RSS

Category Archives: amelie nothomb

Amelie Nothomb „Helge nostalgia“

helgeAmelie Nothomb „Helge nostalgia“
Punane raamat
Tänapäev 2015

Tutvustus: Tänu diplomaatidest vanematele veetis Amélie Nothomb suure osa oma lapse- ja nooruspõlvest Jaapanis ja mujal Aasias. Sellest räägivad tema tuntuimad romaanid „Jumala lapsepõlv”, „Jahmatus ja värinad” ning „Armastuse sõda”. Romaanis „Helge nostalgia” naaseb Nothomb pärast kahtkümmet aastat Jaapanisse oma lapsepõlveradadele, kus temast tehakse dokumentaalfilmi. Endale ainuomases stiilis kirjeldab ta möödanikust tuttavaid paiku ning taaskohtumisi oma kunagise kallima ja armastatud hoidjaga, aga ka elu Jaapanis pärast maavärinat, hiidlainet ja Fukushima tuumaõnnetust 2011. aasta märtsis. Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid ja ka auhinnatumaid belgia kirjanikke. „Helge nostalgia” on tema kahekümne teine romaan.

Mõnus kerge lugemine, raamat on üsna õhuke ja hõreda tekstiga, läheb kiirelt. Mingeid põnevaid sündmustekäike siin pole, aga nagu pealkirigi viitab – selline helge emotsiooniga ühepäevalugemine.

“Kõigest, mida armastame, saab fantaseering.” (lk 5)la-nostalgie-heureuse-281888-250-400

“Tokyo meenutab mulle mõne maniaki pidurdamatut lobisemist: ma ei mõista tema kõne ülesehitust, ma ei suuda eristada lauseid ega kirjavahemärke, mul ei jää üle muud, kui see järeleandmatu ja absurdne vool endast läbi lasta. Võin mõne kvartali ära tunda, nagu tunnen ära tegusõna, aga ma ei tea, miks see seal paikneb. Ma tahaks küsida: “Mida sa seletad?”, aga Tokyo ei lase mul sõna sekka öelda. Nii et lepin kaotusega.” (lk 73)

Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 05/01/2016 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Amelie Nothomb “Sinihabe”

sinihabeAmelie Nothomb “Sinihabe”
Punane raamat, Tänapäev, 2013

Tutvustus: Noor õpetajanna Saturnine otsustab kolida kahtlaselt odavasse üürituppa rikka hispaania aristokraadi Pariisi-villas. Varsti selgub, et üüritoa eelmised kaheksa elanikku on teadmata kadunud. Ja villas asub pimik, kuhu sisenemine ei lõpe hästi – vähemasti väidab nii mitte kunagi kodunt lahkuv veider ja salapärane majaisand, kelle seltskond raputab peagi segi noore naise arusaamad piiridest, mis puudutavad elu ja surma, usku ja usaldust ning armastust ja kuritegu.
Amélie Nothomb (snd 1966) on üks tänapäeva hinnatumaid belgia kirjanikke. „Sinihabe” on meie aega toodud tõlgendus Charles Perrault’ tuntud muinasloost, rikkaliku dialoogiga barokne romaan, kirjaniku isikupärase stiili üks ehedamaid näiteid.

Selline kiire mõnus lugemine nagu selle autori puhul ikka olnud ja põnevus säilib kuni lõpuni. Kiire sesmõttes et raamat on üsna õhuke.

Katkeid:

“Umbes teievanuseni oli mul nii-öelda seltskondlik elu. Vannun teile, et andsin endast parima. Lõppude lõpuks on kõik lähisuhted ühesugused. Graciani, Llulli ja Torquemadaga lävimine pakub mulle tuntavalt suuremat naudingut. Liiatigi ei nõua nemad minult midagi.”
“Ma võin mõista, et teil sai inimestest kõrini. Aga Pariisist, metsast, maailmast!”
Don Elemirio tegi tülgastust väljendava žesti.
“Ma olen seda kõike näinud. Reisilt naastes ütlevad inimesed: “Käisime Niagara joa ääres.” Taolised retked nõuavad naiivsust, mida minul pole. Kujutage ette, need inimesed usuvad tõepoolest, et on midagi olulist teinud.” (lk 15)

