RSS

Category Archives: andrus kasemaa

Andrus Kasemaa ”Minu viimane raamat”

minu viimane raamatAndrus Kasemaa ”Minu viimane raamat”
Varrak, 2014

Tutvustus: Igatsuste neem. Üksilduse saar. Armastus pudelipostiga. Andrus Kasemaa uus romaan algab armastusjanuse minategelase õnneliku leiuga saarerannast – pudelipostiga leitud kiri Sigridilt, Rootsi tütarlapselt. See vallandab terve fantaasiaküllaste mälupiltide ahela, viib peategelase tagasi ajas rändama, meenutama oma keerulisi kooliaastaid, igavusega täidetud ülikooliperioodi ja mässumeelest kantud sõjaväeteenistust, mis päädib vaimuhaiglas. Kas Sigrid on hullusest piinatud mõistuse sünnitis või on hoopis kõik peategelase meenutatu väljamõeldis Sigridi lõbustamiseks, see jääb juba lugeja enda otsustada.
„Minu viimane raamat” on luuletajana tuntust kogunud Andrus Kasemaa teine romaan, esimene, „Leskede kadunud maailm” ilmus Varrakus 2012. aastal.

Väga meeldis ja hinge läks see raamat. Väga kurb ja mõjuv.
Eks üksinduse ja armastuse puudumise teemad on tuttavad enamusele vähemal või suuremal määral mingist eluhetkest….aga nii sügavat üksindust ja kurbust on isegi raske ettekujutada. Samas on palju seiku, millega siin endal lihtne suhestuda… . Kogu see rannas üksi uitamine ja ka mere toodud nodi otsimine, elu väikses külas, kus teisi omavanuseid napib jne. Ja raamat on ülesehitatud köitvalt, poole pealt kooruvad välja hoopis uued vaatenurgad kogu loole.

Katkeid

”Jää on läinud ja maa paljas, aga täna õhtul hakkas mingit lund jälle sadama, Talv ei taha ikka veel otsa saada. Vaatasin just aknast välja ja muutusin kurvaks. Ei teagi, mispärast. Võibolla sellepärast, et talv on nii pikk ja igav, nagu elugi.” (lk 63)

”Kuidas sul läheb? küsid sa minu käest, et vestlust alustada.
Nagu näed. Jalutan iga päev aina mööda mereranda, vahel pikutan liivaluidetel. Siin on tõesti kena. Mulle meeldib siin. Ja öösel teen ranna ääres lõket ja kuulan merekohinat. Aga ma jätan rääkimata selle, kui igav ja kurb mul siin on. Ma ei tahaks sind sellega kurvastada. Ehk tead sa seda isegi, kui kurb võib mererannas olla, et siin võib lausa igatsuse kätte ära surra.” (lk 64-65)

”Ma pole kunagi armastust kogenud, Sigrid. Isegi koledatele poistele ütlesid tüdrukud koolis, et sa oled ilus poiss, kuigi mul endal oli küll tunne, et ma olen ilusam kui need koledad pisid. Sest neis koledates posites polnud mingit hingestatust. Minule ei öelnud keegi midagi. Ilus poiss, tule siis. Me kiusame sind natuke.
Isegi õpetajad ei öelnud kunagi, et tubli poiss Või hea poiss. Või armas poiss.
Pole keegi öelnud, et ma armastan sind, nii et ma vist seepärast olen eluaeg otsinud alateadlikult vaid kedagi, kes minust hooliks. Et minagi oleksin kellegi jaoks olemas. Kellegi unistustes. Ma võiks rahulikult surra, kui ma teaksin, et keegi on mind armastanud. Et kellegi unistustes olen ma elanud. Muidugi peale ema.
Ma pole veel kohanud kedagi, kes armastaks mind, Sigrid. Kes ütleks, et ma unistasin sinust eile öösel. Kes saadaks mulle kirju ja ütleks, et sa meeldid mulle, poiss. Kuuled? Sa meeldid mulle.
Ma vist tunneksin end väga ebamugavalt, kui keegi tahaks mulle lähemale tulla. Kui keegi tahaks mind puudutada, öelda, et ma olen talle armas.” (lk 102)

„Läksin täna randa. Sinu kirja seal ei olnud, aga ma leidsin kellegi trussikud. Meri on nagu budistide mandala. Alati uus. Ürgne Šiva. Alati toob ja viib. Ja siis jälle viib. Nagu lõputu värviline unenägu, kus elavad merekoletised ja kellegi aluspüksid.” (Lk. 164.)

