arvad, et ma olen aru kaotanud ja mina pean jälgima, kuidas sa haihtud.“
“Portselansuits” esietendus 1. augustil 2007 Eesti Teatriliidu saalis Tallinnas, lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Laura Kõiv, valguskunstnik Airi Eras.

Etendust ma ise näinud ei ole. Teksti põhjal ka liiga lähedaseks ei saanud.

xxx

Kassini: Jäta järele.
Ike: Ma ei näe enam midagi. Sa tapsid mu maailma tühjaks.
Kassini: See on alati olnud tühi. Sul oli lapsena sellepärast hea, et sul oli enamus ajast põnev. Sul oli põnev sellepärast, et sul oli tegevust, sa ei juurelnud selle üle, miks sul nii hädasti tegevust vaja on. Nüüd on aeg edasi läinud ja enam nii ei ole.

Kiigud mikside ahelal, aga pinnal ei ole vastuseid. Ja kui sa maha tuled, pole pindagi – see lahustub su jalge all eimiskiks. Ja sa haarad jälle ahelast, sest sulle meeldib kiikuda, sulle meeldib mäng.

Ike: Loomulikult pole maailmas midagi teha. Midagi pole teha ega öelda. Kõik, mida tehakse või öeldakse, on meelevaldne. (lk 40)

Ekspress

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in jim ashilevi, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Alessandro Baricco „See lugu“

baricco-see-luguAlessandro Baricco „See lugu“
Pegasus 2009
Pegasuse väike sari

Tutvustus: Tee linna läks nöörsirgena põldude vahelt. Ultimo lõi mootorile hääled sisse ja kummardus, sest tal oli tsiklile ühte-teist öelda ja ta tahtis, et too teda hästi kuuleks. Ta ütles, et peab varem kohale jõudma kui surm ning saab sellega kindla peale hakkama, kui vaid tsikkel end korralikult üleval peab. Ultimo näitas talle teed, mis oli võtnud nõuks neile appi tulla ja sättinud end täiesti otse, et nad varem kohale jõuaks. Ta selgitas, et sirgjoone ilu on püüdmatu, sest õiglase ja andestava korra nimel lahustub selles mis tahes käänak ja kurikavalus. Ja see, märkis Ultimo, on ainult teede võimuses, elus seda juba ei juhtu. Sest inimeste süda ei lähe otse ega ole nende teekäimiseski korda.“
Itaalia ühe kuulsama kirjaniku Alessandro Baricco romaan „See lugu“ on Ultimo Parri lugu. Lugu mehest, kes sündis 19. sajandi lõpus kusagil Põhja-Itaalia maakolkas, käis sõjas, elas Ameerikas ja tahtis ehitada teed. Täiuslikku ringrada kaheksateistkümne kurviga, kus on kirjas kogu ta elu.

Baricco mulle väga meeldib, aga see teos nii korda ei läinud kui mõned teised.

„Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletuim neist oled sina.“ (lk 39)

„Kui üldse on midagi, mis mind alati on hämmastanud, siis nimelt too pimedusega löödus, mida vanemad ilmutavad oma laste unistuste suhtes. Nad lihtsalt ei näe neid. Nad ei tee seda paha pärast.“ (lk 210)

„Teate, inimene elab hulga aastaid, aga päriselt elab ta vaid siis, kui tal läheb korda teha seda, mille jaoks ta on sündinud. Enne ja pärast ta üksnes ootab ja meenutab. Kuid selajuures pole ta kurb. Pealtnäha on ta kurb. Aga tegelikult lihtsalt kaugel.“ (lk 211)

Vikerkaar
Raamatukoi lugemislood
Toomas Vint

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in alessandro baricco, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Marko Kompus „Poeedinahk“

poeedinahkMarko Kompus „Poeedinahk“
Unenoppija, 2014

Tutvustus: Tõhus käsiraamat kaotatud mõtete leidmiseks ja käsilolevate asjade seletamiseks. Erakpoeedilt.

Ei olnud minu maitsele üldse.

„emakeelselges silmapõhjas köhib maakeeli põhjatuule kuhi“ (lk 5)

Sirp

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, marko kompus

 

Sildid: , , ,

Berit Kaschan „Ma naeran magades“

beritBerit Kaschan „Ma naeran magades“
Verb, 2016

Tutvustus: Berit Kaschani kauaoodatud esimene luuleraamat. Autor on olnud 2015.
aastal PEN International New Voices Awardi nominent.

xx

Hilisküps

Ma armun augustis,
sest mul ei ole kombeid,
kuid hing on kerge
ja hõõguv kui meduus.

Nüüd luusin laidudel,
mu silmades on endeid.
Ma magan dokkides
ja ärkan tõusuvees.

Kord sõitsin merd –
ja mul ei olnud hambaid,
siis tuukriks hakkasin
ja suu sai pärleid täis.