“Ma ei usu inimesi, kes väidavad end saladuslikud olevat. Needsamad inimesed paljastavad viis minut hiljem oma eraelu väiksemagi detaili.” (lk 27)

“Armastus vaimustab neid, kes seda kogevad. Teiste jaoks on see tõeliselt igav!” (lk 95)

Teised arvavad:734772

Jaan Martinsoni raamatublogi
Lugemiselamused
EPL
Postimees

 

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 11/03/2014 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Amelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“

jahmatusjavarinadAmelie Nothomb „Jahmatus ja värinad“
Varrak, 2006

Kirjastaja kirjutab: 1999. aastal ilmunud ja maineka Prantsuse Akadeemia romaaniauhinnaga pärjatud “Jahmatus ja värinad” on äratuntavalt autobiograafiline teos, kus minajutustaja räägib oma üleelamistest ühes Jaapani suurfirmas töötades. Alustades tõlgina kulgeb peategelase karjäär vääramatult allamäge, lõppedes tema määramisega koristajaks neljakümne neljanda korruse tualettides. Vaimukalt kirjutatud raamatu järgi, mis annab ühtlasi suurepärase sissevaate jaapanlaste mõttelaadi, on valminud samanimeline menukas film (režissöör Alain Corneau, 2003).

Sama autori varasemalt loetud raamatud on mulle rohkem meeldinud (eelkõige „Jumala lapsepõlv“, aga ka „Armastuse sõda“).

Sisu saab kokku võtta põhimõtteliselt ühe tsitaadiga: „Vaatame asja üle. Väiksena tahtsin saada Jumalaks. Väga kiiresti sain aru, et seda on liiga palju nõuda, ja mõtlesin: parem pudel veiniks muudetud vett taskus kui igavene hiilgus katusel. Minust pidi saama Jeesus. Kiiresti sain oma ülemäärastest ambitsioonidest teadlikuks ning soostusin täiskasvanuna märtrit „mängima“.
Täiskasvanuna otsustasin oma suurushullust kärpida ja ühes jaapani firmas tõlgina tööle hakata. Paraku oli see minu jaoks liiga hea amet ja mul tuli amm allapoole astuda ning raamatupidajaks hakata. Aga miski ei saanud pidurdada minu ülikiiret sotsiaalset langust. Niisiis, mulle määrati tühisemast tühisem ametikoht. Õnnetuseks – ja ma oleksin pidanud seda ette nägema – tühisemast tühisem oli minu jaoks veel ikka liiga hea. Ja täpselt samal hetkel määrati mind mu viimasele ametikohale: peldikukoristajaks.
Selle vankumatu teekonna peale, mis viis jumaluse käimlasse, olete lahkesti palutud ekstaasi langema. Lauljanna kohta, kes suudab liikuda sopranist kontraaldini, öeldakse, et tal on suur hääleulatus: kui lubate, rõhutaksin, et mul on erakordne andeulatus, võime laulda kõikides registrites, seega sama hästi Jumala kui proua Pissi omas“ (lk 88)

„Ta kõndis minu poole, paremas silmas Hiroshima, vasakus Nagasaki. Ma olen kindel: kui tal oleks olnud õigus mind tappa, siis poleks ta kõhelnud.“ (lk 84)

Teised arvavad:jahmatus

Lugemissoovituse blog

Tavaliselt loen ja loen tavaliselt

Loterii

jahmatus1stupeur-et-tremblementtumblr_md0jmjVWbQ1rk1xhbo1_500

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 10/07/2013 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , ,