Maemaailm
Loetu kaja

Looming

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 19/02/2015 in andrus kasemaa

 

Sildid: , , ,

Andrus Kasemaa ”Leskede kadunud maailm”

leskedeAndrus Kasemaa ”Leskede kadunud maailm”
Varrak, 2012

Kirjastaja kirjutab: Andrus Kasemaa (snd 1984) on Eesti uue põlve andemakaid luuletajaid, tänaseks kolme luulekogu autor. „Leskede kadunud maailm” on tema esimene proosateos, mis jätkab luulekogudest tuttavat Peipsi-äärset omakandimütoloogiat, ent sedapuhku märksa laiahaardelisemalt. Vanade fotodega illustreeritud „Leskede kadunud maailm” on kütkestavalt kirjutatud proosapoeem „Poeedirahu” (2008) leskedest, nende elu siirdefaasidest, kiindumustest ja unenägudest, haarav kirjanduslik etnograafia maailmast, mille me oleme kaotanud, ent mis seda enam meid kummitab.

Jätkab sama teemat, mis tuttav juba tema luulekogudest. Üsna selline kahetisi tundeid tekitav raamat…. Üheltpoolt nagu veidi nukker – külaelu hääbumine, vanadus, noor poiss, kellel pole ühtegi omaealist mängukaaslast… teiselt poolt – seda poissi ennast see asjaolu vist küll ei häirinud ning samas on selles raamatus ka helget ja humoorikat. Kujunduslikult samuti kaunis raamat.

Katked:

”Oli kuiv ja soe sügis, aastaid mahajäetud maja lõhnas mõnusalt, toad olid lagedad ja avarad, valged. Mõnikord värviti lage ja pandi tapeeti, siis oli kõik maja mõnusat värvi ja pliidisoojuse lõhna täis. See tulekolde kuma, see oli küll too esimene talv midagi väga armsat ja kodust seal vanas majas. Vist sealtsaadik meeldib mulle elu maamajas, tühjad toad vähese mööbliga, voodiks vaid põrandamadrats, see kolimise, rändamise tunne. Uue paiga võlu.” (lk 27-28)

”Igatsesin küll noori, aga noortega oli igav, teiste külade lapsed olid ära hellitatud ja tujukad, paar tundi viitsisid mängida või parvetada, siis oli isu otsas ja just kõige põnevama koha peal oli neil vaja koju minna, seepärast ei mäleta ka erilisi koosviibimisi teiste külade lastega. Ainult kord aastas toimuval suurel laadal sain ma omaealisi näha ja see oligi kogu mu suhtlus võõraste lastega.” (lk 63)

”Nagu oli vana mööbel, nii oli seda ka leskede keelekasutus. Emased koerad olid nende jaoks ikka veel litad, nende jaoks puudus sel sõnal halb kõla.” (lk 71)
”…mõni lesk kasutas kommi asemel sõna ponks või ponponks (siit tuleb arvatavasti ka ütelus poiss nagu ponks), nölkima (midagi lohakalt, oskamatult tegema), tuterdama, mis sa tuterdad siin ees, on lause, mida olen kuulnud oma lapsepõlve leskede käest, /—/ Hea perse tähendas nende jaoks lahket, avatud käega inimest, pagan istub persega peal oli väljend mingi kadunud asja kohta, mida otsid ja otsid, aga ei suuda leida, vaatamata sellele, et ta oli seal samas, kuid lihtsalt ei näe, vanapagan istub persega peal. /—/nüssik (lüpsik, nõu, mida kasutati veel hiljaaegu käsitsilüpsi juures). /–/ … taaderant (trall, möll), …/—/ türnühvel (riiakas inimene), /–/ junnjääger (lühike mees). (lk 71-72)

”Küsisin kord, kuidas nende ajal seda vanainimese asja tehti, eriti kui talud olid täis rahvast: tädisid-onusid, sugulasi, sulaseid, lapsi, vanavanemaid, kuidas seda siis tehti, et teised ei näeks? Eks see nii oli, et mindi korraks pissile ja oligi valmis või mees ronis lihtsalt sängis peale. Aga see on seljaüdi, mis sealt volkamist välja tuleb. Naised väsitavad mehed öösel jõmpjahti tehes ära. Sellepärast ei maksa seda liiga palju teha, võib haigeks jääda. Kohad, kus vanasti veel lapsi tehti, olid ait, laut, heinalakk, ja muud kõikvõimalikud salajased paigad talus. Olevat sedagi ette tulnud, et naine ajas, taguots upakil, leibasid ahju, kui mees kohe juhust kasutas, naisel seeliku üle pea tõmbas ja oma tulevast leske nusmeldama hakkas.” (lk 73)