Kas tead, mu arm,
sind olen aastaid valvand –
vist täna öösel
saabki tuhat täis. (lk5)

Xxx

Reisipalavik

Inimesed bussipeatuses ootavad
palgatõusu,
kadunud armastuse naasmist,
harvemini ka midagi uut,
eksamitulemusi,
järgmist olümpiakulda,
elatustaseme tõusu,
abikaasa juubelit,
et saaks jälle kõnega esineda
ja kahemõtteliste käibenaljadega laudkonda naerutada
või hoopis aega, mil kodust minema saab.
Oodatakse allahindlusi ja ülesaamisi,
väljakutseid ja sisseelamisvõime taastumist,
kaevadäikest, et saaks lõpuks trepile istuda,
telefonikõnet laenutaotluse rahuldamise kohta,
taasühinenud Led Zeppelini kontserti,
esimest vahekorda ja DNA-analüüsi tulemusi,
juuksuriskäiku ja mantlit keemilisest puhastusest tagasi,
inspiratsiooni ja reinkarnatsiooni,
viimast päeva ruineerival töökohal
ja üleüldist heakskiitu.
Ei olegi nii lihtne
oodata vaid bussi. (lk 7)

Klassikaraadio. Uus raamat

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in berit kaschan, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Tõnu Õnnepalu „Mäed“

Naidendiraamat_esikaas.inddTõnu Õnnepalu „Mäed“
Eesti Draamateater, 2016
Näidendiraamat 26

Tutvustus: “Mäed” on Tõnu Õnnepalu (1962) neljas seni lavale jõudnud näidend (eelmised on „Sajand“, „Vennas“ ja „Ingeland“). „Mäed“ pani ta kirja 2015. aasta sügisel Lõuna-Prantsusmaal Alpide eelmäestikku peitunud Die linnakeses. „Mäed esietendus Eesti Draamateatris 14. Septembril 2016, lavastajas Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor.
Tõnu Õnnepalu: “Mägedes on sul reaalselt võimalik tõusta, omal jõul. Sa lähed teele ühe küsimuse, viha, murega südames. Sa lähed ja lähed, tõus pole kuigi järsk, aga miks see süda siis nii taob, miks sa hingeldad, miks higi selga mööda alla voolab? Oled alles metsas, midagi eriti ei paista, siis alles ilmub esimene vaade. Org on jäänud alla. Sina oled juba üleval. Ja jõuad sa õhtuks siis nii kõrgele kui jõuad, selle viimase nuki või serva pealt alla vaadates märkad ometi, et küsimust, millega tulema hakkasid, pole enam. Pole ka vastust. Küsimuse kadumine ongi vastus.”

MAED__0488

Näidendi tutvustus: Mäed on järsud. Kõik on seal järsk. Alles oli kõik selge ja klaar, avarus lõputu, järsku on kõik kadunud — ainult udu. Üks hooletu samm ja kadunud oled sa isegi… Mägedes on toetuspunkti leidmine iga hetk eluline, füüsiline küsimus. Taevasinasse tõusmiseks tuleb kõvasti maa külge klammerduda. Aga elus?
Vana Munk istub pingil ja vaatab mägesid. Ei kipu üles ega alla. On ise nagu mäed. Kas ta teab? Nii Poiss kui Tüdruk usuvad omal kombel, et teab. Igal juhul on ta ainus, kes neid siin kuulab, peale mägede. Aga mõistab ta neid või mõistab ta nende üle kohut või hoopis naerab nende üle? Või ehk on ta nende küsimuste ja nende armastuse vastu sama ükskõikne kui need kaljud ja see lumi seal üleval? Või hoopis…

Käisin üsna hiljuti seda etendust Draamateatris vaatamas. Ja ilmselt ei oskagi ma näidendit kui tekstiraamatut hetkel etendusest lahutada. Lugemine oli pigem kohapeal kogetu uuesti meenutamine ja läbielamine. Etendus mulle meeldis. See ei olnud põneva sündmustikuga haarav, vaid veidi mõtisklev ja filosoofiline, kuid selline lummav õhtustik ja meeleolu, mida aitasid luua ka lavakujundus ja muusika (tšellomängija laval).

xxx

Tüdruk:„Ma vist segan teid. Teate, mis tema ütleb, kui ma küsin, ega ma ei sega teda?
Mõnikord on ta niisugune, just nagu teie siin. Vaikib. Siis ma arvan, et ta on minu peale vihane ja võib-olla ongi. Seda, keda armastad, ikka vihkad. Vahel. Ja seda, kes sind armastab… Haa! Mul tuli praegu hirmus mõte. Aga see ei ole ju tõsi, ega? Et see, keda armastad… See vihkab sind… alati. Armastust ei või keegi välja kannatada.“ (lk 11)
MAED__0167MAED__0086

 

 

 

 

 

Tüdruk:„Targem tahaks olla. Teie vist olete hästi tark, et te üldse ei räägi. Või kes teab. Tema on ka tihti vakka, ei taha rääkida, aga ma ei usu, et see on tarkusest. Mis mõttes me vaikides targemad oleme kui rääkides? Vait olles lihtsalt me ei räägi oma lollust välja, jätame sügavmõttelise mulje.“ (lk 12-13)

xxx
„Poiss: Ootab?
Vanaeit: Ootab-ootab. Näh, söö nüüd. Soe supp,ma keerasin nõu rätiku sisse.
Poiss: See on ju talle, mitte mulle.
Vanaeit: Söö, mis sulle pakutakse. Seda peab ka oskama.
Poiss: Oskama, mida? Süüa?
Vanaeit: Vastu võtta, mis sulle pakutakse. Armastada on lihtne. Aga armastust välja kannatada, see on hoopis teine tera.“ (lk 42)

xxx

„Vanaeit: See inimese armastus, see on lind, kes otsib oksa, kus puhata.“ (lk 42)

xxx

ERR video

Etenduse arvustus

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 09/03/2017 in loetud teosed, tõnu õnnepalu

 

Sildid: , , , ,