RSS

Category Archives: albert camus

Albert Camus “Võõras”

Kirjastaja kirjutab:Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus’le koduses Alzheerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.
Sari Punane raamat. Tänapäev, 2003. Originaali pealkiri L’étranger

1937. aastal, kui Camus alles „Õnnelikku surma“ kirjutas, pani ta paberile esimesed märkmed teoseks, millest hiljem sündis romaan „Võõras“: „Jutustus. Mees, kes ei taha ennast õigustada. Ta eelistab arusaama, mis teistel temast tekib. Ta tapab, olles üksi teadlik oma tõest. Sellise lohutuse tühisus.“ (järelsõnas, lk 100)

Katkeid teosest:

„Ülekuulamine algas. Ta ütles kõigepealt, et mind on kirjeldatud kui vaikset ja endassetõmbunud inimest, ja ta tahab teada, mis mina sellest iseloomustusest arvan.

„See on sellepärast, et mul pole kunagi midagi erilist öelda,“ vastasin. „Parem olen siis vait.“ (lk 53)

„Olin küll lugenud, et vangis kaotavat inimene pikapeale ajataju. Aga varem ei olnud sellel minu jaoks erilist sisu. Ma ei mõistnud siis, et päevad võivad olla korraga pikad ja lühikesed. Pikad elada, seda küll, aga nii tühjad, et hakkavad lõpuks üksteisega kattuma. Nad kaotavad oma nime.“ (lk 63-64)

„Milles seda meest lõpuks süüdistatakse,/–/kas selles, et ta mattis oma ema, või selles, et ta tappis inimese?“ (lk 74)

„Ma ju teadsin, et pole eriti tähtis, kas sured kolmekünme- või seitsmekümneaastaselt, sest igal juhul elavad teised mehed ja naised ikkagi edasi, ja seda veel tuhandeid aastaid. Mis võib veel selgem olla! Surema pean ikkagi mina, olgu nüüd või kahekümne aasta pärast. /–/ Sellest hetkest peale, kui oled surnud, pole enam tähtis, kuidas ja millal sa surid – see on päevselge.“ (lk 87)

„Mõtlesin ka, et võib-olla on ta haige või surnud. Seegi oleks asjade loomulik käik. Kuidas ma aga oleksin võinud seda aimata, sest peale meie kehade, mis nüüd olid lahutatud, ei sidunud meid miski ega meenutanud teineteisele. Muide, kui see nii oleks olnud, oleks Marie mälestus jätnud mind ükskõikseks. Surnuna ei huvitanud ta mind enam. Pidasin seda päris loomulikuks, nagu ma ka väga hästi mõistsin, et inimesed mind pärast mu surma unustavad. Neil pole minuga siis enam midagi peale hakata. Ma ei saa isegi öelda, et see mõte mulle valu oleks teinud.“ (lk 88)

„Esimest korda üle väga pika aja mõtlesin emale. Mulle näis, et mõistan, miks ta oma elu lõpul võttis endale „peigmehe“, miks ta mängis kõige uuestialgamist. Seal, ka seal, selles vanadekodus, kus elud kustusid, oli õhtu nagu mingi nukker hingetõmbeaeg. Nii surma lähedal oli ema end tundnud vabanenuna ja valmis kõike uuesti läbi elama. Kellelgi, mitte kellelgi pole õigust teda taga nutta. Ja minagi tundsin end valmis kõike uuesti läbi elama. Nagu oleks see suur viha puhastanud mind halvast ja uhtunud minema kogu lootuse, avasin end selles tulede ja tähtedega kirjutatud öös esimest korda maailma hellale ükskõiksusele.“ (lk 93)

Teised arvavad:

Albert Camus – oma ja võõras

MMX MMXI

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/12/2011 in albert camus, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,