RSS

Category Archives: anton hansen tammsaare

A.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“

tammsaareA.H. Tammsaare „Kogutud teosed, nr 3“
Eesti Raamat, 1979

Miniatuurid, jutustused, novellid (1909-1921)

Miniatuurid kogust «Poiss ja liblik»: Ühele noorele neiule;  Kärbes, prussakas ja ämblik; Kaaren ja pojad;  Tõde;  Süütu armastus;  Kuningas ja ööbik; Ööbik ja lilled;  Armastus;  Laulik; Kandlemängija;      Poiss ja liblik; Kuulus karsklane;  Näkk
Jutustused: Varjundid; Kärbes
1914-1921. Novellid: Rahu; Ema ja lapsed; Villu sõda; Kaks surma; Kuiv nurk; Jõulupuu

Kunagi ammu keskkooli lõpu aegadel sai seda loetud. Kärbest eraldi ka hiljem korra. Kärbes kuulub minu jaoks ühte varasemate jutustustega, nö armuvalus üliõpilaste lood. Varjundid on aga täitsa omaette temaatika (sanatooriumi romantika), mis seostub pigem millegagi vene kirjandusest (Tšehhov äkki?). Novellid aastatest 1914 – 1921 jäid minu jaoks kõige kaugemaks.

„Neil on õigus, kes räägivad kahesugusest ajast: üht näitab kell, öö ja päev, aastaajad, teist ei saa millegagi mõõta, see on määramata. Mõned tunnid, isegi silmapilgud võivad igavikuna tunduda ja aastakümned kaovad lühikese uinakuna. Aga mis elades näib lõpmata pikk, paistab tagasi vaadates kauge unenäona, peaaegu ei tahaks uskudagi, et ta kunagi olnud.“ (lk 70-71, Varjundid)

„Minu jalaastumine olevat nagu mõne inimese rääkimine: punastab, otsib sõnu, kogeleb, aga viimaks tuleb õige mõte välja, kuid siis punastab ta veel rohkem. Armastajad rääkida mõnikord nõnda, nagu mina astun. Häbenevad, aga julgevad ometi, punastavad, aga teevad siiski, kogelevad, aga ikkagi ütlevad.“ (lk 190-191, Kärbes)

„Inimeses on midagi selle imeliku taime sarnast, mille üks sugupool ootab vaiksel veepinnal, kuni teine kerkib sügavusest. Häda neile, kui nad sel kerkimise silmapilgul teineteist ei taba! Pärast võivad nad ujuda külg külje ääres, aga üks ei tunne enam ühte ega teine teist. Nad on need muinasjutu kuningatütar ja kuningapoeg, kes nutavad, et kokku ei saand, et kokku ei saand…“ (lk 209-210, Kärbes)

Kirjanduslik päevaraamat (Varjunditest)

 
 

Sildid: , , , ,

A.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“

tammsaareA.H Tammsaare „Kogutud teosed 2“
Eesti Raamat 1978

Jutustused: Uurimisel; Pikad sammud; Noored hinged; Üle piiri

Lugesin neid jutustusi kunagi ammu keskkooli lõpuaegadel või kohe peale seda. Tol ajal mõjusid need lummavalt, isegi inspireerivalt ja selliste teoste ülelugemisel on alati risk, et senine lummus kaob. Kindlasti lugesin neid nüüd veidi teise pilguga, kuid mulle endiselt meeldis. Mulle see eelmise sajandi esimese poole ajastu meeldib. Tänapäeva kontekstis küll veidi võõristavalt palju õhkamist ja romantikat, samas mingid käitumismustrid selle taga ikka sarnased.