Amelie Nothomb „Armastuse sõda“

armastuse sodaAmelie Nothomb „Armastuse sõda“
Moodne aeg
Varrak, 2009

Kirjastaja kirjutab: Amélie Nothomb (s 1967) on üks tänapäeva loetumaid Belgia kirjanikke. Ta on pärit diplomaatide perest ja seetõttu juba varasest noorusest peale elanud väga erinevais maailma paigus: Jaapanis,  Hiinas, Laoses, Bangladešis, Birmas ja Ameerika Ühendriikides.
“Armastuse sõda”, mis ilmus 1993. aastal, jätkab tema autobiograafiliste romaanide sarja. Teose tegevus toimub Hiinas, diplomaatide geto müüride vahel. Seal peavad kõikvõimalike riikide diplomaatide lapsed omavahel halastamatut sõda, samal ajal kui nende vanemad saatkondades rahu nimel kurja vaeva näevad.
Varem on Nothombilt eesti keeles ilmunud “Jumala lapsepõlv” (2004) ning “Jahmatus ja värinad” (2006).

Täitsa tore lugemine, kuid Jumala lapsepõlv meeldis mulle rohkem.
Millegipärast oli siin kohati raske meeles pidada, et minategelane on tüdruk, pigem kerkis silme ette pilt ikka poisist. Ja minategelase armumine kaunisse tüdrukusse oli veidi võõrastav. Ise küll ei mäleta, et mina oleks väikse tüdrukuna arvanud, et kõik meessoo esindajad oleks naeruväärsed ja tüdrukud tõstetuna ülimasse seisusesse.

Katkeid

„Käin ringi. Värvilisi ja gaseeritud jooke, nagu Jaapanis, ei ole osta kuskilt. Müüakse ainult teed. „Hiina on maa, kus juuakse teed,“ taipan ma. Mis siis ikka. Astun väikse vanamehe juurde, kes seda müüb. Ta ulatab mulle kausi tulikuuma teega.
Istun sellega põrandale. Tee on kange ja jumalik. Ma ei ole ealeski niisugust joonud. Mõne sekundiga tõuseb see mulle pähe. Tunnen esimest korda elus joobumust. See meeldib mulle. Ma hakkan sellel maal veel suuri tegusid tegema. Kalpsan mööda lennujaama ringi, pöörlen kui vurrkann.
Ja järsku kukun ninapidi vastu kommunismi.“ (lk 9)

„Sõda algas aastal 1972. Just siis avastasin ma tohutu tõe: mitte keegi pole siin maamunal ilmtingimata vajalik, välja arvatud vaenlane. Ilma vaenlaseta pole inimolend mitte keegi. Teda valdab hirmus masendus, tühjus ja tüdimus. Vaenlane on Messias.
Paljalt tema olemasolust piisab, et panna inimolend tegutsema.
Tänu vaenlasele muutub see kurbloolus, milleks on elu, eeposeks.
Niisiis oli Kristusel õigus ütelda: Armastage oma vaenlasi.“ Sellele aga pookis ta juurde tõsiseid eksiarvamusi: vaenlasega on vaja ära leppida, keerata talle ette vasak põsk jne.
Kuid see on ju tobe! Kui lepitakse ära oma vaenlasega, pole ta enam sinu vaenlane.
Ja kui ei ole enam vaenlast, tuleb see uuesti leida: kõik algab otsast peale.
Nii ei jõua mitte kuskile.
Järelikult tuleb armastada oma vaenlast, aga ei tohi talle seda ütelda. Mitte mingil juhul ei tohi välja näidata leppimise soovi.
Armuandmine on luksus, mida üks inimolend endale lubada ei saa.
Selle tõestuseks on, et igasugused rahuajad viivad alati välja uute sõdadeni.
Samal ajal kui sõjad lõpevad enamasti rahuga.“ (lk12-13)

„“Vesi keeb saja kraadi juures.“ Selle lause elementaarne ilu annab endast kõik ära. Ent tõeline ilu ei tohi kõike kätte anda: ta peab jätma hingele mõne ihalusekillu.
Ja minu lause oli ilus.
Vaat selline: „Kommunistlik maa on niisugune maa, kus on ventilaatorid.“
See lause on struktuurilt nii selge, et seda võiks tuua näiteks Viini loogikute kursusel. Kuid peale stilistiliste võlude on see väide just seepärast põrutav, et ta ongi tõene.
Pekingi lennujaamas, kui ma sattusin ninapidi vastu trobikonda ventilaatoreid, paiskus see tõsiasi mulle näkku ilmutuse enesestmõistetava selgusega.“ (lk 20)