”Üks lesk ütles kord, ja seda olen hiljem kuulnud ka teistelt leskedelt, kes kord olid olnud noored tüdrukud, et mitte vanadus ei ole see kõige hullem, mitte aastate koorem, mis on raske, vaid igavus, igavus, igavus on see.” (lk 160)

”Jah, see igavus, igavus, ootamine, surnud laste koju ootamine, minu ootamine, teiste ootamine, sotsiaaltöötaja ootamine. Sekundid, aastad, päevad. Aina see tuulemüha, pilved, iga päev uued. Nende pool käies sain sügavamalt aru leskede traagikast, kuidas kõik on lagunenud ja kuidas lapsed on kõik mujal, ka juba vanad. Nemad aga lagunevad koos oma eluhoonetega. Ainult kohad on erinevad. Üks elab keset metsa ja selle salapäraseid hääli, teine keset väljasid ja nende valgust, vaikust, koerahaukumisi. ” (lk 160)

Teised arvavad:
Postimees
Ekspress
Sirp
Wunderkammer
Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 08/08/2013 in andrus kasemaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andrus Kasemaa “Kustutamatud õhtud”

kustutamatudAndrus Kasemaa “Kustutamatud õhtud”
Tuum 2012

Kirjastaja kirjutab: Luulekogus “Kustutamatud õhtud“ jätkab Andrus Kasemaa oma varasemat loomeliini, mis on tuttav tema raamatutest „Poeedirahu“ (2008) ja „Lagunemine“ (2009). Tegemist on minimalistliku, siira ja lihtsalt sõnastatud luulega, taustaks Kasemaa loodud omailm Poeedirahu. Kasemaa on oma loominguga tajunud midagi kaasaegse maailma ajastunärvist ja loonud luules isikliku alternatiivmaailma, mida illustreerivad visuaalselt täpsed kaardistused. Seda maailma ja oma elukogemusi annab ta edasi viisil, mida saaks nimetada ka „uuslihtsuseks“.

Lugesin kõik tema kolm luulekogu järjest ning peab ütlema, et need sulasid mu peas üsna ühte…ei teagi, kas see on hea või halb omadus… üldiselt mulle meeldis.  Poeedirahu, rebased ja lesed

xxx

Tõde on see et
keegi ei saa kedagi päriselt endale
sest kes suudaks
peatada vihmaveed
ja kes suudaks lennata
päev läbi koos ronkadega
enne kui õhtu jõuab
ja pimedus avab uksed (lk 20)

xxx

Teised arvavad:

Sirp
Klassikaraadio Uus raamat

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/03/2013 in andrus kasemaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andrus Kasemaa “Lagunemine”

lagunemineAndrus Kasemaa “Lagunemine”
Eesti Keele Sihtasutus 2009

xxx

Armastus

Ja nii ta ütles: Hoia end!
Sa oled parim mida mäletada!
ja nii ta ütles!
ja nii ma ütlesin
armastus on ilus
ja nii ma tahtsin et me lähme lahku
ilusti viisakalt korralikult
nuttes salaja raevu ja üksindust
skandaalitsedes laamendades
ja märatsedes kodus
palun võtke mult see valu palun
ja nii ma tundsin armastust ei ole olemas
see on inimeste väljamõeldis
ja ometi on see nii valus (lk 31)

Teised arvavad:
Looming
Sirp
Loterii
Kronotoop

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/03/2013 in andrus kasemaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,

Andrus Kasemaa “Poeedirahu”

poeedirahu_sAndrus Kasemaa “Poeedirahu”
Ilmamaa, 2008

Tutvustus: Andrus Kasemaa on sündinud 1984. aastal ja õpib Tartu Ülikoolis kirjandust. Käesolev teos on end varem „Vikerkaare “ ja „Loomingu“ lehekülgedel ilmutanud autori esikraamat. Rahutu hingega poeedi rahuhetked viivad lugeja igapäevaelu telgitagustesse, kuhu harva kedagi võõrast lubatakse, eriti kui seal on helli hetki või valu.

xxx

Minu kodu

Kehv maja
kaevu ei ole
kõrvalhoone, ilus ärklituba
laut, viltune saun
tuul puhub seintest läbi
heinaküün, tuules laperdav uks,
mis on alati lahti
pikk hein on kaugel
Ukse all lainetab rohi –
minu armastus
Vaene maa on see
kauge kolkaküla-
minu ilus Eestimaa (lk 12)

xxx

Teised arvavad:
Looming
Loterii

 

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 14/03/2013 in andrus kasemaa, loetud teosed

 

Sildid: , , ,