Katked

“Rannatulede virvenduses ja voogude kohinas kõnnib vaikiv paar, nagu oleks tumm sügis nad keeletuks teinud. Juba enne kokkusaamist teavad kõndijad, et neid ootab vaikimine, aga ometi tulevad nad, nagu ainult selleks, et piinavat vaikimist maitsta.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Päev-päevalt paneb ta tähele, kuidas tema hiljutine kangelane nõrgeneb ja usk tema sisse kaob, nagu oleks see kaugete lainete kohal, mis tuulega tuleb ja tuulega läheb. Jäävad järele mingisugused seletamata raasukesed, mida uhuvad südamepisarad. Jääb järele tühjus, kõike masendav tühjus.“ (lk 149, Pikad sammud)

„Mees ja naine mõistavad teineteist ainult naerust. Kes üheskoos pole naernud, nende hinged on alles vastastikku lukus. „ (lk 179, Noored hinged)

„… mureta naer võiks olla silmapetteks, võiks olla kergeks muusikaks, millega varjatakse vastupidist sisemist ilma.“ (lk 182, Noored hinged)

„Usk ei ole ju tõendus, vaid ainult usk – igatsus. Me kõik tegelikult elame, nagu poleks jumalat, lunastust ega igavest elu ja sellepärast usumegi neid – igatseme. Kõigil puudub nähtavasti mingisugune sisemine omapärane tõde või tõsi ja sellepärast oletavad, usuvad seda teises – unistavad sellest, mis enestel puudub. (lk 237, Noored hinged)

„Noormees suudleb ikka veel neiu käsi. Mõlemale tundub, et räägitud sõnad nii vähe ütlevad. Vaikimine on mõtterikkam. Vaja ainult teineteise lähedal olla, teineteist puutuda, see on kõige ilusam luule, kõige kõlavam muusika, see lepitab kõik, lunastab kõik. Ununeb aeg. Silmapilk loob igaviku ja igavik muutub silmapilguks…” (lk 275, Üle piiri)

 

 
 

Sildid: , , , , ,

A. H. Tammsaare „Kõrboja peremees“

9789985216378_korboja-peremees_151A.H. Tammsaare „Kõrboja peremees“
Avita, 2012

tutvustus: Romaanile on järelsõna kirjutanud Epp Annus. Kui traditsiooniliselt on “Kõrboja peremehest” püütud leida rahvusele olulist sõnumit, siis E. Annus käsitleb seda kui väikest lugu, mis ei taha deklareerida suuri tõdesid.

Katkeid

„Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles.“ (5 ptk)
Korboja.peremees.1979

„Nad vaikisid ja igaüks korrutas pimedas oma mõtteid, kuni perenaine ütles:
„Kuusiku sauna Eevil on kergem kui Kõrboja perenaisel: tal on ometi poegki.“
Neis sõnades oli kahetsus ja nagu mingisugune etteheide, Villu tundis, et oli etteheide.
„Igaühel oma õnn,“ ütles Villu, et aga midagi öelda, sest vaikida hakkas raske; „ühel on poeg, teisel Kõrboja.“ (20 ptk)

060411002fyKkQlScVaFkorboja

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 02/01/2015 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus. 5“

947Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus. 5“
Avita, 2004

Tutvustus: A. H. Tammsaare epopöa viimane köide ilmus 1933. a. sügisel, suure majanduskriisi pärssivates mõjudes. Epopöa filosoofilise üldkava järgi kujutab V köide varasemale võitlusele järgnevat alistumist ehk resignatsiooni, nagu Tammsaare ise seda on kommenteerinud.

Katkeid:

„Või on ka inimestega nagu metsaga: okasmetsa järele tuleb lehtmets, lehtmetsa järele okasmets?“ /—/ „Vanemad on isamaalased, lapsed kadakad, isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lilla.“ (lk 10)

„Aga sind ma ootasin kõige vähem. Ülepea ei oodand. Nõnda on elus. Ootad, ei tule, ei oota, tuleb.“ (lk 93)

„Ja inimestega on selline imelik lugu: kes ei tea, see vaevleb, et saaks teada, ja kes juba teab, see valutab südant, et ta teab.“ (lk 225)

„Üldse aitaks kahe inimese eluks, kui nad milleski teineteist mõistavad, sest siis poleks nad enam päris pakk-kastid, mis täidetud tundmatu kaubaga, löödud naeltega kinni ja pandud üksteise kõrvale või laotud virna. Aga inimene on uudishimuline, tema ei lepi sellega. Tema tahaks avada iga kasti ja vaadata, mis seal sees, kuigi ta sellega peaks kasti purustama. Ja mida noorem ja lapselikum inimene, seda rohkem armastab ta pakk-kaste lõhkuda.“ (lk 288)