„Ventilaator on kommunismile nagu epiteet Homerosele: Homeros ei ole ainuke kirjanik maailmas, kes kasutas epiteete. Kuid just tema sule all said nad oma tõelise tähenduse.“ (lk 21)

„Teooriad on selleks, et ärritada vaimupimedaid, et võluda esteete ja teisi naerma panna.“ (lk 21)

„Mul polnud kunagi olnud sõpru. Ma polnud neist kunagi ka mõelnud. Ja milleks olekski mul neid vaja olnud? Minu enda seltskond rahuldas mind täiesti.
Mul oli vaja vanemaid, vaenlasi ja sõjakaaslasi. Mõningal määral oli mul vaja ka orje ja pealtvaatajaid – seisuse küsimus.
Need, kes ei kuulunud ühtegi neist viiest kategooriast, oleksid võinud ka olemata olla.
Seda enam siis mingid juhuslikud sõbrad.
Minu vanematel olid sõbrad. Nendega käidi koos joomas igat värvi alkoholi. Nagu nad ei oleks võinud seda teha ilma nendeta!
Sõpru oli siiski vaja, et rääkida ja kuulata. Omavahel räägiti igasuguseid tühiseid lugusid, naerdi valjusti ja räägiti uusi. Siis söödi.
Mõnikord sõbrad tantsisid. See oli masendav vaatepilt.
Lühidalt öeldes olid sõbrad seda liiki inimesed, kellega kohtuti, et teha nende seltskonnas täiesti mõttetuid või koguni naeruväärseid asju, ja vahel ka normaalseid asju, aga neid oleks saanud ka ilma nendeta teha.
Sõprade omamine oli allakäigu märk.“ (lk 33)

„Lillede puhul ei maksa hoiatused nagunii midagi: ikka langetakse lõksu. Mis asi on õieti lill? Tohutu suguelund, mis püüab olla võimalikult hurmav.“ (lk 99)

„Eksitus on nagu alkohol: taibatakse üsna kiiresti, et on liiale mindud, aga selle asemel, et olla arukas ja edasiste hädade vältimiseks järele jätta, sunnib mingi seletamatu, joobumusele võõras raev jätkama. Seda raevu, nii naljakas kui see ka ei tundu, võib nimetada uhkuseks: uhkuseks teatada, et kõigi kiuste on mul õigus juua ja õigus eksida. Oma eksimusele või joomisele kindlaks jäämine saab loogikat kinnitavaks argumendiks: kui ma jään kindlaks, siis tähendab see seda, et mul on õigus, ükskõik, mida sellest ka ei arvata. Ja ma jäängi kindlaks, kuni ma saan oma õiguse – ma muutun alkohoolikuks, kirjutan oma eksimusele alla. Seni kuni ma veel ei lama laua all või kui mind rahule jäetakse, on mul siiski ähmase agressiivne lootus, et olen küll praegu kogu rahva naerualune, samas veendunud, et kümne aasta, kümne sajandi pärast annab aeg, ajalugu või legend mulle lõpuks õiguse, millel pole siis küll enam vähimatki tähtsust, sest aeg käendab kõike, sest igal eksimusel ja igal pahel on oma kuldaeg, sest eksimine on alati ajastu küsimus.
Inimesed, kes jäävad oma eksimusele kindlaks, on tegelikult müstikud: sest nad teavad oma sisimas hästi, et nad investeerivad pika aja peale, et nad on surnud ammu enne, kui ajalugu neid käendada võtab, ent nad projitseerivad end tulevikku messianistlikust tundest, olles kindlad, et neid meenutatakse – et alkohoolikute kuldajal öeldakse: „See napsivend, ringikakerdaja oli tegelikult teerajaja,“ et idiotismi kuldajal tehakse neist kultusobjekt.“ (lk 113)