„See ongi asjades see kõige ilusam, kõige võluvam, et nad kunagi ei kordu endisel kujul. Ikka on nõnda, et kas pole asi enam see või on inimene ise juba teine, aga aina on midagi uut, mida saadab nukrutsev magus mälestus. Ning ükskord saabub silmapilk, kus inimese elu polegi enam muud kui ainult mälestus. Siis muutub kõik igaveseks ja võib tulla surm, see kõige igavesem asi siin ajalikus elus.“ (lk 317)

„Jah, nii see siinilmas ikka on,“ rääkis Indrek, „ühel on tegemise rõõm, teisel saamise rõõm. Õnnetud on need, kes ei tee midagi ja kes ei saa midagi, päris õnnelikud need, kes teevad midagi ja kes maitsevad oma tegude vilja.“ (lk 325)

566686971

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 06/11/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 4“

tõde-ja-õigus-ivAnton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 4“
Avita, AS Bit, 2009

Tutvustus: Ainestikku IV köite kirjutamiseks andis Tallinna esimese põlve rikkurite tegevus ja elulaad. Majanduskriis 1923.–1924. tõi kaasa pankrottide laine. Sinna majanduskriisi aega paigutubki IV köite sündmustik.

Minu jaoks on see siiski eelkõige Indreku ja Karini abielust jutustav raamat.

Katked:

„Tööga oli samuti nagu usugagi: ükski ei tahtnud muidu uskuda, kui pidi selle eest ikka midagi saama, kui mitte siinilmas, siis vähemalt teiseski – kui mitte muud, siis vähemalt kuldpasuna, mida võib puhuda igavesti, istudes jumala enda paremal käel.“ (lk 131)

„Tema tarkade mõtete ja küsimuste pärast ei armastata ühtegi naist ega ühtegi muud olendit, see on üsna kindel. Aga mina arvan isegi, mida rohkem naised õpivad mõtlema, seda vähem saavad nad tunda, mis on tõeline armastus. Armastus põgeneb laostava mõtte eest. Mees põgenes enne tema eest naise juurde, aga varsti pole sedagi varjupaika, sest ka naine aina küsib ja juurdleb. Võib olla, see peab paratamata nõnda olema, aga vaesemaks jäävad mõlemad, mees kui naine.“ (lk 228)

„Muusika on üldse mõttetu tegevus ja sellepärast ajabki ta nii kergesti armastama, tuleb ju armastus siis, kui ei mõtle, nagu seletab Indrek.“ (lk 229)

„…kas võib olla sada või sada viiskümmend miljonit idealisti? Aga lihtsam: kas võib olla kümmegi idealisti, kel oleks sama ideaal? Kas on kusagil kaks või kolmgi inimest kokku astunud, et luua uus usk? Kaks usumeest kaklevad, kolm valivad omale juhi, kümnekesi tungitakse juba teistele kallale. Jeesus ütles: minge ja kuulutage, aga selle asemel mindi ja tapeti ning põletati. Marx ütles: võitke enamus oma poole, aga meie arvame, et aitab sellestki, kui kuulipildujad on meie käes. Meie usaldame kuulipildujaid rohkem kui enamust, nii et inimene ja inimsoo parema tuleviku usust on saanud kuulipilduja usk – masina usk. Nõnda sünnib, kui usku hakkavad teostama uskmatud, kui usust tehakse äri, nagu see ikka olnud, on ja vististi jääb, sest inimene armastab äri üle kõige.“ (lk 242)

„… vahel on ju nõnda, et mida raskem, seda õnnelikum. Õnn on nagu arstirohi – mida kibedam, seda parem.“ (lk 256)

„Õnne pärast see kõik tuligi,“ seletas Karin. „Sest mis viga sel inimesel elada, kes ei tea, mis on õnn. Tema võib rahulikult päevast päeva edasi hingitseda, ilma et oleks ühtegi kiusatust. Ta võib nõnda surmani elada ja võib surres isegi mõelda, et niisuke ongi inimese elu ja tema õnn. Sest kui kellelgi on suur õnnetus, siis näeb ta õnne selleski, kui see hirmus õnnetus läheb viimaks mööda. Aga niipea kui inimene leiab õnne, nagu mina, siis ta mõtleb kohe: leidsin ma selle õnne, miks ei või ma siis leida suuremat , ja nõnda lähebki õnnelik inimene otsima suuremat õnne. Mõistad? Ning kui ta peaks leidma suurema, siis ta hakkab otsima kohe veel suuremat. Ta läheb ummisjalu iseoma õnnest üle ja otsib, sest ta usub kindlasti, et ta leiab midagi veel paremat. Ja kui kellegil on hirmus palju õnne, siis ta leiab viimaks nii suure õnne, et kaotab aru, ning siis tuleb see kõige suurem õnn, nagu minu mees ikka ütleb: kaelapidi ratta alla, vette, kuul pähe või nöör kaela. Sellest suuremat ei ole, ütleb minu mees kui ma räägin talle hirmus suurest ja kõige suuremast õnnest.“ (lk 315)

Teised arvavad: 1_1_18027292570970A H Tammsaare_Tõde ja õigus IV 1926-33 kaas_S
Danzumees
Sehkendaja
Heli lugemisvara

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 01/10/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Elu ja armastus“

elu-ja-armastusAnton Hansen Tammsaare „Elu ja armastus“
Hea Lugu, 2014

Tutvustus: A.H. Tammsaare „Elu ja armastus” jõudis esmakordselt lugejate ette oktoobris 1934. Raamatul, milles teineteisele vastu seatakse tõsine armastus ja tegeliku elu närusus, on täpne pealkiri ja ajatu sisu. Ennekõike on ajatu peategelaste Irma ja Rudolfi armastuse lugu. Kaasaegne kriitika nimetas romaani „armastuse evangeeliumiks” ja see määratlus kehtib senini. Armastus on üks Tammsaare peateemasid, mis läbib kogu tema loomingut. „Elu ja armastust” võiks nimetada armastuseteema kontsentraadiks. Kirjanik on siin andunud mehe–naise suhte vaatlusele igast aspektist. Ta võtab peensusteni läbi armastuse ja abieluga seotud nüansid, seletab armastuse toimemehhanisme. Rudolfi monoloogides on palju valusat tõtt. Tema „targutustes” on nähtud ehtsat tammsaarelikku mõttekukerpallitamist. Ometi, kuigi võime Rudolfis näha kirjaniku alter ego’t, on autori sümpaatia Irma poolel. Teine suur „Elu ja armastuse“ väärtus on võimalus heita pilk Eesti sõjaeelse kõrgema seltskonna mõttemaailma. Seepärast on see peale armastusromaani samavõrd ka ühiskonnakriitiline romaan.

Katkeid:

„Inimene võib harilikult ikka kas vaikida ja mõelda või mõtlemisest pääsemiseks kõnelda. Et lugu nõnda on, seda teadis Irma tädi juba ammugi, sest kui kõnelemine kord selge, siis voolavad sõnad suust ilma vähimagi vaevata ja vähimagi mõtteta. Kuulaja peab mõtlema, mitte kõneleja.“ (lk 20)

„Mees valetab alati, kui ta hakkab ilusasti rääkima. Tüdrukud valetavad muidugi ka, aga see pole sinule tähtis. Sina pea kõvasti ainult seda meeles, et mees valetab, rohkem pole tarvis, sest muidu hakkad uskuma. Ka valet hakkad sa lõpuks uskuma, aga valega pead kauem vastu kui tõega, selle poolest on vale parem. Valet hakkad sellepärast lõpuks uskuma, et arvad: inimesel peab ikkagi midagi tõsist sinuga olema, kui ta nii kangesti katsub sulle valetada. Sest milleks ta muidu jändab ja oma suud kulutab. Ja niipea kui oled valega juba sinnamaale jõudnud, et hakkad tema tagant tõtt otsima, siis oled kadunud. Siis oleks kõige õigem aken lahti teha, aknalauale püsti karata ja karjuma pista või lihtsalt teiselt korralt ülepeakaela alla.“ (lk 39)