Teised arvavad:

EPL

401244399782210754218e33161120180159483ed502fbbd81f03imagesimages1n136563SabotageAmoureux1

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/04/2013 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,

Amelie Nothomb “Jumala lapsepõlv”

jumala lapsepolvAmelie Nothomb “Jumala lapsepõlv”
Varrak 2004
Moodne aeg

Kirjastaja kirjutab: Amélie Nothomb (s. 1967) on tänapäeva tuntumaid Belgia kirjanikke, kelle raamatuid on tõlgitud mitmekümnesse keelde ja müüdud miljoneid eksemplare. Edu saavutas ta juba oma esimese romaaniga “Mõrtsuka tervisehoid”, mille järgi on tehtud ka film, samuti on kinno jõudnud filmiversioon tema romaanist “Jahmatus ja värinad”, mis tõi Nothombile 1999. aastal ka Prantsuse Akadeemia romaaniauhinna.
“Jumala lapsepõlv” on viljaka autori üheksas romaan, mis jutustab lapse silmade läbi tema elu sünnist kuni kolmanda eluaastani. Vaimukalt kirjeldab ta vanemate askeldamist ja muretsemist oma hälli ümber, hoidjatädide läbinähtavaid katseid temast tubli inimest kasvatada, aga ka ebaõnnestunud enesetapukatset. Romaani tegevustik paigutub Jaapanisse, kus lapskangelase vanemad töötavad diplomaatidena. Autor ise väidab, et kõik romaanis kirjeldatud värvikad ja lõbusad juhtumised on tõestisündinud.

See raamat oli toredaks üllatuseks. Kirjelduse järgi ei olnud suuremaid ootusi just tekkinud, aga väga mõnus lugemine oli.

Katkeid:

“Pilk on valik. See, kes vaatab, otsustab oma pilgu kinnitada mingile esemele ja välistada nii paratamatult oma tähelepanu alt ülejäänud nägemisväli. Selles mõttes ongi pilk, mis on elu olemus, kõigepealt välistamine.
Elamine tähendab välistamist. See, kes võtab kõik vastu, ei ela rohkem kui kraanikausi auk.” (lk 15)

“Juhuslikkuseteooria on vastuvõetamatu, sest ta laseb arvata, et asjad oleksid võinud teistmoodi minna. Inimesed ei tunnista mõtet, et üheaastasel lapsel ei võiks tulla mõtet hakata kõndima. See tähendaks tunnistamist, et inimene oleks võinud mitte tulla mõttele hakata kõndima kahel jalal. Ja kes suudaks uskuda, et nii hiilgav sugu oleks võinud sellele mitte mõelda?” (lk 16)

“Koos isiksusega andis valge shokolaad mulle ka mälu, 1970. aasta veebruarist alates mäletan ma kõike. Milleks mäletada seda, mis pole seotud naudinguga? Mälestus on naudingu üks vajalikemaid liitlasi.” (lk 26)

“Ma ei teadnud veel, et sõbrad on parimad reeturid, aga ma teadsin, et kõige võluvamad asjad on paraku kõige ohtlikumad, nagu näiteks akna peal kõlkumine või keset tänavat magama heitmine.” (lk66)

“Mõnikord mõtlen, et meie ainuke individuaalne eripära seisneb selles: ütle mulle, mis sulle vastikust valmistab, ja ma ütlen, kes sa oled. Meie isiksused pole midagi, meie eelistused on üks tavalisem kui teine. Ainult see, mis meid eemale tõukab, räägib meist tõeliselt.” (lk 83-84)

Teised arvavad:
EPL
Sirp
Raamatutuba
Kirjandusblogi

97803123024819782226116680ameliemetaphmetapysin136561the-character-of-rain

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 03/04/2013 in amelie nothomb, loetud teosed

 

Sildid: , , , , ,