„Preili, te ei pea mitte arvama, et ma neid asju nii kergelt võtan, nagu ma neist räägin. Aga üks on tunda ja mõelda, teine rääkida. Tõsiste mõtete ja tundmistega ei astuta kohe võõraste inimeste ette. Pealegi, tõsised mõtted ja tundmused huvitavad tänapäev väheseid. Tõsiseid mõtteid ja tundmusi näeb tänapäev veel mõnes filmis, sest ka raamat on muutunud ainult turukaubaks. Ehk milleks peakski inimene oma sisemust teiste ees paljastama? Uskuge, preili, see pole kunagi vaeva tasunud, tänapäev ammugi mitte. Minul on sagedasti see, võib öelda, lapsik või lapselik viis, ma ei tea, kuidas seda nimetada, et ma ütlen kohe kõik südame pealt ära. Aga sõnad ei tohi olla ütlemiseks, vaid ainult selle varjajaks, mida öelda tahetakse.“ (lk 48)

„Targem või mitte targem, aga ärge minge veel, preili“ palus härra Rudolf pooleldi tõsiselt, pooleldi nagu naljatades. „Sest kui te kord minu vanuseks saate, siis te näete, et te midagi oma minevikus rohkem ei kahetse, kui et olete ühe või teise rumaluse tegemata jätnud lausa suure tarkuse pärast- Te vaadake ometi meie tänapäeva noori. Nad kõik on kaljukindlad, et nad on targemad kui nende isad ja emad, sest nemad kõik on kas keskmise või kõrgema haridusega, isadel ja emadel puudub aga sagedasti üldse niinimetatud haridus. Aga samal ajal seesama noorus elab esiotsa oma isade-emade kulul või läheb nii ehk teisiti pankrotti ja laseb endale kuuli pähe. Otsib seda kuuli äris ja armastuses, töös ja teenistuses, mõttes ja unistuses. Nagu ei saaks siinilmas üldse enam kuulita läbi. Nõnda on lugu meie tarkusega. Aga see´p see ongi, et inimene ei ela tarkusest, vaid oskusest. Me lihtsalt ei oska elada, mis aitab siis tarkus? Mina tahan teid ära saata, aga ise pean teid samal ajal kinni. Eks ole? Ka seda võiks kas või armastuseks nimetada, kui sõnade valikule nii väga rõhku ei pane. Nii et meie juba mõlemad armastame pisut, ainult et me ei oska teineteisele õieti läheneda. Lihtsalt ei oska, see on kõik. Armastus on niisuke asi, mis vaja oskust…“
„Armastus on niisuke asi, mis vajab valet, see on teie arvamine,“ ütles Irma.
„See oli minu arvamine,“ ütles härra Rudolf, „aga see oli eksiarvamine. Ma ju küll valetasin teile, aga ei aidanud, kukkusin ainult sisse, te ju ise nägite, kuidas. Armastus on keerulisem, kui et aitaks ainult vale. Meelituski on ju ainult vale, aga seegi ei aita alati. Armastus on keerulisem kui kõik muu elus, sest kui on muu, siis on tegu teistega, aga armastuses kõigepealt iseendaga. Kui on muu, pead teisi üle lööma, aga kui armastus, löö iseennast üle ja teisi veel pealekauba. Selles on häda. Arvad, et see on õige, aga ei ole. Jooksed teisale, ka seal eksitus, kolmandas – samuti. Aga kaua sa tantsitad end nõnda? Ometi usud ja otsid, otsid ja usud.“ (lk 65-66)

„Sest ilmas on ikka nõnda, et kui armastab mees, siis ei armasta naine, ja kui armastab naine, siis ei armasta mees. Teist ei ole. Minul on alati sellepärast kõik kuramaasid lörri läind, et mina hakkan armastama, aga niipea kui mees näeb, et juba armastad, kohe teeb sääred. Mees tahab, et peab lõbus olema, aga kes siis saab lõbus olla, kui ta juba armastab.“ (lk 107-108)

„Surm tuleb tahtmata nagu armastuski, sellepärast ära taha surra, mu kallis, kui on veel armastus,“ (lk 151)

„Kõik noored naised armastavad ühtemoodi, kõik nad usuvad ja kinnitavad oma armastust veel siiski kui teda enam pole olemaski.“ (lk 249)

Teised arvavad:227

Noore individualisti kirjanduslikud aated 

Danzumees

Kuuldemäng

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 29/09/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,

Anton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 3“

tode ja ooigusAnton Hansen Tammsaare „Tõde ja õigus 3“

Avita 2009, as Bit

Tutvustus: «Tõe ja õiguse» III köite kirjutas Tammsaare 1931.a. suvekuudel Elvas. Majanduskriisi kõrgajal kirjutatud romaan kannatas olude ja ahistavate välistingimuste tõttu kõige rohkem, mis peegeldub ka teose kvaliteedis. Ka kiirustav loomine on jätnud oma jälje III osa suhteliselt nõrgemale kvaliteedile.
III köite ajaloolise ainestiku on Tammsaare talletanud 1905.a. teisest poolest, revolutsiooni kõrgpäevadest, millal ta töötas «Teataja» toimetuses. Romaan algab juulikuu üldstreigiga, kesksele kohale tõusevad selles oktoobrikuu sündmused – Tallinna veresaun 16. oktoobril, tsaari manifesti teadasaamine paar päeva varem, revolutsioonivõitluse süvenemine ja eri suundade väljakujunemine revolutsionääride seas. Revolutsioonisündmuste kujutamine kulmineerub sõjaseaduse kehtestamisega ja võitlussalkade maaleminekuga, mõisate põletamise ja karistussalkade aktsioonidega. Selles dramaatilises ajaloolises panoraamis on jälgitud peategelase Indrek Paasi saatust ja kujunemislugu. H. Puhvel

 

Katkeid:

„Leidus inimesi, kes oskasid hulgale selgeks teha, et vabadusega on sama lugu nagu maja ja maatükiga, leivapätsi ja palgaga: mida suurem, seda parem. Muidugi, maatükk võib olla nii suur, et sa ise ei jõua teda harida, aga ta võib ju seista söödis, kui ei taha teisi appi võtta. Suurt leivapätsi ei jõua küll korraga ära süüa, aga osa võib ju jääda teiseks korraks. Ka vabadus võib suurem olla, kui sa praegusel silmapilgul hädasti vajad, aga küllap ta tulevikus tarvis läheb. See oli lihtne ja arusaadav loogika ja sellepärast pääses võidule see, kes pakkus kõige suuremat vabadust. Kogu väsitav sõnasõda ei seisnudki lõpuks muus kui üksteisest ülepakkumises. Hääled karjuti kähisema, keeled räägiti rakku, lõuapärad krampi ja ometi aitas see vähe, kui ei pakutud teistest üle. Inimesed olid nii hirmus näljased vabaduse järele, et nad isegi ei teadnud, kui suur see peab olema, mida nad ihkavad. Iga pakutud vabaduse juures näisid nad küsivat ahnete silmadega: kas suuremat ei saa, kas suuremat ei ole? Ja kui keegi teadis suurema, siis see oli see paras ja ainuõige.“ (lk 92-93)

„Kõik aimasid, et sõnu ei kulutata tõe ja õiguse pärast, vaid selleks, et neist oleks kasu. Tõde ja õigus isegi pole muud kui see, mis kasulik.“ (lk 121)

„Oli paratamatu, et üksik inimene ei muutnud ümbrust, vaid ümbrus pidi muutma üksiku inimese, kui see ei tahtnud hukkuda, paremal korral jääda üksinda.“ (lk 176)

688kogutud 8

 

 
Lisa kommentaar

Posted by &emdash; 27/08/2014 in anton hansen tammsaare

 

Sildid: , , ,